Tseugma

Tseugma on kõnekujund, milles öeldist kasutatakse seoses semantiliselt või süntaktiliselt ebavõrdsete lauseliikmetega.

Proosa

"See arst…" sõnas onu Jura mõtlikult. "Noh, see kiilakas, kes just käis – kus ma teda näinud olen?"

"Võib vabalt olla, et meie juures nägitegi," pakkus Selma veetlevalt. "Ta elab kõrvaltrepikojas. Kellena ta praegu töötab, Andrei?"

"Katusepanijana," teatas Andrei süngelt.

Selma magas ennastunustavalt selle kiila doktoriga, terve maja teadis. Ega doktor ennast eriti varjanud ka. Muide, keegi ei varjanud.

"Kuidas – katusepanijana?" jahmus Stas, peatades lusika poolel teel vuntsideni.

"Lihtsalt," sõnas Andrei, "Paneb katuseid, paneb ka naisi…"

Nüüd, mil ma valges kitlis ja piinlikult puhtas pesus ordinatsioonitoas kirjutuslaua taga istun ja kolmetonniste söevagonettide asemel teiste endasuguste haiguslugusid täidan, nüüd, mil mu kõht saab iga päev täis, ilma et ma selle eest peaksin võitlema või kavaldama, nüüd, mil ma ei maga viiesaja inimese hingeõhust sumbunud ja läppunud barakis, vaid väikeses hästi koristatud ja hästi õhutatud toakeses otse sidumisruumi kõrval, nüüd, mil minu füüsilist olemust ei ähvarda enam pisimgi oht, nüüd elan ma oma vangiosa kõige raskemini läbi. ("Kahekümne üheksas küünal")
- Raimond Kaugver, "Nelikümmend küünalt", rmt: "Kolm romaani", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 439

Belbot kohtasin ühel päeval Naviglio kanalite ääres, üsna Garamondi lähistel. "Vaata aga vaata," märkis ta rõõmsalt, "mu lemmiktemplirüütel! Sain nüüdsama kingiks ühe äraütlemata vana destillaadi. Äkki astute ülalt minu poolt läbi? Mul on papptopse ja vaba pärastlõuna."

"See on tseugma," märkisin ma.

"Ei, hoopis burboon, mis villiti pudelisse vist enne Álamo langemist." (15. ptk)