Aga Kałużyńskiga ei ole asjad niisama lihtsad: hiljuti ründas ta matslikul moel Bertolt Brechti Berliini teatrit, mis käis Varssavis näitamas oma suurepärast "Ema Courage’i" ja pidi siit minema sõitma Kałużyńskilt saadud ja [[marksism99is ülimalt häbiväärse formalismi templiga. Nüüd ei olegi teada, kas see matsliku orjameelsuse akt oli Kałużyński taktikaline käik või siis usust tingitud. Pariisi avangardist lummatud Kałużyński jaoks on Brecht ju täiustatud ja keerukam sotsrealist, miks talle siis mitte nuga selga lüüa, kiskudes teda maha nende silme ees, kelle eest ta võitleb? (lk 61)
Kommunistide marss sotsrealistliku kirjanduse poole kujutab endast väikeses ja haisvas hoovis ringiratast tammumist, kuni nad ei põleta viimast eksemplari Tolstoi teostest. Ja Balzaci, Dickensit, Gogolit, Prusi. Kuni viimane leht ei lange tuleroaks, tuleb kirjandusega võidelda uute põlvkondade südameis, aga kuidas võiksid kommunistid selles võitluses võitjaks jääda, seda ma ei tea. Lõpuks selgub, et õigus oli Proletkultil ja kommunistlikel futuristidel. (lk 123)
Sotsrealistlik juhtmõte arhitektuuris - et see, mida täna ehitatakse, peab välja nägema nagu see, mis on ehitatud eile, üleeile ja neli sajandit tagasi - kannab endas mingit varjatud narrust, mis ei ole vähem ohtlik oma avatuse tõttu. Diskussioon sotsialistlikust realismist muusikas või luules on kretiinlik skolastika, koolipoisilik ladin; arhitektuuris kujutab see endast pimeda ja kurdi dialoogi. Kommunistlik valem, mis kuulutab kui ukaas, et sotsialismi arhitektuur peab olema sisult kaasaegne ja vormilt traditsiooniline, on sama palju väärt kui kodaratesse torgatud kaigas. (lk 210)
Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021
