Seltsid, 19. sajandil küll peamiselt laulu- ja mänguseltsid ning põllumeeste seltsid, seejärel mitmed kutseametite (tuletõrjujad, mesinikud jt) ja huvialapõhised (karskus, jalgrattasõit, käsitöö jt) seltsid olid eesti avalikkuses koos tollaste ajalehtede ja ajakirjadega maailma teadussaavutuste esimesed kuulutajad. Sõjaeelses Eesti Vabariigis võtsid selle rolli üle akadeemilised seltsid ja ühingud, kasvades ise seejuures teaduse tõlgendajaks, aktiivse teaduspõhise dialoogi tekitajaks ja pidajaks. Teaduslikud seltsid professionaliseerusid, kuid teatava piirini, sest nad ei unustanud kunagi oma üldrahvalikku päritolu, kuuluvust ja laiemat rahvavalgustuslikku ülesannet. Nõukogude okupatsiooni ajal oli vaba seltsitegevus keelatud ning teadustulemuste tutvustamist püüti vähem või rohkem edukalt hoida kontrollitavas mahus ja piires ning rakendada ideoloogia teenistusse. Näiteks rahvaülikoolide kaudu. Kuid isegi siis jõuti kogu ideoloogilise vahu kõrval kasvatada üldrahvalikku arusaamist ja tunnetust teadustöö tähtsusest. (lk 148-149)
Eesti seltsid ning ajakirjad-ajalehed hakkasid rääkima teadusest juba siis, kui teadlast elukutse mõistes eestlaste hulgas veel polnudki. Kuid kirjutades ja rääkides teadussaavutustest mujal maailmas, kujundati ühiskonna üldist vaimsust, millesse teadustöö, kui kord selleni jõuti, hakkas kuuluma loomuliku ja loogilise osana. Tähelepanuväärne on, kui vara, kui teadlikult ning kui suure usu ja tahtmisega seda ettevalmistustööd tehti. Neid samme ei tohiks unustada, neid tuleb teada ja mõista, et teadustegevus saaks kaasaegses ühiskonnas tõusta kohale, mida ta tegelikult väärib. (lk 149)
19. sajandi teisel poolel näeme samasugust soovi - viia lugejad kurssi maailmas toimuvaga, tutvustada neile saavutusi majanduses, tehnika- ja loodusmaailmas, anda teada teiste maade ja rahvaste elust, kommetest ja tõekspidamistest - kogu eestikeelses ajakirjanduses. Lisaks populaarteaduslikele ajakirjadele (mida ilmus mitu ja mis kõik sellelaadseid kirjutisi vähem vöi rohkem avaldasid) võtsid ajalehedki teema omaks, tunnistades selle vajalikuks ja oluliseks koolihariduse täienduseks. Seejuures ei saa väita, nagu oleksid kõik ajalehed ja ajakirjad teadusmaailma avamisel populaarteaduslikus võtmes olnud omavahel väga sarnased. Pigem olid väljaanded erinevad nii teemad kui ka nende käsitlused, sest ajakirjad ja ajalehed olid sel ajal siiski nn ühemeheväljaanded, igaüks oma sisult suuresti väljaandja-toimetaja huvide peegeldaja. (lk 149-150)
Nii andis juba 19. sajandi perioodika lugejaile õige mitmekesise ja kirevate rõhuasetustega pildi kõigest, mis toimus neile kättesaamatus maailmas. Sellest, et kaugeltki kõik polnud lugejaile mõistetav ei lasknud ajakirjandus end heidutada, sest ajakirjandus pidigi oma lugejast ees käima. Sellise hoiakuga kujundati ühiskonda ja saavutati, et eestlasele polnud võõras ei sõna "teadus", selle üksikud harud ega teaduse suurimad saavutused. Aastakümnete tagant vaadates on üsna ükskõik, kas kirjutamine teadustulemustest ja nende võimest muuta maailma oli Venemaa tsensuuri kitsastest väravatest sündinud paratamatus või väljaandja-toimetaja enda südamesoov rahvast valgustada. Tulemus oli ju üks: haridus- ja kultuuriteadlikkuse kasv, aluse loomine edasiseks arenguks, ühtsete mõistete ja ideede kujundamine. Seda pole vähe, kui meeles pidada, et Eesti oli sel ajal ei midagi muud kui Baltimaa kubermang suure Vene tsaaririigi koosseisus ning kätte tuli võidelda isegi õigus eestikeelseks õpetuseks koolides. (lk 150)
Eestikeelse ajakirjanduse kõrval tegid suurt ja tänuväärset eeltööd eestikeelsele teaduselule eesti seltsid. Peaaegu kõikides seltsides, olid need siis nime järgi põllumeeste, karskus- või jalgrattasõitjate ning laulu- ja mänguseltsid, peeti populaarteaduslikke ettekandeid. Loomulikult olid need ettekanded ülekaalukalt üldharivad ega tunginud teadussaavutuste peensustesse, kuid need kujundasid inimeste mõttemaailma ning harjutasid teadmisega, et miski pole lõplik ja jäädav, vaid kõik võib muutuda. (lk 153)
Vaimsuse kujundamine ei sünni ainult tippteadlaste ja -asutuste püüdest. Selleks ei piisa kaasajal enam ka üksikute meediaväljaannete teadusuudistest. See saab sündida mitmete asutuste ja inimeste koostöös - koostöös, millesse on haaratud õppeasutused, muuseumid, raamatukogud, akadeemilised seltsid. Nemad on see avalikkust ja teadlasi ühendav võimalus, mis annab edasi teadussaavutuste sisu, tekitab ühiskonnas laiema poleemika ja mõistmise. Eestis on need asutused ja seltsid olemas, aga nende kontakt teadusmaailmas toimuvaga on liiga nõrk, et olla toimuva usaldusväärne partner ja sõnumi edasikandja. Raamatukogud ja muuseumid pole teadusasutused ning seetõttu on nende endi lähenemine küsimusele pigem ettevaatlik. Ja seltsid, nagu õpetatud Eesti selts, Eesti looduseuurijate selts, akadeemiline põllumajanduse selts, emakeele selts või teised, tegutsevad praegu enamasti vaid erialainimeste kokkusaamiskohana, eelkõige isiklikul initsiatiivil ja toetusel. Nende hääl laiema avalikkuseni ei kosta, meedia nende tegutsemist ei märka, dialoogi ja tõlgendamisvõimalusi nende tegevuse ümber tekib harva. Küsimus ei olegi niivõrd ühe või teise seltsi või asutuse konkreetses tegevuses, kuivõrd selle tegevuse mittemärkamises teadussaavutuste vahendajana, nende suutlikkuse tunnistamises ja kasutamises. Kas võib siis väita, et teaduse ja teadlase olulisuse ja tegeliku tähtsuse mõistmiseks pole vaja midagi juurde tekitada, tuleb vaid juba olemasolevaid võimalusi rohkem usaldada ja neid partnerina tunnistada? Kas ei peitu just koostöö tugevdamises üks ühiskonna ning kultuuri edasise eduka arengu põhimõttelisemaid küsimusi? Ja kas just õige vastus sellele küsimusele ei ole ühtlasi võimalus teadustegevuse mitmekülgsuse ja -kesisuse jätkumiseks? 19. sajandi Eestis jaksasid ühiskonna vaimsust kujundada üksikud mehed ja ettevõtmised. Nüüdsel ajal on selleks vaja ühist tööd ja omavahelist usaldust. (lk 157)
Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158
