Viisaastak


ProosaRedigeeri

  • [Rektor:] Meie traditsioonis on üliõpilane ikka suhtunud professorisse nagu algaja asjatundjasse; rahutused tekkisid osalt sellest, et niisugust suhet taheti asendada tarbija ja hulgimüüja suhtega. Selline mõtlemine leidis poolehoidu ka avalikkuse hulgas, mille tulemusena valitsused hakkasid samas keeles rääkima, kui lubate mul nii väljenduda. "Järgmisel viisaastakul läheb meil vaja seitsesada ühikut insenere, professor; palun kandke selle eest hoolt;" - umbes selline mõtteviis. "Kas te ei leia, et meie karmil ajal on filosoofia vaid tühine iluasi, professor? Kas te ei saaks selles osas tööjõudu koondada?" (lk 173)