Tartu raekoda

Luule

Roosane Raekoda heledalt taob
veerandiviilakaid tundidest lahti;
killuke mööduja eluloost kaob,
elada mida polnudki mahti.

• Milvi Seping, "Raekoja plats", kogus "Külmamailane" (1981), lk 16

Proosa

• Raagus puud vanas Toomemäe pargis seisid liikumatult. Näis, nagu oleksid nende oksad hiiglasliku musta pliiatsiga linna kohal kumavale taevale joonistatud. Punaka liivaga raputatud teed looklesid läbi sinaka lume. Ka need olid justkui joonistatud. Kõik tundus siin kuidagi kummalise ja salapärasena. Linn ja isegi raekoda oma tornikellaga jäid kaugele alla.

Mati hakkas juba kahtlema, kas nad polnud kogemata muinasjuttu sattunud. (lk 30)

• Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979