Richard Thaler

Richard H. Thaler (sündinud 12. septembril 1945) on Ameerika Ühendriikide majandusteadlane, kirjanik ja Nobeli majandusauhinna laureaat.

"Nügimine: viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni" (2008)

(Richard H. Thaler, Cass Sunstein: "Nügimine: viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni". Tõlkinud Lauri Liider. Tänapäev, Tallinn 2018)

Sissejuhatus

Carolyn sai sellest olulise õppetunni: koolilapsi nagu ka täiskasvanuid on lihtne mõjutada tillukeste kontekstimuudatustega. Seda nii heas kui halvas suunas. Lk. 11
Valikuarhitektil lasub vastutus korraldada taust, millel inimesed otsuseid langetavad. lk. 13
Rusikareegliks võiks võtta eelduse, et “kõigel on mõju”. lk.14
Mõistmine, et “kõigel on mõju”, võib mõjuda nii halvavalt kui vabastavalt. lk. 14
Libertaarsed paternalistid tahavad, et inimesel oleks oma teed järgida lihtne ega taha kuidagi koormata neid, kes soovivad oma vabadusi kasutada. lk.15
Paternalism avaldub aga seisukohas, et valikuarhitektidel on lubatud üritada mõjutada inimese käitumist, et muuta tema elu pikemaks, tervislikumaks ja paremaks. Teisisõnu, me pooldame nii eraettevõtete kui ka riigi teadlikke katseid juhtida inimeste valikuid nende elu parandavas suunas. Meie arusaama kohaselt on riigi poliitika „paternalistlik“ siis, kui see üritab valikuid mõjutada viisil, mille tulemuseks on valijate elu paranemine, seda ka nende endi hinnangul. Tuginedes paljudele usaldusväärsetele avastustele sotsiaalteaduste vallas, näitame, et üksikisikud langetavad tihtilugu üsna halbu otsuseid – mida nad ei teeks, kui oleksid asjaoludele täit tähelepanu pööranud ning neil olnuks täielik teave, piiramatud kognitiivsed võimed ja täiuslik enesevalitsus. lk. 15
Meie soovitatud lähenemist võib pidada siiski paternalistlikuks, sest avaliku ja erasektori valikuarhitektid ei piirdu vaid inimeste eeldatavate valikute jälgimise või elluviimisega. Pigem üritatakse teadlikult suunata inimesi valikuteni, millega nad saaksid oma elu paremaks muuta. Neid nügitakse. lk.15-16
Nügimine, nagu me seda mõistet kasutame, tähendab valikuarhitektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud suunas, keelamata talle samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt majanduslikke stiimuleid. Et sekkumist pidada vaid nügimiseks, peaks seda olema lihtne ja odav vältida. Nügimine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja asetamine pilgu tasandile läheb kirja nügimisena, rämpstoidu keelamine aga mitte. lk.16
Paternalismi eitajad väidavad sageli, et inimesed saavad valikute tegemisega selletagi suurepäraselt hakkama, või teevad seda igatahes paremini, kui keegi teine nende eest otsustades (eriti veel, kui see teine töötab riigi heaks). lk. 16
Inimesedki reageerivad stiimulitele, kuid neid mõjutab ka nügimine. Kui nii stiimuleid kui nügimist õigesti kasutada, saame inimeste elu parandada ning lahendada paljud ühiskonda vaevavad mured. Samas säilib igaühe valikuvabadus. lk.19
Eksieeldus on nimelt see, et enamik inimesi teeb pea kogu aeg valikuid, mis on neile kõige kasulikumad või vähemalt paremad kui need, mida teised nende eest teeks. lk. 20
Esimene väärarusaam on, et inimeste valikute mõjutamist on võimalik vältida. lk. 21
Iseäranis nõustume sellega, et valitsuse puhul on eksimise, kallutatuse ja liiga kaugele mineku risk täiesti tegelik ja mõnikord ka tõsine. lk. 21
Teine eksiarvamus on, et paternalism seondub alati sunniga. lk. 22
Et siin kedagi otseselt ei sunnita, siis arvame, et teatud paternalismitüübid võiksid olla vastuvõetavad isegi neile, kes hindavad valikuvabadust kõrgelt. lk. 22
Valikuvabadus on parim viis vältida halba valikuarhitektuuri. lk. 22
Valijad on inimesed, seega peaksid kujundajad nende elu võimalikult lihtsaks tegema. lk. 24
Kui piirangute ja keeldude asemele asuks stiimulid ja nügimine, oleks riigi osakaal väiksem ja tagasihoidlikum. Et asjad lõplikult selgeks saaksid: me ei poolda riigi osatähtsuse suurendamist, vaid paremat valitsemist. lk.25

