Paragrahv 58

Paragrahv 58 ehk § 58 oli 1926. aasta redaktsiooni kohaselt Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahv, mille erinevate alapunktide alusel represseeriti Nõukogude Liidus ja selle okupeeritud territooriumitel 1930. – 1950. aastatel seni täpselt tuvastamata, kuid miljonitesse ulatuv arv inimesi.

Aleksandr Solženitsõn § 58-st

Lehekülje numbrid on antud raamatute Gulagi arhipelaag. 1.-7. osa: kirjandusliku uurimuse katse. Tallinn: Eesti Raamat, 1990 (Tartu : Tartu trükikoda) järgi.

KrK 58. paragrahvi ülevaade ja selle punktide avar tõlgendamine

§58 koosnes neljateistkümnest punktist.
Esimesest punktist me saame teada, et kontrrevolutsiooniliseks loetakse igasugust tegevust (KrK §6 järgi ka tegevusetust), mis on suunatud... võimu nõrgestamisele...

Avaral tõlgendamisel selgus: laagris tööle minemast keeldumine, kui sa oled näljas ja kurnatud, on võimu nõrgestamine. Ja toob endaga kaasa mahalaskmise. (Tööst keeldujate mahalaskmised sõja ajal).

Alates 1934. aastast, kui meile anti tagasi mõiste Kodumaa, lülitati siia ka Kodumaa reetmise alapunktid — 1a, 1b, 1c ja 1d. Nende punktide alusel karistati NSV Liidu sõjalist võimsust kahjustavaid tegusid mahalaskmisega (1b), ja ainult pehmendavate asjaolude ilmnemisel ja üksnes tsiviilisikute puhul (1a) piirduti kümne aastaga.

Avaralt võttes: kui meie sõduritele, kes andsid end vangi (sõjalise võimsuse kahjustamine!), mõisteti ainult kümme aastat, siis oli see peaaegu et seadusevastaselt humaanne. Stalinliku koodeksi järgi oleks nad tulnud kodumaale saabumisel kõik maha lasta.

Või veel üks näide avarast tõlgendamisest. Ma mäletan hästi üht kohtumist Butõrkas 1946. aasta suvel. Üks poolakas oli sündinud Lembergis, kui see kuulus veel Austria-Ungari impeeriumi koosseisu. Kuni Teise maailmasõjani elas ta oma kodulinnas Poolas, siis kolis Austriasse ja töötas seal, kuni meie omad 1945. aastal ta arreteerisid. Ta sai kümme aastat Ukraina koodeksi § 54-1a järgi, see tähendab oma kodumaa — Ukraina — reetmise eest, sest selleks ajaks oli Lembergist saanud ju Ukraina linn Lvov! Vaene mees ei suutnud uurimisel tõendada, et ta ei sõitnud Viini mitte Ukraina reetmise eesmärgil! Ja nii tehtigi temast reetur.

Reetmise punkti tähtsaks avardamiseks oli ka veel selle kohaldamine "KrK § 19 alusel" — "kavatsuse alusel". S. t. et mingit reetmist ei olnud, aga uurija tuvastas reetmise kavatsuse, ja sellest piisas, et anda täismõõt nagu tegeliku reetmise eest. Tõsi, § 19 sätestab karistuse ettevalmistuse, mitte kavatsuse eest, aga dialektiliselt võib ka kavatsust käsitada ettevalmistusena. Ja ..ettevalmistus on karistatav samamoodi" (s. t. võrdse karistusega) "nagu kuritegu" (KrK). Üldiselt me ei erista kavatsust kuriteost, ja selles seisneb nõukogude seadusandluse eelis võrreldes kodanlikuga!

Lõpetamata avaralt võimaldas ükskõik missugust paragrahvi tõlgendada ka veel KrK § 16 — "analoogia põhjal". Kui tegu ei sobinud otseselt ühegi paragrahvi alla, siis võis kohtunik seda kvalifitseerida "analoogia põhjal".

Teine punkt räägib relvastatud ülestõusust, võimu haaramisest keskuses ja kohtadel, eriti eesmärgiga eraldada vägivaldselt mingi osa Nõukogude Liidust. Selle eest — karistus kuni mahalaskmiseni (nagu ka kõigis järgmistes punktides).

