Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2022/juuli

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Ma ei ole enam viisteist. Olen kaheksateist ja varsti saan üheksateist, juba sel suvel. Ma ei ole enam laps, olen suur inimene ja tean, et olen seda juba ammu. Võib-olla olen kogu oma elatud elu olnud täiskasvanud inimene, ise seda teadmata? Sõda ei lasknud mul laps olla, ei lasknud kellelgi. Aga ma tahtsin laps olla ja tahan veelgi...

peatada käsi. jätta murdmata
ülane valgete õite ja angervaks
magusa lõhna pärast.

jätta elavale alles
ta elu - nii palju kui saab

valada oma siinoleku piimjas sisu
ümber väiksemasse anumasse,
teha ruumi - kahaneda, piseneda

ja siis ikkagi olla
väike tuline kerisekivi

ja siis ikkagi olla
tihe kui tammepuit.

  • Maarja Pärtna, "# peatada käsi. jätta murdmata", kogus "Vivaarium", 2019, lk 53
  • Mööda vilksatas üks mõte: ma elan kellegi teise elu. Süütunne paisus rinnus nagu mädapaise. Ta raputas pead, pidi hoiduma surmale mõtlemast. Kas see on nagu minestamine? Ääretu pimedus? Ta mõtles öisele minestusele ja sellele, kuidas ta põhjatust olematusest tagasi tuli. Oli väljaspool oma keha ega leidnud esialgu iseendas pidepunkti.
  • Usun, et moodsa vormi ja dekooriga nõud valis ema, sest isa maitse oli teistsugune, konservatiivne ja ilutsev. Tema poissmehepõlve serviis oli vikerkaarelise lüsterglasuuriga ja ehitud roosaihuliste naisterahvaste ovaalraamis piltidega. Mäletan, et ema suhtus sellesse n-ö sõbraliku sarkasmiga.
  • Elus on aegu, mil kõik läheb plaanipäraselt. Hakkad uskuma, et nii jääb see kogu ülejäänud eluks ja et senini on aeg kulunud pideva harjutamise peale, et see kunst päriselt kätte saada. Sind tabanud merehaigus on viimaks möödas ja sa purjetad pärituules edasi. Ja just siis, kui oled endale tunnustavalt õlale patsutanud, hakkab kõik taas viltu vedama ja sa mõistad, et miski pole muutunud. See on elu.
  • Mõnikord variseb taevas, mõnikord vajub maa. Mõnda tabab niivõrd arusaamatu õnn, et sellega on raske edasi elada. Mõnikord juhtub midagi - ainult üks kord -, aga sa jääd terve ülejäänud elu mõtlema, et miks. Mõnikord ei juhtu midagi ja sa mõtled kogu ülejäänud elu, et miks see siis ei juhtunud.

HINGAMINE
on lendamine
oma ainsast aknast
sisse ja välja

  • Merike Õim, "*Hingamine..." kogus "Kõiksuse jälg", 2015, lk 44
  • Võõra maa lõhnad on nagunii alati üks teema, millega rinda pista. Ma kujutan ette, et igasuguste eksootiliste maalaste jaoks on Eestimaal samuti rikkalik haisubukett, kuigi meie seda seisukohta ei jaga - kujutame ikka ette, et männilõhn on võrratu, adruaroom jumalik ja värske (sõnniku odöör puhas nauding!
  • Mine kuriteopaigale jala. Selle tarkusetera ta oli juba ammu, kõik need aastad tagasi, noore konstaablina omaks võtnud. Üks vanemapoolne seersant õpetas. "Täitsa üllatav, mida kõike sa märkad, poja, kui jala lähed," oli ta öelnud. "Väikseid asju, millest neid silmamata autoga mööda sõidad. Aga sa roni autost välja ja mine jalgsi."
    • Ann Granger, "Lõpetamata mõrv", tlk Lauri Vahtre, 2019, lk 108-109
  • Neljandas tunnis õppisime tegusõnade pööramist. Esialgu läks käiku sõna "kartma". Mina kartsin pimedust ja uiguur koeri. Ku kartis Põhja-Koread ja vaesust. Palestiinlastel tegi keegi otsa lahti ja ütles, et kardab Allahit. Mispeale selgus, et Allahit kardavad ka kõik ülejäänud neli palestiinlast. Samuti Omar. "Aga kas sa oma vanemaid üldse ei karda?" kukkusin ma norima. Pika pinnimise peale tuli välja, et kardab ka neid. Ja madusid.
  • Kirjeldagu mulle keegi mõnd Eesti suveööd, mis ei manaks esile tingimusteta õnnetunnet, vaatamata üksildustundele ja isegi pisaratevoolule.
Eesti suveöö salapärane hämarus, kasesalu, mille must-valge muster silmade ees virvendama hakkab, vaikus, lindude vidin - nagu sosistaksid nad teki all üksteisega.
Ja öö läbi ööbikute klaasselge laksutamine, nii ülemeelik looduse kerge uinaku taustal - Eesti suveöö, mille ülistuseks rahvasuu on luuletanud Koidu ja Hämariku loo, kellele kingiti igavene noorus.

