Lehitsemine

Proosa

Kõigepealt tuli kalender "Sirvilauad", kogu perele, nagu isa tõendas. See oli hallide kaantega raamat, selle nime aga seletasime meie nii, et seda raamatut peab alati sirvima, seepärast on tal selline naljakas nimi.
- Jüri Parijõgi "Kui isa kinkis raamatuid", lk 3-6, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 5

Luule

Jah, paraku on võtnud voli
liulk võõraid sõnu niikuinii
mu vaeses värsis, olgugi
et kunagi mul kombeks oli
aeg-ajalt Akadeemia
suurt Sõnastikku sirvida.

Aleksandr Puškin, "Jevgeni Onegin", tlk Betti Alver, 1964, lk 27

Lehitsed neid pakse foliante,
sügavamalt elu näed ja end.
Mõtteid, igavese tõe trabante,
langeb siin ja viib sind nende lend.
/---/
Lehitsed neid raskeid foliante,
on, kui langeks kalliskivilund.
Hetki, elu mikrovariante,
siia kiirgama on kangastund.

Artur Alliksaar, "Asüül", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 8-9

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ning läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

Viivi Luik, "* Väljas on veebruar täna" [1969] kogus "Ole kus oled" (1971), lk 33-34

Surm on kirjutanud valmis oma käsikirja,
lehitsen seda päevast päeva, lehitsen ja loen lõpust
alguse poole, lehed juba murduvad, ees on nad
veel rohelised, kuid see on pettus, vaid minu silmad
on rohelised, vaid minu silmad. Lehed on rebitud
elupuust, rootsud on haprad ja tühjad, lehed ise
läbipaistvad; kas need ongi siis minu elupäevad,
haprad ja tühjad?

Eeva-Liisa Manner, "Spekulatsioon nr 2", tlk Ly Seppel, rmt: "Hüüd tuulde" (2007), lk 52