I osa: Inimesed ja econid

Seetõttu hinnatakse värvikate ja kergesti ettekujutatavate surmapõhjuste (näiteks tornaadode) esinemise tõenäosust üle, kuid vähemvärvikate (nt astmahoogude) oma alahinnatakse, isegi kui neid esineb palju sagedamini (antud juhul kakskümmend korda sagedamini). Ning hiljutisemad sündmused mõjutavad meie käitumist ja hirme rohkem kui varasemad. lk.38
Maavärina järel sagenevad järsult uute maavärinapoliiside ostud – kuid langevad edaspidi, kui toimunu hakkab ununema, järjekindlalt. lk. 38
Või oletame, et inimesed peavad ekslikult teatud riske (nt tuumaõnnetus) kõrgeks, teisi (insult) aga madalaks. Säärased eksiarvamused võivad mõjutada ka poliitikategemist, sest valitsustel on kombeks eraldada ressursse, lähtudes inimeste kartustest, mitte tegelikest ohtudest. lk.39
Hea viis tekitada inimestes hirmu, et asi lõppeb halvasti, on meenutada neile mõnd sarnast juhtumit, kus nõnda läkski, hea viis inimeste enesekindluse kergitamiseks on tuletada neile meelde sarnast olukorda, mis lõppes õnnelikult. Kuid siin on sagedane häda, et kergesti meenuvad sündmused panevd inimesi selliste olukordade esinemissagedust üle hindama, kui aga selliseid sündmusi naljalt meelde ei tule, on nende esinemissagedust kerge alahinnata. lk.39
Neist kolmest esialgsest heuristikust viimane kannab üsna kohmaka kõlaga nimetust: esindatavus. Seda võib pidada ka sarnasuse heuristikuks. Asja mõte on selles, et kui palutakse hinnata, kui tõenäoline on, et A kuulub kategooriasse B, siis inimesed (ja eriti just nende automaatsüsteemid) otsivad vastust, küsides endalt, kui sarnane on A nende ettekujutuse või stereotüübiga B-st (ehk siis: kui hästi sobiks A „esindama“ B-d). lk. 39
Kuid kui sarnasus ja sagedus lahknevad, võib tulla taas mängu kallutatus. lk. 40
Me ei lasku siin üksikasjadesse, sest kogemus ütleb, et kognitiivne illusioon on siin nõnda võimas, et enamik inimesi ei hakka (automaatsüsteemist mõjutatuna) isegi kaaluma võimalust, et nende kindel veendumus võiks ekslikuks osutuda. lk.42
Kuid küsitluse tulemused näitavad, et kursusel osalejate seas on levinud põhjendamatu optimism... Usume, et seletuseks on tagasihoidlikkus. Tegelikult arvavad nad, et jõuavad parima kümne protsendi hulka, kuid on selle ütlemiseks liiga tagasihoidlikud. lk. 45
Inimesed on põhjendamatult optimistlikud isegi siis, kui mäng käib kõrgetele panustele. lk. 46
Põhjendamatu optimism on hea seletus ka riskide võtmisele isiklikus elu, eriti elu ja tervisega seonduvates valdkondades. lk. 46
Põhjendamatu optimism näib olevat lausa inimelu reegel: see iseloomustab enamikku kõikidesse ühiskonnakihtidesse kuuluvaid inimesi. Ent kui inimesed hindavad oma ohtudele vastupanu võimet üle, ei pruugi nad astuda mõistlikke ennetussamme. Kui inimesed riskivad põhjendamatu optimismi tõttu, võib nügimine neile kasuks tulla. lk. 47
Inimesed vihkavad kaotusi (millega seoses võivad nende automaatsüsteemid muutuda üsna tundelisteks). lk. 47
Soov kaotusi vältida muudab inertseks ehk te püüate piirduda praegu olemasolevaga. Kui te ei soovi loobuda sellest, mis teil on, sest ei taha saada kaotuste osaliseks, võite loobuda tehingutest, mille tegemist tuleks mõistlikuks pidada. lk. 48
Nagu näeme, toimub kaotuste vältimise soov kognitiivse nügimisena, mis avaldab survet vältida muudatusi, isegi kui need oleksid meie huvides. lk. 48
Mitmel põhjusel kaldub inimene oma hetkeolukorraga üldiselt leppima. lk. 48
Üks status quo poole kallutatuse põhjusi on tähelepanu nappus. lk. 49
Kui nüüd ühendada kaotuste vältimine automaatvalikute süsteemiga, siis selgubki, et kui mingi valik on muudetud „standardvalikuks“, võidab see endale suure turuosa. lk.49
