Tomatipasta

paks tomatipüree

Proosa

muuda
  • Ta ütles, et ma pean maitsma tomatipüreed, mida ta oli eelmisel suvel sisse teinud. Mõni purk oli veel alles, ja nüüd oli see kõige parem. Kui ta maldas oodata talve ja veel ühe suve, siis paljastasid tomatid oma tõelise aroomi.
Anna võttis klaaspurgil kaane pealt ja kööki täitis tugev tomatilõhn. Ta määris püreed leiva peale, võidis hoolega ja ulatas leiva mulle. Ta keeras raadio vaiksemaks ja istus ootama. Hammustasin leiba ning tundsin suus tomatit ja pipart. Hetke aega mekkinud, ütlesin ma, et mäletatavasti ei ole ma iialgi nii head tomatipüreed saanud. Anna naeratas ja ütles, et seda ütlevad kõik. Kui ma küsisin, mis on selle tomatipüree saladus, siis ta naeris. Ta ütles, et tomatipüree saladus on mälestus. Kui ma ütlesin, et ei taipa hästi, seletas tema, et kui kasvatada tomateid kogu elu, siis on igas tomatis eelmise tomati saladus. Malmpotis oli eelmise sügise mälestus ja igas tomatipurgis kõik see, mis oli olnud ja mis oli sel hetkel. Silmitsesin teda veidi lõbustatult ja ütlesin, et olin elu jooksul igasuguseid filosoofiaid kuulnud, aga tomatifilosoofiat kuulsin esimest korda. (lk 94)