Neid tuntakse ära mitmete tundemärkide järgi, neid tunnevad ära samasugused nagu nad isegi. Need tundemärgid on kahekordsed, korduvad. Nad on väheste jaoks avatud. Imelik on ka see, et need, kes on tundemärgid ära tundnud, ei saa millestki aru. Ega mõista ka iseennast. Ainult süda kisub kokku, ja kõik. Pisar ja mingi ebamaine äng teevad silma häguseks, mälestus jääbki tulemata. Kaks sugulassaatust mööduvad ruumis teineteist riivamata.
Veel nimetatakse seda armastuseks esimesest pilgust (see pilk võib temaga, armsamaga, mitte kunagi enam kohtuda). (lk 29)
Kahekordne tundemärk, valgus vajalikust küljest ja selle valgusega valgustatud maja – ning sellest piisab, inimene tunneb maja ära. Aga kõigest, mis oli enne ja pärast, milleks on siin paik ja valgus, maja ja tuul – sellest arusaamist ei ole pagendatule antud. Ta ei pöördu tagasi endisesse aega, teise ellu, tal on vaja toime tulla praegusega, milline see ka ei oleks, kuid ilma selle endise valguse ja õnneta. (lk 29)
Naine jõi teed. Tema silmas tantsis päikesejänku, lusikast, millega see hallipäine vanaeit tassi muudkui segas ja segas. Nägu oli hale ja troostitu.
Naine liigutas tassis sihitult lusikat, ja valgustäpp vilkus tema punasel ninal ja sinisel silmal. Sinine silm oli valgustatud eriti maaliliselt, see lahvatas põlema nagu elav kalliskivi.
Toimus tõeline topeltkokkulangemine, kaks südant kohtusid ega tundnud teineteist ära. (lk 33)
