Tegelikkus aga on representatsioonist lahutamatu, ja nii vohab meil beibekultuur, paljudele ametipostidele valitakse naisi väliste näitajate järgi, ajakirjandus ja massimeedia rõhutavad naise puhul eeskätt sootunnuseid, mitte tema erialaseid oskusi jne. (lk 110)
Representatsioonide ja tegelikkuse vastastikusele tingitusele viitab ka selline feministlikus diskursuses laialt kasutatud mõiste nagu "subjektiivne kultuurikonstruktsioon". Subjektiivsus tähendab antud kontekstis seda, et reaalsuse tõlgendus toimub teatud kindlast vaatepunktist lähtuvalt ja on subjektikeskne. Realistlikule paradigmale omane usk objektiivsusse - üldkehtivasse reaalsusetunnetusse, mis iseloomustas veel Tammsaare kaasaega, on minetatud.
Subjektiivsed kultuurikonstruktsioonid on ideoloogia loomulik osa ja esitavad reaalseid suhteid mitmesuguste müütiliste ja illusoorsete märgisüsteemide kaudu. (lk 110)
Võib väita, et kui Tammsaare romaan ühelt poolt toetab vanu patriarhaalseid hierarhiaid ja vastandusi, siis teisalt aitab see tahes-tahtmata kaasa ka nende paljastamisele, vihjab essentsialismist kantud mõtteviisi ohtlikkusele, mis teeb naisest üksnes mehe "mina" pikenduse, vastutusvõimetu lapse. Karini representatsioon peidab endas märkimisväärset vastuolu. Ühelt poolt kujutatakse teda äärmiselt sõltuva, allaheitliku, ebaloogilise ja irratsionaalsena ning teisalt osutub ta aktiivseks subjektiks, patriarhaalse väärtussüsteemi läbinägelikuks analüüsijaks - ehkki ise neid väärtusi jaatades. Naeruvääristatakse aga just seda poolt Karinis, mis näitab teda sõltumatu ja aktiivse subjektina, sest naise emantsipatsioon ohustab mehe positsiooni, tema seksuaalsus mõjub hirmuäratavana. (lk 120-121)