Avardatult (nagu ei saanud paragrahvis kirja panna, aga nagu dikteerib revolutsiooniline õigusteadvus): siia kuulub igasugune katse realiseerida mis tahes vabariigi õigust Nõukogude Liidust välja astuda. Sest pole ju öeldud, kelle suhtes "vägivaldselt". Isegi kui kogu vabariigi elanikkond sooviks lahku lüüa, Moskva aga ei sooviks seda, oleks lahkulöömine juba vägivaldne. Niisiis, kõik Eesti, Läti, Leedu, Ukraina ja Turkestani rahvuslased said selle punkti alusel hõlpsasti oma kümme ja kakskümmend viis aastat.

Kolmas punkt — "Nõukogude Liiduga sõjaseisukorras oleva välisriigi abistamine mis tahes viisil".

See punkt andis võimaluse süüdi mõista iga kodanikku, kes oli elanud okupeeritud alal, oli ta siis saksa sõjaväelase saabastele kontsaplekke alla löönud või talle kimbu rediseid müünud; või naiskodanikku, kes oli tõstnud okupandi võitlusvaimu sellega, et oli temaga tantsinud ja ööd veetnud. Selle punkti alusel ei pandud (okupeeritute rohkuse tõttu) istuma mitte kõiki, aga oleks võinud panna viimase kui ühe.

Neljas punkt rääkis rahvusvahelisele kodanlusele osutatud (fantastilisest) abist.

Esimesel pilgul on ehk arusaamatu, kes võiksid siia kuuluda. Aga avaralt tõlgendades revolutsioonilise südametunnistuse abil leiti see liik hõlpsalt: kõik emigrandid, kes olid lahkunud maalt enne 1920. aastat, s. t. mitu aastat enne koodeksi koostamist, ja kes langesid veerand sajandit hiljem (1944.—1945. aastal) Euroopas meie vägede kätte vangi, said 58-4: kümme aastat või mahalaskmise. Sest mida muud nad seal välismaal olid teinud kui rahvusvahelist kodanlust abistanud? (Muusikaühingu näite varal me juba nägime, et seda võis teha ka seespool NSV Liidu piire). Rahvusvahelist kodanlust olid abistanud ka kõik esseerid, kõik menševikud (nende jaoks oligi see paragrahv välja mõeldud), ja hiljem Plaanikomitee ja Kõrgema Rahvamajandusnõukogu insenerid.

Viies punkt: välisriigi NSV Liidu vastu sõja kuulutamisele tõukamine.

Möödalastud võimalus: kohaldada seda punkti Stalinile ja tema diplomaatilisele ning sõjaväelisele lähikonnale 1940.—1941. aastal. Just nende sõgedus ja hullus viisidki niikaugele. Kes siis veel kui mitte nemad tõukasid Venemaa seninägematute kaotuste häbisse, mis pole võrreldavad tsaari-Venemaa lüüasaamisega 1904. ja 1915. aastal! Niisuguseid kaotusi polnud Venemaa tundnud XIII sajandist peale.

Kuuendat punkti, spionaaži

tõlgendati nii avaralt, et kui kõik selle põhjal süüdi mõistetud kokku lugeda, võiks tulla järeldusele, et Stalini ajal ei tegelnud meie rahvas ei maaharimise, tööstuse ega millegi muuga, vaid ainult spionaažiga ja elas välisluure rahadest. Spionaaž oli oma lihtsuse tõttu midagi väga mugavat, see oli mõistetav nii arenemata kurjategijale, näritud juristile, ajakirjanikule kui ka avalikule arvamusele.

Tõlgendamise avarus seisnes siin ka veel selles, et süüdi ei mõistetud otseselt spionaaži eest, vaid selle eest, et sind kahtlustati spionaažis (PS); tõestamata spionaaži eest (NŠ), ja selle eest täie rauaga! Ja isegi sidemete eest, mis annavad põhjust (!) kahtlustada spionaažis (SVPS).

See tähendab, kui näiteks teie naise tuttava tuttav on lasknud endale kleidi õmmelda sama õmbleja (mõistagi NKVD kaastöölise) juures, kus välismaa diplomaadi nainegi.

Ja need § 58-6PŠ ja SVPŠ olid nakkavad punktid, need nõudsid ranget kinnipidamisrežiimi, lakkamatut järelevalvet (võib ju luure sirutada kombitsad oma lemmikuni ka laagrisse) ja keelasid konvoivaba töötamise. Üldse kandsid igasugused tähtparagrahvid, s. t. mitte paragrahvid ise, vaid need hirmuäratavad suurtähtede kominatsioonid (me kohtame selles peatükis veel teisigi) endal mingit salapärasuse pitserit, iial ei olnud selge, kas nad on § 58 võrsed või on nad midagi iseseisvat ja väga ohtlikku. Tähtparagrahvide alusel vangistatud olid paljudes laagrites ahistatud olukorras isegi võrreldes § 58-ga.