Metslilled puistuvad laiali soojades varjundites kuni
hetkeni, mil nad korjatakse. Sa võid oodata,
et kriipida pahkluuserva, sa võid oodata, kuni Merkuur,
varajane täht, joonib alla öö ja selle mustimad
alad. Ja mõtiskleda. Miks tunnevad teised
läbi süsipaksu öö seda sügavatoonilist
tähtgranaati. Miks on sinu jagu vaid nääklused ja nõelad.
Miks ei saa maa liikuda sinu suunas.

Kuningapere tõttu kannatasid kõik ümberkaudsed siin kultuuri pärast.
Vanalinna igas majas elas kas aktiivne ooperisolist või ballettmeister.
Ehkki teisest küljest peab tunnistama, et Torgret'l vedas: kultuur kui inimtegevuse anomaalia on just see koht, kus võib hõlpsasti varju leida mis tahes inimlik anomaalia.
  • Suviti hülgasid onu ja tädi oma tööteemalised teosed ja võtsid käsile ilukirjanduse. Kuus suve järjest tutvus Mallory Judith Krantzi, Herman Wouki, Danielle Steeli, James Clavelli, Barbara Taylor Bradfordi ja Erich Segaliga. Ükski raamat polnud keelatud, liiga "täiskasvanulik", ja mitte midagi ei peetud lugemisest tähtsamaks. See oli kõige püham tegevus, mida üks inimene võis ette võtta.
  • Olen aru saanud, et naised ja ruum on ikkagi väga struktuurne probleem. Olen pildistanud ka Tallinna aselinnapead, kellel on oma kabinet, aga ikkagi on huvitav, et fotolt tuleb välja ruum, mis naist määrab. Tal võib olla küll enesekindlam pilk, rohkem võimu, aga ikkagi raamistab teda ruum. Selle töö kaudu võib vaadelda ka töösuhete arengut 21. sajandil, uus töökultuur remote-tööpindadega ju ütleb, et mitte naine ei võta vähe ruumi, vaid ta ei võta enam üldse ruumi. Sa töötad igal pool ja samas, kus sa siis töötad? Veneetsia biennaalil lisasin näitusele ka osa, kus käsitlesin naiste ruumi nende kodudes. Läksin põllupealsetesse uusarendustesse, kus maja võis ju olla suur, aga naise ruum ikkagi kuskil kempsu taga.
  • [8-aastane Reedik 6-aastasele Madisele:] "Vaata, noormees. Rootsi on põhja pool. Seal on taimkate kiduram, noh, puud on tähendab väikesed ja viletsad ja rohi on madalam," seletas Reedik. "Kui rohi on madalam, siis lehmad saavad järelikult vähem süüa ja ei kasva nii suureks."
"Kust sa seda võtad? Kas sa tead seda või sa mõtlesid välja?" pinnis Madis.
"Noh, see on ju nii loogiline. Ja edasi on siis nii. Kui lehmad on väiksemad, siis nad järelikult annavad vähem piima. Ja kui lehmad annavad vähem piima, siis ei saa inimesed nii palju piima juua ka kui meie."
"Siis mõni poiss pääseb kergemalt," arvas Madis, "ema ei topi nii kangesti, et muudkui joo ja joo."
  • Kui ma selle üle järele mõtlen, kas meiegi nende viieteistkümne sõjast möödunud aasta jooksul omapoolse panuse andsime, siis näib mulle, nagu oleksid isa ja ema meil üle pea kasvanud. Me astusime küll nende vastu üles, nimetasime neid väikekodanlasteks ja kaasajooksikuteks, kuid mida me siis õieti oma vanematest teame?