Raamistamine töötab, sest inimesed on tavaliselt üsna passiivsed ja tähelepanematud otsuselangetajad. Nende reflektiivsüsteem ei vaevu tegema tööd, et kontrollida, kas küsimuse ümbersõnastamine annaks teistsuguse vastuse. Üks põhjus on ka see, et nad ei tea, mida ilmnevatest vasturääkivustest arvata. lk. 51
Meile avaneb pilt inimestest, kel on vähe aega, kuid peavad toime tulema keerukas maailmas, kus neil ei ole võimalik kuigi põhjalikult mõelda iga valiku üle, mida peab tegema. Inimesed lähtuvad mõistlikest rusikareeglitest, mis neid siiski vahel alt veavad. Et neil on kiire ja nende tähelepanu piiratud, lepivad nad küsimustega nõnda, nagu need on sõnastatud, selmet mõelda, kas teistsuguste sõnastuste puhul võiks vastused olla teistsugused. lk. 51
Majanduses (nagu ka tavaelus) on üks aluspõhimõtteid ju see, et võimaluste paljusus ei saa kunagi olla halb, sest teatud valikutest saab alati loobuda. lk. 54
Kui enesekontrollimuredele liita mõtlematud valikud, on pärisinimeste jaoks tulemuseks hulk halbu tagajärgi. lk. 58
Kui investeeringud toodavad kasumit, on inimesed valmis oma „võitudega“ suurelt riskima. lk. 65
Samuti on inimesed valmis kulutama hetkeaje kihutusel luksusasjadele, kui neile langeb ootamatult sülle mõni suurem summa, ent palju harvemini raisatakse sel moel pika aja vältel kogutud sääste, isegi kui kulutamiseks jääb piisavalt raha üle. lk. 66
Kuid teistelt pärinevad ka paljud meie levinuimad väärarvamused. Kui sotsiaalsed mõjud tekitavad inimestes ekslikke või kallutatud arvamusi, võib olla abi mõningast nügimisest. lk. 69
Teine põhjus, miks see teema on meie seisukohast tähtis: üks tõhusamaid nügimisviise (nii hea kui halva suunas) avaldub just sotsiaalse mõju kaudu. lk. 69
Sotsiaalsed mõjutused võiks jagada kahte suurde lahtrisse. Esimene seondub teabega. Kui paljud inimesed teevad midagi või mõtlevad mingil moel, siis nende teod ja mõtted edastavad teavet selle kohta, kuidas teilgi tasuks käituda või mõelda. Teine seondub kaaslaste survega. Kui hoolite sellest, mida teised teist mõtlevad (sest äkki te arvate ekslikult, et nad pööravad tähelepanu sellele, mida te teete – sellest tuleb meil veel juttu), siis võite karjaga kaasa minna, et vältida nende raevu või pälvida heakskiitu. lk. 69-70
Asja mõte on selles, et inimesed lasevad teistel inimestel end kergesti nügida. Miks? Üks põhjus on kalduvus konformismile. lk. 71
Kui sarnanete enamiku inimestega, siis arvate, et teie käitumist on sellisel juhul lihtne ennustada: ütlete seda, mida mõtlete. Ehk seda, mida näete. Mõtlete teistest sõltumatult ning räägite tõtt. Aga kui olete inimene, kes osaleb sellises katses tegelikult, on väga võimalik, et nõustute eelkõnelejate arvamusega ja ütlete sama, mis nemad, eirates iseenda taju. lk. 71
Miks siis inimesed mõnikord eiravad omaenda taju? Mainisime juba mõlemat põhjust. Esiteks, teiste inimeste vastused annavad teatud teavet, teiseks, kaaslaste surve ning kartus pälvida rühma hukkamõistu. lk. 72
Kui inimesed teavad, et teised näevad, mida nad valisid, nende konformistliku käitumise tõenäolisus suureneb. lk. 72
Nii et ka väike nügimine, kui seda tehti enesekindlal moel, võis viia oluliste tagajärgedeni rühma lõppjärelduses. Sellest võib õppida, et järjekindlad ja vankumatud inimesed võivad nii avalikus kui erasektoris liigutada rühmasid ja nende käitumisviise enda valitud suunas. lk. 73
Sellest võib näha, miks nii paljud rühmad langevad „kollektiivse konservatiivsuse“ ohvriks – see on kalduvus jääda väljakujunenud tavale kindlaks ka siis, kui tekivad uued vajadused. lk. 74