Seitsmes punkt: tööstuse, transpordi; kaubanduse, raharingluse ja kooperatsiooni õõnestamine.

Kolmekümnendatel aastatel läks see punkt hoogsalt käibele ja köitis masse lihtsustatud ja kõigile mõistetava hüüdnimega "kahjurlus". Tõepoolest, kõike seitsmendas punktis loetletut õõnestati täiesti ilmselt ja silmanähtavalt iga päev — ja keegi pidi ju selles süüdi olema! Rahvas oli sajandeid ausalt tõotanud, isegi isandate heaks. Rjurikutest peale polnud keegi kuulnud mingist kahjurlusest. Aga niipea kui vara sai rahva omaks, tormasid sajad tuhanded rahva parimad pojad seletamatul põhjusel kõike kahjustama. (Põllumajanduslikku kahjurlust polnud selles punktis ette nähtud, aga kuivõrd ilma selleta polnud võimalik mõistlikku seletust anda, miks põldudel lokkab umbrohi, miks vili variseb, miks masinad purunevad, tõi dialektiline vaist ka selle mõiste sisse).

Kaheksas punkt — terror (mitte see terror, mida pidi "põhjendama ja legaliseerima" nõukogude kriminaalkoodeks).

Terrorit käsitati väga avardatult: mitte seda ei loetud terroriks, kui sa panid kuberneri tõlla alla pommi, aga kui sa näiteks lõid näo üles oma isiklikul vaenlasel, kes juhtus olema partei-, komsomoli- või miilitsaaktivist, siis see oli juba terror. Rääkimata sellest, et aktivisti tapmist ei võrdsustatud ilal reakodaniku tapmisega (nagu see oli muuseas juba Hammurabi koodeksis 18. sajandil e. m. a.). Kui mees tappis oma naise armukese ja too osutus parteituks, siis see oli mehe õnn, ta sai § 136, oli "lihtkurjategija", sotsiaalselt lähedane, ja võis olla konvoivaba. Kui aga armuke oli parteilane, sai mehest rahvavaenlane paragrahviga 58-8.

Veelgi enam võimaldas aga terrori mõistet avardada punkt 8 rakendamine § 19 alusel, mis tähendas ettevalmistumist kavatsuse mõttes. Mitte üksnes otsene, aktivistile määratud ähvardus õlleputka juures ("no oota sa!"), vaid ka käreda turueide öeldud "et ta kõngeks!" kvalifitseeriti kui TN — terroristlik kavatsus — ja see andis aluse rakendada paragrahvi kogu rangusega. (See tundub üle-pingutamisena, farsina, aga mitte meie pole seda farssi välja mõelnud — meie istusime koos nende inimestega).

Üheksas punkt — lõhkumine või kahjustamine... õhkimise või süütamise teel (ja tingimata kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel), lühemalt nimetatult diversioon.

Avardamine seisnes siin selles, et kontrrevolutsiooniline eesmärk kirjutati juurde (uurija teadis paremini, mis toimus kurjategija teadvuses!), igasugune inimlik eksimus, viga või õnnetus tööl, tootmises loeti andestamatuks ja tunnistati diversiooniks.

Aga ühtegi § 58 punkti ei tõlgendatud nii avaralt ja nii leegitseva revolutsioonilise südametunnistusega nagu Kümnendat. See kõlas nii: "Propaganda või agitatsioon, mis sisaldab üleskutset nõukogude võimu kukutamisele, õõnestamisele või nõrgestamisele... samuti ka vastavasisulise kirjanduse levitamine või fabritseerimine või hoidmine." Ja see punkt määras rahuajal kindlaks vaid karistuse alammäära (mitte alla selle! mitte liiga pehmelt!), ülemist piiri aga ei määratud!
Nii nägi välja Impeeriumi kartmatu suhtumine oma alamate s õ n a s s e.

Ja selle kuulsa punkti kuulsad avardused olid järgmised:
— "üleskutset sisaldavaks agitatsiooniks" võidi pidada sõprade (või isegi abikaasade) neljasilmavestlust või erakirja; eraviisiline nõuanne võis aga olla üleskutse. (Me ütleme siin "võis olla", teades, et just nii see oligi.)
— "võimu õõnestamiseks ja nõrgendamiseks" oli iga mõte, mis ei langenud kokku tänase ajalehe mõtetega või ei tõusnud oma palanguga nende kõrguseni. Sest nõrgestab ju kõik, mis ei tugevda! Sest õõnestab ju kõik, mis ei lange täielikult ühte!
— "kirjanduse fabritseerimiseks" oli iga ühes eksemplaris kirjutatud kiri, märge, intiimpäevik.

