Kiiresti omandas Chaja uue sõnavara: neutraalne välispoliitika, võrdõiguslikkus, araabia rahvusvähemus, sõltumatus, identiteedi puudumine, elatustase. Peatselt leidis ta endale ka tegevusala: riigi lahutamise religioonist. Partei kutsus teda mitmesugustele üritustele, ning Iisraelimaal sündinud panid imeks heebrea keelt, mida ta kõneles. Valjuhäälditest kostis tema hääl tugevana ja otsusekindlana. Võõrapärase aktsendi, kuid õigete sõnadega moodustas ta lauseid, mis kõlasid nagu ajalehepealkirjad: "Üks Jumal suutis tappa kuus miljonit." Ajakirjanikud tsiteerisid teda: "Jumal haihtus Auschwitzi ahjude suitsus." Mõnikord avaldati artikli kõrval ka tema pilt: täidlane pikka kasvu naine, kaks kätt kehast eemal toetumas rusikatega vastu lauda — laiaks venitatud kolmnurk, mille tipus oli lühikeste juustega pea. Kokkupigistatud huuled ning ilmetud rõivad tegid temast otsekui mingi patukahetseja. Partei juhid vaatasid teda lootusrikkalt: nad said aru, et temas lõõmas tuli. Sõnad paiskusid vaimustusega tema suust, rajades teed kuulajate südamesse.
Mõnikord märkas ta kõnepuldis seistes kuulajate hulgas oma täditütre Mirjami kahvatut nägu. Kõigist tema perekonna liikmetest oli Mirjam ainus pääsenu. Pärast sõda leiti ta ühest läbikäigulaagrist, mille ameeriklased olid rajanud endise koonduslaagri alale. Kui koosolek sai läbi ja nad käe alt kinni hoides bussipeatuse poole läksid, ütles Mirjam Chajale poola keeles: "Sa rääkisid kohutavaid asju. Me elame ju siiski Juudi riigis! Kuidas sa saad nõnda rääkida, pärast kõike seda, mis meiega on juhtunud?" Ning Chaja vastas talle heebrea keeles: "Just sellepärast, mis meiega on juhtunud."
