Vedurijuht

Proosa

• Mäletan liiga hästi neid paljusid väikseid inimväärikuse alandusi koolis, arsti juures, poes, millest nõukogude ühiskond koosnes. Üks varasemaid selliseid mälestusi seostub mu emaga, kui mu nooremad kaksikõed olid veel alla aastased ja mina viiene. Mäletan, et pidime neljakesi jõudma rongile, et maale sõita, kuid mu ema jõudis perroonile viimasel minutil, siis, kui rong liikuma hakkas ja rongijuht pidi rongi kinni pidama. Ja siis sai mu ema, kolm väikest last käe otsas, selle eest sõna otseses mõttes sõimata, nii et tal olid pisarad silmis. Sellest alandatuse tundest on mu ema nüüd, palju aastaid hiljem, nutt kurgus, korduvalt rääkinud. See iseenesest väike vahejuhtum (tähtsusetu, kui võrrelda näiteks küüditamisega) on olnud tema jaoks nõukogude ühiskonna ebainimlikkuse sümboliks, kuigi ta mäletab ka palju karmimaid aegu pärastsõjaaegsest kolhoosielust, kui kolhoosipõllult viljapea võtmise eest võidi vangi panna. Ent see, kuidas koheldi teda kui naist ja ema, ei lähe tal meelest.
  • Eve Annuk, "Vabadus ilma vabaduseta?", Müürileht, 30. mai 2017