  • Mulle meenus, et isa oli kunagi kõnelenud, et maa peal elavad mehed, keda kutsutakse astronoomideks, kelle ülesanne on isa tõusmise ja laskumise üle arvet pidada. Neile langes osaks surelike suur lugupidamine, nad töötasid paleedes kuningate nõuandjatena, kuid mõnikord viivitas isa ühe või teise asja pärast ning paiskas arvutused lootusetult segamini. Siis tariti astronoomid selle kuninga ette, keda nad teenisid, ja hukati petistena. Isa oli sellest kõneledes naeratanud. See oli neile paras palk, ütles isa. Päike Helios kuuletus ainult iseenda tahtele, ei olnud kellegi asi öelda, mida ta teha võtab.
"Isa," pärisin ma tol päeval, "kas me oleme parasjagu hiljaks jäänud, et astronoomid surma saata?"
"Oleme küll," vastas ta kõlisevaid ohje rapsates. Hobused sööstsid edasi, maapind meie all muutus virvarriks, veepiiril kõrgusid öö suitsused varjud. Ma ei vaadanud. Rinnus kiskus, nagu oleks keegi pesu kuivaks väänanud. Ma mõtlesin astronoomide peale. Ma kujutasin neid ette pisikeste ussikestena, vedelatena ja kõveras. Armu! kisendasid nad oma luistel põlvedel, see ei olnud meie süü, päike ise jäi hiljaks.
Päike ei jää kunagi hiljaks, vastasid kuningad oma troonidelt. Nõnda öelda on jumalateotus, seepärast peate surema! Ja nii langesid kirved ning raiusid halastust anuvad mehed pooleks.
  • Rõõm kevade tulekust põhjamaises kliimas võib olla kirjeldamatu. Mida karmim on talv, seda suurem on sellele järgnevatel kuudel looduse taasärkamise ime. Koidula-sugusele ülitundlikule inimesele oli kevadine aeg alati otsekui elueliksiir, mis hajutas depressiooni ja tõi endaga kaasa eufoorilise armastuse elu vastu.
    • Madli Puhvel, "Lydia Koidula: Elu ja aeg", tlk Tiina Randviir, Katrin Kiik, Krista Mits, 2. trükk, 2017, lk 104
  • "Näu?" küsis kass, kui rätsep ukse avas. "Näu?"
Rätsep vastas: "Toruke, me teenime varsti suure varanduse, aga praegu olen ma täiesti läbi. Võta see neljapennine — see on meie viimane - ja savipott. Osta penni eest leiba, penni eest piima ja penni eest vorsti. Ja viimase penni eest osta mulle kirsivärvi siidniiti. Ainult ära kaota meie neljapennise viimast penni, Toruke, sest mul EI OLE ROHKEM NIITI."
Siis ütles Toruke uuesti: "Näu?", võttis neljapennise, savipoti ja läks välja pimedusse.
  • [Tao:] Õpetaja polnud raamatut varem näinud, kuid oli nagu ma isegi, asjast võlutud. Ta peatus tihedatel tekstilõikudel, et mulle ette lugeda. Ta luges oskuste kohta. Selle kohta, kuidas tegutsetakse isekusest omaenda instinktide vastaselt, sellest, kuidas elada loodusega kooskõlas, ja et selleks peame eralduma omaenese loomusest. Ja hariduse väärtusest. Sest tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenda loomust.
    • Maja Lunde, "Mesilaste ajalugu", tlk Kalle Kroon, 2019. lk 35-36

alamlehed