Missugune mõeldud, väljaöeldud või kirjapandud mõte saaks jääda väljapoole nii õnnestunult avardatud Kümnendat punkti?

Üheteistkümnes punkt oli eriline: tal polnud iseseisvat sisu, ta oli rakendatav lisand mis tahes eelmisele punktile, juhul kui tegu valmistati ette organiseeritult või kurjategijad olid astunud organisatsiooni.

Tegelikult avardati seda punkti nii, et mingit organisatsiooni polnud tarviski. Ma kogesin selle punkti elegantset rakendamist oma nahal. Me olime kahekesi, kes me salaja mõtteid vahetasime, – see tähendab organisatsioon eos, see tähendab organisatsioon!

Kaheteistkümnes punkt puudutas eeskätt kodanike südametunnistust: see käsitas mis tahes eespool loetletud teo üles andmata jätmist. Ja selle raske patu eest p o l n u d k a r i s t u s e l ü l e m i s t p i i r i!!

See punkt oli juba iseenesest nii mõõtmatuks avarduseks, et ei vajanud enam mingit avardamist. Teadsid, ja ei öelnud – see on niisama hea, nagu sa oleksid ise teinud!

Kolmeteistkümnes punkt, näiliselt juba ammu ammendatud, oli: teenistus tsaariohrankas. (Hilisemat analoogilist teenistust loeti, vastupidi, patriootlikuks vooruseks).

Psühholoogilislel põhjustel on alust kahtlustada, et Stalin oleks olnud karistatav ka § 58 selle punkti põhjal. Kaugeltki mitte kõik seda laadi teenistusse puutuvad dokumendid ei elanud üle 1917. aasta veebruari ega saanud laiemalt tuntuks. Politseiarhiivide tõtakas süütamine Veebruarirevolutsiooni esimestel päevadel viitab nagu mõnede asjasthuvitatud revolutsionääride üksmeelsetele jõupingutustele. Tõepoolest, miks panna võidu hetkel põlema vaenlase arhiivid, mis on nii huvipakkuvad?

Neljateistkümnes punkt karistas "kindlaksmääratud kohustuste teadlikku täitmatajätmist või tahtlikku hooletust nende täitmisel" – karistused enesestmõistetavalt kuni mahalaskmiseni. Lühidalt nimetati seda "sabotaažiks või "majanduslikuks kontrrevolutsiooniks",

ja tahtlikkust võis tahtmatusest eristada mõistagi ainult uurija, toetudes oma revolutsioonilisele õigusteadvusele. Seda punkti rakendati talupoegade suhtes, kes ei täitnud varumiskohustusi. Seda punkti rakendati kolhoosnike suhtes, kes ei saanud kokku nõutavat arvu tööpäevi. Vangide suhtes, kes ei täitnud normi. Ja rikošetina tabas see punkt pärast sõda platnoisid laagrist põgenemise eest, s. t. et avardatult ei käsitatud platnoi põgenemist mitte magusa vabaduse poole pürgimisena, vaid laagrite süsteemi õõnestamisena.

Selline oli viimane liistak § 58 lehvikus – lehvikus, mis kattis kogu inimeksistentsi. Teinud ülevaate suurest Paragrahvist, me imestame edaspidi juba vähem. Kus on seadus, seal on ka kuritegu.

• • lk 57-63

Veel 58. paragrahvist

• On paradoksaalne, et kogu see kõikjale tungivate ning igierksate Organite aastatepikkune tegevus tugines kõigest ü h e l e a i n s a l e paragrahvile 1926. aasta Kriminaalkoodeksi eriosa saja neljakümne kaheksast paragrahvist. Aga selle paragrahvi ülistuseks võib kuhjata rohkem epiteete, kui neid leidis omal ajal Turgenev vene keele või Nekrassov Emakese-Venemaa kohta: suur, võimas, rikkalik, hargnev, mitmekesine, ürgjõuline Viiekümne Kaheksas, mis ei ammendanud maailma mitte niivõrd oma punktide formuleeringuga, kuivõrd nende dialektilise ja üliavara tõlgendusega.