Oluline mõjur on siin „hulgaviisiline võhiklikkus“ - ehk siis kõik või vähemalt enamik ei anna endale aru sellest, mida mõtlevad teised. lk. 74
Üks põhjus, miks inimesed ühiskonna tavade ja suundumuste järgimise nimel nii palju pingutavad, on usk, et teised jälgivad nende käitumist hoolega. lk. 76
Täpselt sama lugu kujunes hitiks või läbikukkumiseks sõltuvalt sellest, kas katse alguses olid teised seda alla laadinud või mitte. lk. 78
Lõpptulemust võivad suuresti mõjutada algjärgus toimunud tillukesed sekkumised ja isegi juhused. lk. 78
Kui valikuarhitektid tahavad nügimisega käitumist muuta, piisab sellestki, kui anda inimestele teada, mida teevad teised. lk. 81
Paljud riigiametnikud teavad hästi, et käitumist saab muuta rõhutades statistilist tegelikkust, ning nad üritavad seda kasutada inimesi nügimisel paremuse poole. lk. 84
Kui soovite inimesi nügida ühiskonnale soovitava käitumise suunas, ei tasu neile öelda, et nende senine käitumine on ühiskonna normidest parem. lk. 84
Valikuarhitektuuri ja selle mõjusid ei ole võimalik vältida, seega on lühike vastus üsna ilmne ja seda võiks nimetada libertaarse paternalismi kuldreegliks: nügi moel, mille eeldatav kasu on suurim ja kardetav kahju väikseim. Veidi pikem vastus kõlaks selliselt, et inimesed vajavad nügimist otsuste puhul, mis on keerulised ja haruldased, mille puhul ei ole loota kohest tagasisidet ja kus olukorra iseärasusi on keeruline tõlkida mõistetesse, millest nad kergesti aru saaksid. lk. 89
Enesevalitsusemured tekivad tõenäolisemalt siis, kui valikuid lahutab nende tagajärgedest üsna pikk aeg. Ühte äärmusesse kuuluvad nn head investeeringud, nagu kehaline trenn, hambaniidi kasutamine ja dieedi pidamine. Selliste tegevuste kulud avalduvad kohe, saadav kasu ilmneb aga viivitusega. lk. 90
Teise äärmusesse kuuluvad nn halvad investeeringud: suitsetamine, alkohol, šokolaadikoogid. Saame naudingu kätte kohe, aga tagajärgede käes kannatame hiljem. lk. 90
Kahjuks ei ole mitme elu tähtsaima otsuse puhul võimalust palju harjutada. lk. 91
Üldiselt paistab olevat nii, et mida kõrgematele panustele käib mäng, seda vähem on harjutamisvõimalusi. lk. 91
Õppida on kõige kergem siis, kui inimesed saavad iga katsetuse järel kohest ja selget tagasisidet. lk. 92
Eriti raske on heade valikute tegemine siis, kui inimesed ei oska valikuid tõlkida kogemusteks, milleni need viivad. lk. 93
Kui inimesed ei oska valikute mõju tulevasele elule kuigi hästi ennustada, ei pruugi võimaluste paljususest ning vahest koguni ise valiku tegemise võimalusest kuigi palju abi olla. lk. 94
Eelneva põhjal näib olevat selge, et inimesed vajavad õiges suunas nügimist kõige rohkem just valikute puhul, mille mõju ilmneb tüki aja pärast, ehk siis raskete, haruldaste ja kasina tagasisidega otsuste puhul, kus valiku ja kogemuse suhet on raske hinnata. lk. 94
Need uksed on näide halvast arhitektuurist, sest rikuvad lihtsat psühholoogilist põhimõtet, mille on peen nimi: stiimuli sobivus reaktsiooniga. Asja mõte on selles, et me eelistame signaale (stiimuleid), mis sobivad soovitud tegevusega. Kui ei sobi, kannatab sooritus ja inimesed eksivad. lk. 100
Põhjustel, mida oleme juba arutanud, valivad paljud inimesed kõige vähem pingutust nõudva võimaluse ehk kergema vastupanu teed mineku. Meenuatge arutelu inertsuse, status quo poole kallutatuse ja „olgu, mis iganes“ heuristiku üle. Kõik need näivad viitavat sellele, et kui iga valiku puhul on teatud standardvõimalus – selline, mis hakkab kehtima juhul, kui kasutaja ei vali midagi muud -, võib eeldada, et suur osa inimesi lõpetabki selle võimalusega, tulgu see neile kasuks või ei. Ja nagu rõhutasime, kinnistub kalduvus mitte midagi otsustada veelgi, kui standardvõimalusega antakse vähemal või rohkemal viisil mõista, et see on normaalne ja isegi soovitav teguviis. lk. 103-104
