Proosa

muuda
  • "Astuge lähemale, Louise," ütles Madame.
Ja noor neiu, keda me oleme juba tundma õppinud, lähenes arglikult ning punastades, kuninga pilgu ees peaaegu kokku vajudes.
"Preili Louise-Françoise de la Beaume Le Blanc, markii de La Valliere'i tütar," ütles Madame tseremoniaalselt.
Oma suures tagasihoidlikkuses, mida talle sisendas kuninga juuresolek, kummardas neiu nii veetlevalt, et Louis'l läksid kardinali ja Monsieur' vestlusest mõned sõnad kaduma.
"Tema kasuisaks," jätkas Madame, "on härra de Saint-Remy, minu maître d'hôtel, kelle juhatusel valmistati too suurepärane trühvelküpsis, mida Teie Majesteet nii kõrgelt hindas."
Ei mingi veetlus, ilu ega noorus poleks suutnud sellise esitluse vastu seista. Kuningas naeratas. Kas Madame'i sõnad olid mõeldud naljatusena või tuli see tema naiivsusest, — igal juhul hävitasid need kõik selle, mis Louis'le oli neius tundunud võluvana ja poeetilisena. Madame'ile ja nüüd järelikult ka kuningale oli preili de La Valliere veel ainult tütarlaps, kelle kasuisal oli hiilgav talent trühveldatud kalkuniprae valmistamiseks. (lk 56-57)
  • Bazin juhtis ta ühte kaunis kehva tuppa, kus ta leidis üsna viletsa voodi. Ent d'Artagnan ei olnud nõudlik. Talle öeldi, et Aramis on oma isiklike ruumide võtmed kaasa võtnud, ja kuna ta teadis, et Aramis on korda armastav inimene, kelle korteris leidub alati palju asju, mida peremees varjata tahab, siis ei hämmastanud see teda põrmugi.
Niisiis, kuigi voodi oli suhteliselt veel kõvem kui kanapoeg, leppis ta sellega niisama vapralt, ja kuna tal oli niisama hea uni kui isugi, ei kulutanud ta une ootamisega rohkem aega kui oli seda ohverdanud prae viimasele kondikesele. (lk 132)