Kirjeldagu mulle keegi mõnd Eesti suveööd, mis ei manaks esile tingimusteta õnnetunnet, vaatamata üksildustundele ja isegi pisaratevoolule.
Eesti suveöö salapärane hämarus, kasesalu, mille must-valgemuster silmade ees virvendama hakkab, vaikus, lindude vidin - nagu sosistaksid nad teki all üksteisega.
Ja öö läbi ööbikute klaasselge laksutamine, nii ülemeelik looduse kerge uinaku taustal - Eesti suveöö, mille ülistuseks rahvasuu on luuletanud Koidu ja Hämariku loo, kellele kingiti igavene noorus.