Standardseaded on levinud ja võimsad. Need on ka vältimatud vähemalt selles mõttes, et iga valikuarhitektuuri süsteemi sõlmkoha puhul peab sellega seonduma mõni reegel, mis otsustab, mis juhtub valikutegijaga siis, kui ta ei tee mingit valikut. Tavaliselt on mõistagi vastuseks see, et kui ta ei tee midagi, siis miski ei muutu, mis seni juhtus, juhtub edasi. Kuid mitte alati. lk. 104
Valikuarhitekt saab nimelt valijaid sundida valikut tegema. lk. 105
Usume, et mõnikord parim on võimalus, mida eelistaksid paljud vabadust armastavad inimesed, kohustuslik valimine. Kuid ka selle lähenemise puhul tuleks silmas pidada kaht asja. Esiteks, inimesed peavad kohustulsikku valimist tihti koormavaks ning eelistaksid sellele pigem mõnd head standardseadet... Teiseks, kohustuslik valimine sobib reeglina paremini lihtsate jah/ei otsuste kui keeruliste puhul. lk. 106
Kui valikud on äärmiselt keerukad, ei ole kohustuslik valimine kuigi hea mõte ega pruugi olla ka teostatav. lk. 106
Inimesed teevad vigu. Hästi kujundatud süsteem eeldab, et kasutajad eksivad, ning on võimalikult andestav. lk. 106
Parim viis aidata inimestel sooritust parandada, on tagasiside andmine. lk. 110
Hea valikuarhitektuur aitab inimestel valikuid paremini kaardistada ja valida seeläbi hõlpsamini nende jaoks sobilik võimalus. lk. 113
Selliste ja muude sarnaste valdkondade puhul pakume välja väga leebe riigipoolse regulatsiooni vormi, ühe libertaarse paternalismi alaliigi, mida nimetame VAHVA: vaatlemine, alternatiivsete hindade võrdlemine ja analüüs. lk. 114
Inimeste tarvitatavad valimisstrateegiad sõltuvad ka saadaolevate valikute mahust ja keerukusastmest. Kui meil on väike arv selgesti arusaadavaid alternatiive, on meil kombeks uurida nende alternatiivide omadusi ning teha vajadusel kompromisse. Aga kui valikute arv on suur, peame kasutama alternatiivseid strateegiaid, millest võib tulla palju häda. lk. 115
Sotsiaalteaduslikud uuringud näitavad, et mida rohkem on valikuid ja/või mida kõikuvamad nende omadused, seda sagedamini kasutavad inimesed lihtsustamisstrateegiaid. See mõjutab ka valikuarhitektuuri. Mida arvukamad ja keerukamad on alternatiivid, seda rohkem tööd on valikuarhitektidel ja seda põhjalikumalt tuleb neil oma tegevus läbi mõelda, sest üha suurem on tõenäosus, et nad mõjutavad valikuid (olgu kasulikult või kahjulikult). lk. 116
Aga valikute rohkuse korral pakub hea valikuarhitektuur struktuuri, mis mõjutab ka tulemusi. lk. 116
Koostööpõhine filtreerimine on üks võimalus, millega lahendada valikuarhitektuuri küsimust. lk. 117
Valikute struktureerimine tähendab mõnikord sedagi, et inimestel aidatakse õppida, kuidas hiljem iseseisvalt paremaid valikuid teha. lk. 118
Mõistlikud arhitektid leiavad õigete inimeste jaoks õiged stiimulid. Üks viis, kuidas stiimulite peale mõelda, on esitada valikuarhitektuuri kohta neli küsimust: Kes kasutab? Kes valib? Kes maksab? Kes kasumit teenib?
Stiimulite atandardanalüüsis ongi kõige tähtsam vaja kohendada silmatorkavust. lk. 119
Nii näitab autoomaniku stiimulitega seonduva käitumise arutelu, et inimesed alahindavad auto omamise tegelikku kulu ja vahest ka selle vähem silmatorkavaid külgi, nagu auto väärtuse vähenemine, ning võivad ülehinnata väga silmatorkavat kulu, mis seondub taksosõiduga. lk. 120

