Vasak ja parem

Vasak ja parem on kaks suunda, mille puhul on väga raske rangelt määratleda, kumb on kumb, ent ometi suudavad korraldada nende järgi pool elu mitte üksnes inimesed (näiteks on liiklus üldjuhul vasak- või parempoolne), vaid isegi mõned molekulid (kiraalsus).

Kes kaua mõtleb, kas mõõgaga käsi on parem või vasak, lüüakse lõpuks maha.

Piibel

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid
temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile
ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad
üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.
Ja ta seab lambad oma paremale käele,
sikud aga vasakule käele.

• Matteuse evangeelium, 25:31-33

• Taavet ütleb tema kohta:

Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks.

• Apostlite teod, 2:25

Proosa

• Puhh heitis pilgu oma käppadele. Ta teadis küll, et üks neist on parem, ja ta teadis veel seda kah, et kui sa oled otsusele jõudnud, kumb neist on parem, siis teine on vasak, aga häda oli selles, et ta kunagi ei mäletanud, kummast seda arutamist alustada.
• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977 (lk 195)

• Kaasaegse poliitika kaksikjaotus parem- ja vasakpoolsuseks pärineb 1790. aastatest, Prantsuse revolutsiooni aegadest, kus vastloodud Rahvusassamblees sattusid igat masti mõttekaaslased istuma üksteise kõrvale. Inim- ja kodanikuõiguste revolutsiooni toetajad istusid alguses saali vasakul poolel ning monarhia ja kiriku toetajad istusid saali paremal poolel. Laias laastus on see eristamispõhimõte poliitikas ka kehtima jäänud.

Parempoolsed esindavad pigem stabiilsust, kehtivat korda, hierarhilist ühiskonda ja kõrgemaid klasse, kes ikka kipuvad olemasoleva olukorraga pigem rahul olema - kui sul on elus hästi läinud, siis miks peaksidki sa tahtma oma elu pea peale keerata. Vasakpoolsed jällegi usuvad inimeste sünnipärast võrdsust ning toetavad madalamaid klasse, kellele tundub, et kehtiv kord rõhub neid ebaõiglaselt ning kes seetõttu taotlevad rohkem muutusi ja võimusuhete ümber mängimist. Ent nagu Rahvusassamblee jaotus ka väljendab, ei ole parem- ja vasakpoolsuses midagi absoluutset – kõik sõltub sellest, kus on parasjagu "mõõdukas keskpunkt".

Kui 1789. aastal istusid Rahvusassamblees paremal monarhistid ja kirikutegelased, siis 1791. aastal olid seal juba revolutsiooni toetavad Feuillants'ide klubi liikmed, kes eelistasid liberaalset, aga kuningavõimu säilitavat konstitutsiooni põhjalikumat ühiskonna ümberkorraldamist nõudvate jakobiinide nägemusele. Vaid kahe aastaga oli poliitiliste vaadete keskpunkt oluliselt nihkunud.

• Aro Velmet, "Millest me räägime, kui räägime parempoolsusest?" ERR, 05.08.2020