Soome kodusõda

ProosaRedigeeri

  • Tuline tusk tõusis, sest Salme Hänninen ei talunud mitte mingisugust ohjeldamatust. "Marutasite sedasi, et tavaline inime ei teand änam, kuhu minna. Julini magadiskambrisse viskasite ka veel pommi, perenaise tapsite ära, see oli igastahes peris ilmsüüta inime. Ja peremees oleks läind sama teed, kui põleks juhtumisi tallis olnd. Ja millas see oli, mullu suvel, kui pidi juba rahu olema." (lk 12)
  • [Hänniska:] "No eks nüid ole kõigil närvid läbi. Ja ju Gröönroos ikke rohkem süüdi oli kui teised, et nad teda tulema ei last. Seda me peame ikke uskuma, et õigus sünnib. Kus sa muidu. Ju ta tegi vast kihutustööd või oli peris mõni ülemus kohe?"
"Gröönroos vai?" Lesel vajus suu ammuli. "Ülemus? Jumal hoidku, põlnd ta muud ühti kui igavene lõuapoolik. Oleks veel et oleks ülemus olnd."
"No aga Vieno? Ju sääl mõni süü peab ikke olema, ei nad teda sääl muidu ilmaasjata sööda ja jooda."
"Sa mõtled toitu ja joogipoolist vai? Põle kuuldki. Aga kui keegi süidi oo, siis mina, mina neid sinna tõukasin. Mina jah. Kui sai mõeldud, et nüid ometi tehtakse õigust. Et saab parem."
"Noh, ja kas sai?" (lk 13)
  • [Vieno:] "Lugu on nii. Kaheksateistkümnendamal aastal oldi mõnel pool valgetest pareminigi relvastatud ja ometi kaotati. Ja nüüd on need omakorda hambuni relvastatud. Mis kasu võiks meil olla mõnedest tühipaljastest relvadest? Sihukesed mõtted tuleb peast täitsa välja visata. Haavad kipitavad veel küllalt. Tookord, kui relv pihku haarati, olid meil ju kõik võimalused uut ühiskonda luua. Niisukesed võimalused olid, et sihukesi pole ühegi maa töölistel veel ilma päälgi olnd. Aga kuidas läks? Tookord olime, kas kuulete, tasavägised, aga nüüd? Kuidas nii pöörase asja peale võib üldse mõelda! Nüüd pole muud kui parlamentaarsest joonest kinni pidada, olgu see nii aeglane tee kui tahes." Talle tundus, nagu oleks ta seda kõnet sadu kordi pidanud.
"Kas sa kuuled, mees!" Gröönrooska hoidis ühes käes pussi, teises kartulit. Ta lükkas käeseljaga rätiku laubalt kõrgemale. "Kas põle hirmus, et sii oo mu oma poeg! Ta oo nõnna peenelt kõnelemagi õppind, nigu oleks teab mis koolis käind. Ta oo kikkis kõrvadega neid va Tanneri saadet mehi kuuland. Ühtevalu neid siia jookseb. Töölismaja ühtejärge täis." (lk 225-226)
    • Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981