II osa: Raha

Paljudes maailma tööstusriikides pakuvad valitsused pensioniplaane, mis peaksid tagama, et inimestel on pensionile jäädes piisavalt raha. Paljusid selliseid plaane ohustavad kaks demograafilist muutust: inimesed elavad kauem ja saavad vähem lapsi. Enamikus sellistes süsteemides tuleb vanaduspuhkusele jäänute pension töötajate palgast maha minevatest maksudest. Et töötajate suhtarv pensionäridega võrreldes üha langeb, tuleb kas makse tõsta või pensione vähendada. lk. 125
Esiteks eeldatakse, et inimesed suudavad lahendada keeruka matemaatilise probleemi: kui palju on vaja säästa... Teine teooriaga seonduv häda seisneb eeldamises, et inimestel on sobiva plaani rakendamiseks piisavalt tahtejõudu. lk. 126
On ilmne, et liiga vähe säästmine toob kurvemaid tagajärgi kui liiga palju säästmine. lk. 128
Mida rohkem on võimalusi, seda segadusseajavamaks ja keerulisemaks muutub kogu protsess, ning mõni inimene keeldub siis üldse otsustamast. lk. 132
Sest iga päev langevad aktsiad umbes sama tihti kui kerkivad, ning kui tunned kaotusvalu märksa tugevamalt kui võidurõõmu, siis vihkad aktsiatesse investeerimist. lk. 143
Tahame lihtsalt öelda, et kavandajad peavad langetama otsuse, kuidas standardplaani kirjeldada, ning need otsused määravad ka plaani turuosa. lk. 167
Muidugi on see minevikusooritus, aga investoritel kipubki olema raskusi taipamisega, et mineviku tootlus ei pruugi öelda palju tuleviku soorituste kohta. lk. 173
Mida rohkem valikuid inimestele pakkuda, seda rohkem tuleb neid aidata. lk. 176