• Kes meist poleks küll tunda saanud tema kõikehaaravat embust? Tõepoolest, siin ilmas pole sellist tegu, kavatsust, tegevust või tegevusetust, mida ei saaks karistada Viiekümne Kaheksanda paragrahvi raske käega. Teda ei saanud nii avaralt formuleerida, aga oli täiesti võimalik teda nii avaralt tõlgendada.

• § 58 ei moodustanud koodeksis poliitilisi kuritegusid käsitlevat peatükki ja kusagil ei ole kirjas, et ta on "poliitiline". Oh ei — koos halduskorravastaste kuritegude ja banditismiga on ta viidud "riiklike kuritegude" peatükki. Niisiis avaneb Kriminaalkoodeks kõigepealt sellest küljest, et ta tunnistab oma territooriumil vaid kriminaalkurjategijaid, keeldudes kedagi pidamast poliitiliseks kurjategijaks.
  • lk 57

• § 58 damaskuse teras, järele proovitud 1927. aastal, kohe pärast sepistamist, kastetud järgmise aastakümne kõikidesse voogudesse, lasti täie hoo ja vilinaga käiku Seaduse rünnakul Rahva vastu aastatel 1937—1938.

• Sügisel aga, kui Oktoobri 20. aastapäevaks oodati lootusrikkalt suurt üldist amnestiat, lisas naljahammas Stalin kriminaalkoodeksisse seninägematud karistusmäärad – 15, 20 ja 25 aastat.
  • lk 63

• Erakordsust, mida praegu omistavad 37-ndale aastale kirjalikud ja suulised legendid, nähakse väljamõeldud süüdistustes ja piinamistes. Aga see ei ole õige, ei ole täpne. Eri aastatel ja kümnenditel polnud juurdlus paragrahv 58 alusel peaaegu iialgi tõe selgitamine, vaid kujutas endast möödapääsmatut räpast protseduuri: painutada hiljutist vaba, mõnikord uhket, alati aga ettevalmistamata inimest, tõmmata ta läbi ahta toru, kus tema külgi rebestavad armatuurikonksud, kus ta ei saa hingata ja ootab nagu lunastust toru teiste otsa jõudmist – teine ots aga sülitab ta välja juba Arhipelaagi valmis pärismaalasena ja juba tõotatud maale. (Taipmatu punnib igavesti vastu, ta arvab, et torust on väljapääs ka tagasi.)
  • lk 83

• 1944. aastal Džida laagris ütles uurija Mironenko surema määratud Babitšile oma veatu loogika üle uhkust tundes: "Uurimine ja kohtuprotsess on ainult juriidiline kujundus, need ei saa muuta teie saatust, mis on juba ette ära otsustatud. Kui teid on vaja maha lasta, siis teid lastakse maha ka siis, kui te olete täiesti süütu. Kui teid on vaja õigeks mõista (see käib ilmselt oma meeste kohta), siis mõistetaksegi teid õigeks ja pestaks igast süüst puhtaks, olgu see süü ükskõik kui suur."

• "Andke meile inimene – küll meie juba süüdistuse leiame!" ütlesid paljud naljatades, see oli nende kõnekäänd.
  • lk 121

• Tribunali istungid olid masendavalt ühesugused. Masendavalt isikupäratud ja tuimad olid kohtunikud – nagu kummipitsatid. Otsused tulid nagu konveierilt. Kõik tegid tõsise näo, kuid kõigile oli selge, et tegemist on palaganitega, ja kõige selgem oli see konvoi poistele, eriti sirgjoonelisematele. 1945. aastal võttis Novosibirski tapivangla konvoi vange vastu, loendades neid otsuste järgi. "See-ja.see!" – "58-1a, kakskümmend viis aastat." Konvoi ülem tundis huvi: "Mille eest?" – "Niisama, eimillegi eest." – "Valetad. Ei millegi eest antakse kümme!"
  • lk 238

• On niisuguseid vilkaid lapsi, kes jõuavad endale 58. paragrahvi kraesse tõmmata väga varakult. Näiteks Geli Pavlov sai selle kaheteistkümneaastaselt. [...] 58. paragrahvil polnud üldse olemas mingit vanusepiiri miinimumi! Nii öeldi koguni rahvale peetavatel õigusalastel loengutel – Tallinn, 1945. Doktor Uusma oli tundnud kuueaastat poissi, kes oli koloonias 58. paragrahvi põhjal – see on küll ilmselt rekord.
  • lk 348 (3. osa)

Vaata ka

• Gulagi arhipelaag
• Aleksandr Solženitsõn