Sulgumine

Proosa

Ei tohi jääda paigale ja kapselduda miks-kuidas küsimustele. Las jäävad poolikud küsimused õhku. Ühekordse küsimisega vastused ei avane, kvantitatiivselt tuleb eksperimente korrata, siis võib-olla selgub vastus. Omamoodi põgenemise meetod, kus püüad süveneda, lootuses, et asjad selginevad ja vastused tulevad. Küsid uuesti ja uuesti, jõuad edasi, aga pead ikka uuesti küsima.
- Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021

Kui ema kontrolli kaotas, varises viimane kaitsevall välise maailma eest ja tema jäi täiesti kaitsetuks. Ta tahtis nii väga lohutada, kuid tal polnud õma aimugi, kuidas ta peaks käituma. Ema enesesulg oli nii tugev, et see oli nagu kelme tema ümber, ja kui ta nuttis, siis oli see nii tuntav, et seda võis peaaegu näha. See ümbritses teda nagu soomusrüü ning andis selgelt mõista, et seespool pole keegi oodatud. Nii et ema mitte nutmas näha, ja et teda eemale ei tõrjutaks, ei teinud ta enam katset isast rääkida. Seepärast polnud tal aimugi, mida Eva tundis või kuidas tal õnnestus möödunuga lõpp teha ja omaenda elu luua.

Midagi, millega tema ise polnudki hakkama saanud. (lk 21-22)

Uks lukutet, luugitet aken.
Mis väljas, üht grammi ei vae.
Ajukurdude kõverais sakes
seisatund aeg.

Paul Viiding, "*Minu toakarbi luitund tapet...", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 268