III osa: Tervis

Kohustuslikud reeglid, mis keelavad inimestel sõlmida leppeid enda eelistatud tingimustel, ei saavutaks ilmselt soovitud sihti, inimesed leiavad võimaluse neist mööda hiilida, kohendades leppe muid osi. Aga seaduse standardreeglid mõjutaksid ilmselt ka inimeste soovw. Kui seadus paneb paika mingi standardpraktika, järgivad seda paljud. (lk. 237).
Lisaks haavatavate osapoolte kaitsmisele peaksid standardreeglid olema ka selgesti mõistetavad, sest inimestel, erinevalt econitest, avaldub lepete lõpetamisläbirääkimiste käigus „kallutatus enese pool“. Enese poole kallutatus tähendab üldjoontes seda, et raskete või tähtsate läbirääkimiste puhul on meil kombeks mõelda, et objektiivselt „õiglane“ ja ühtlasi kõige tõenäolisem tulemus on just see, mis on meie huvides. lk. 237

IV osa: Laiendused ja vastuväited

Kuna aga libertaarsed paternalistid säilitavad valikuvabaduse, võime veendunult väita, et meie lähenemine vastustab kõige ohtlikumat tüüpi valitsuspoolseid sekkumisviise. Lk 254
Väidetavalt abistaval moel nügivad valikuarhitektid võivad teha seda isikliku tagamõttega. Üht standardreeglit võidakse muudele eelistada seetõttu, et mängus on enda majanduslikud huvid. lk.256
Seega tasub hoiatada, et kõikide elualade valikuarhitektidel on stiimul nügida inimesi arhitektidele (või nende tööandjatele), mitte kasutajatele kasulikus suunas. lk.256
Kui plaanide kavandajaid piirab üksikisikute omahuvi, aitab seda korrigeerida valikuvabaduse säilitamine. lk. 258
Usume, et tugev ühiskond peab leidma tasakaalu õnnetute aiamise ning algatuse ja enese aitamise toetamise vahel – igaühele võiks anda õiglase tüki pirukast ning ühtlasi pirukat suuremaks teha. lk.260
Enamasti saavad nügimisest kasu just abivajajad ning kõigile teistele läheb see vähe maksma. lk. 260
Kuid sunnitud valimine ei ole alati parim lahendus. Kui valikud on keerulised ja võimalusi on palju, ei pruugi nõudmine, et inimesed ise valiksid, viia parimate otsusteni. Pidades silmas, et sageli valiksid inimesed mittevalimise võimaluse, on keeruline taibata, miks vabadusearmastajad peaksid inimesi valima sundima, kui inimesed (vabalt ja omal tahtel) selle vastu on. lk. 261
Põhijäreldus oli, et nügimist tuleb hinnata lähtudes sellest, kas see toob inimestele kahju või kasu. lk.265
Muidugi on põhjust tunda muret nügijate võhiklikkuse ja omahuvide pärast. Kui nügijad on asjatundmatud, võivad nad inimeste valikuid juhtides teha pigem halba kui head. Ja kui omahuvide järgimise oht on kõrge, tasub säilitada nügimiskatsete suhtes ettevaatus. lk.266

Järelsõna

Tulevaste kriiside vältimiseks ei piisa vaid ahnuse, korruptsiooni ja valemängijate sarjamisest, tuleb ka peeglisse vaadata ja mõista vähese ratsionaalsuse, enesevalitsuse nappuse ja sotsiaalsete mõjurite võimalikku hävitavat mõju. lk. 279