Romaani stiil

Proosa

• Võtame näiteks keskaja, kust saame kõige selgema pildi, sest ta on meile ligemal. Kui teokraatia selle esimesel poolel Euroopas oma korra maksma paneb, kui Vatikan uuesti enese ümber koondab ja korraldab selle Rooma elemente, mis tekkis vanast Capitoliumi ümber asuvast varisenud Roomast, kui ristiusk eelmise tsivilisatsiooni rusude alt kõik ühiskonnakihid välja otsib ja neist uue hierarhilise terviku loob, mille tipukiviks saab vaimulik seisus, siis kuuleb selles kaoses algul midagi pakitsevat, pärast aga näeb, kuidas ristiusu hingeõhus surnud ehituskunstide põrmust, kreeka ja rooma ehitusvormidest barbarite käe alt vähehaaval ellu tõuseb salapärane romaani arhitektuur, see Egiptuse ja India teokraatlike ehitiste sugulane, puhta katolitsismi muutumatu embleem, paavstliku ühtsuse kõigutamatu hieroglüüf. Kogu tolleaegne mõttemaailm on tõepoolest väljenduse leidnud selles sünges romaani stiilis. Sellest hoovab paavsti võimu, ühtsust, ligipääsmatust, absoluutsust, Gregorius VII-t; kõikjal on tunda vaimulikku mõju, mitte kuskil aga inimest; igal pool kastivaimu, mitte kuskil rahvast.
  • Victor Hugo, "Jumalaema kirik Pariisis", tlk Johannes Semper, 1982, lk 148-149

• On huvitav tähele panna, missugune kunstistiil, missugune ajalooline ajajärk kõige kestvamalt mingi maa rahvakunstis jälgi on jätnud. Islandis elab veel praegu puhas romaani stiil. Mõningas Saksamaa osas on usupuhastuse ajajärk nähtavasti kõige iseteadlikuma, jõukama talupojaseisuse leidnud, kelle renessansistiil pärastistele, vaesenevatele põlvedele eeskujulikuks, ideaalseks jäi. Rootsimaal on ainuvalitsus rõõmsa, kerge rokokoo, 18. aastasaja lõpu kunstistiili käes.
  • Helmi Reiman-Neggo, "Stiilist eesti rahvakunstis", rmt: "Kolm suurt õnne", 2013, lk 172