Kolmekümnenda eluaasta lähenedes tundis ta aina suuremat masenduströövretkede pärast, mida eriti viimase aja abielud olid ta sõpruskonnas sooritanud. Terved salgad kippusid rahutuks tegeval kombel hajuma ja kaduma. Kõige tabamatumaks osutusid tema enda kolledžikaaslased — ja just neile oli ta pühendanud kõige rohkem aega ning kiindumust. Enamik neist tõmbus sügavale pereellu, kaks olid surnud, üks elas välismaal, üks kirjutas Hollywoodisstsenaariume ning Anson käis nende järgi vändatud filme ustavalt vaatamas.
Enamik aga elas keerulist pereelu ja pendeldas mõne äärelinna maaklubi vahet, ning just nemad olid Ansonist kõige rohkem võõrdunud.
Oma abielu algusjärgus olid nad kõik teda vajanud; ta oli andnud neile nõu nigelates rahaasjades, peletanud kahtlusi, kas on ikka soovitav muretseda last kitsukesse kahetoalisse vannitoaga korterisse, ning eelkõige oli ta esindanud nende silmis avarat välismaailma. Nüüdseks olid nende rahamured jäänud minevikku ning hirmuga oodatud laps kasvas vaimustatud perekonnas. Neil oli semu Ansoni üle küll alati hea meel, aga nüüd lõid nad end tema auks üles, püüdsid talle saavutatud tähtsusega muljet avaldada ja jätsid mured enda teada. Nad ei vajanud teda enam. (lk 108)
Francis Scott Fitzgerald, "Rikas noormees", rmt: "Rikas noormees", tlk Karin Suursalu, LR 2-3/2001, lk 77-117
