Vabadussõja veteran


ProosaRedigeeri

  • Oli just lõppenud verine taplus, mida kutsuti Vabadussõjaks. Mitte kõik, keda tapatalgule käsutati, ei tulnud tagasi. Sina tulid, kuigi sul polnud õieti kuhugi tulla. Määrdunud sõduripüksid jalas ja higist ning püssirohusuitsust läbiimbunud pluusiräbal seljas, astusid sa mööda külavaheteed. Karjakrantsid jooksid klähvides su kannul, sina aga — küllap vist veel hiljutisest verepulmast purjus, hõiskasid üle koertekärina:
"Ei hõbedat, kulda küll leidu me maal,
kuid viljakandvat mulda on küllalt..." (lk 50)
  • Liine silmad ei vesitsenud enam, nendes helkis juba jõuka piiga iseteadvus, kui ta nõudis:
"Eks räägi siis, kes sa oled, kust tuled ja kuhu lähed!"
Ei usu, et sinugi näost oleks paistnud kuigi suurt alandlikkust, kui sa vastasid:
"Näed ju ise, et tulen taplusest ja olen paljas poiss nagu olin siiski, kui sinna läksin."
"Nii et sul pole õiget kohta-paika?"
"Kui mul see oleks, ei ma siis võõrast ukseesist sõtkuks."
"On kuulda, et neile sõjameestele jagatakse nüüd maad, antakse kätte larakad puhast põldu."
"Ei seda igale mehele jätku, hea, kui saavad kavalerid ja ristikandjad."
"Oled sa kindel?"
"Ju olen, kui ütlen."
Seda ei hakanud sa talle seal seletama, et olid juba paari-kolme vallamaja ukse taga paras jagu oodanud, olid endki maatahtjate nimekirja pakkunud, olid mõninga puiklemise järel pidanud tunnistama, et sul pole ei hobust ega härga, ei atra ega äket, isegi mitte naist-last. Olid seejärel haugutada saanud, et mis niisugune püksata poiss maaga peale hakkab, ja pidid seejärel tahes-tahtmata jälle teekoha üles otsima. (lk 51)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70