Keel on nagu inimene: üle kõige meeldib talle arvatavasti olla "õnnelik, vaba ja laisk", nagu luuletas Betti Alver. Nõnda on keel ääretult osav teistelt laenama, pikki sõnu lühemaks tegema, võõraid häälikuid suupärasemaks mugandama, sama sõna uues tähenduses kasutama – kõik omaenda mugavuse ehk keeleökonoomia nimel. Teisalt on keel uudishimulik ja jutukas: ta toob meile maailmast aina uusi teateid kõikvõimalike maailma asjade kohta. Uudised jõuavad meieni enamasti kirjakeele vahendusel, uued sõnad tulevad keelde katkematu voona, olles teataval hetkel nii vajalikud, et ilma nendeta kohe üldse ei saa. On arvatud, et umbes kolmandik jääb neist püsima, teised viib aeg endaga kaasa.
