Elin Hilderbrand

Elin Hilderbrand (sündinud 16. juulil 1969) on USA kirjanik.

"28 suve"

Elin Hilderbrand, "28 suve", tlk Greete Kõrvits, 2021.

• Millest me siis aastal 2020 räägime? Presidendivalimistest. Koroona-viirusest. Lõhestatud riigist. Mõlema poole arvamustest. Need on kõikjal: uudistes, õhtustes jutusaadetes, lehtedes, netis, netis, netis, kokteiliõhtute vestlustes, ülikoolides, lennujaamades, kohvi-järjekorras, baarileti ääres, jõusaalis (tüüp, kes kell kuus hommikul trenažöörile astub, vajutab puldil neljandale kanalile Fox Newsi peale, ja naine, kes alustab seitsmest, vahetab selle otsemaid MSNBC vastu välja). Lapsed ei taha enam oma vanematega suhelda, paarid lahutavad, naabrid tülitsevad, tarbijad boikoteerivad, töötajad lahkuvad. Mõni tunneb, et tal vedas, et nii põneval ajal elab - ta keerab volüümi juurde, muutub sõltlaseks. Teisel on sellest kõrini - ta vajutab teleka hääletuks, ta ei taha seda kuulda. Kui veel üks võõras tuleb juttu tegema, et hei, kas sa oled ennast juba valimisteks registreerinud... (lk 9, romaani algus)
• Mallory Blessing ütleb oma pojale Linkile: "Kirjutuslaua kolmandas sahtlis on üks ümbrik. Vasakul pool. Selles, mis kinni kipub jääma."

"Nad kõik kipuvad kinni jääma," mõtleb Link. Ema maja seisab ookeani ja järve vahel asuval maalapikesel. See on tore. Halb on aga... see niiskus. Majas ei lähe ükski uks kinni, rätikud ei kuiva ära ja kui sa krõpsupaki lahti teed, pane heaga kõik korraga nahka, sest tunni möödudes on nad juba nätsked. (lk 9-10)

• Link astub tagauksest välja ja kõnnib mööda liivateed, mis Miacometi järvekese serva pidi kulgeb. Nantucketil õitseb juuni: päikesesäras on sooja kahekümne kraadi kandis, mis tähendab, et õhtud ja varahommikud jäävad veel natuke jahedaks, kuigi iirised juba õitsevad kõrkjate vahel ning sinaka järve laugelt pinnalt peegeldub vastu luigepaar.

"Luiged valivad kaaslase kogu eluks," mõtiskleb Link. Sellega olid need alati talle jätnud teistest lindudest õilsama mulje, ehkki kunagi oli ta kuskilt lugenud, et luiged murravad truudust. Ta lootis, et see oli mõni libalugu. (lk 10)

• Nagu enamiku laste, kes sel saarel sündisid ja üles kasvasid, on temagi puhul tõsi, et kaunis ümbruskond tundub talle üpris argine. Samasugune on olnud tema suhtumine emasse, ja nüüd sureb too viiekümne ühe aastaselt ära. Melanoomi siirded ulatuvad ajju, üks silm oli juba pimedaks jäänud. Järgmisel hommikul viib ta ema hospiitsi. (lk 10)
• Kui esimest korda meie Mallory Blessingiga kohtume (ja pole kahtlustki, et Mallory on meie, me jääme tema kõrvale heas, halvas ja kõige hullemaski), on ta kahekümne nelja aastane ja elab New Yorgi Upper East Side’is koos südamesõbranna Leland Gladstone’iga, kellest ta aga iga päevaga järjest enam tüdib. Nad üürivad korterit viiendal korrusel, kuhu pääseb ainult välistreppi pidi. Maja esimesel korrusel toimetab Prantsuse restoran, kus kokad pakuvad argipäeviti Lelandile einestajatest alles jäänud pardi-confit 'd ja lambakintsu. Malloryga ei jaga Leland saadud kulinaarseid annetusi iialgi: kuna tema selle korteri leidis, tema selle üüri madalamaks kauples ja tema seitseteist korda järjest mööblipoes käis, peab ta seda õiglaseks tasuks. Ainus põhjus, miks Mallory üldse New Yorki kolis, oli Lelandi ebamäärane (ja purjuspäi öeldud) repliik võimalikust vajadusest toakaaslase järele. Mallory kibeles nii meeleheidikult oma Baltimore'is asuvast vanematekodust jalga laskma, et jäi uskuma, nagu tegemist oleks olnud otsesõnalise kutsega. (lk 17)
• Leland ostis neile Hiina sirmi, mille Mallory võiks privaatsuse mõttes lahti tõmmata, kuigi enamasti ta ei viitsi. Sellest saab alguse nende esimene tüli. Nagu selgub, ei ostnud Leland sirmi mitte heast kavatsusest Malloryle natuke oma ruumi tekitada, vaid selleks, et ta ei peaks pealt vaatama, kuidas Mallory oma lapsepõlvest kaasa võetud jõleda kirju tekikese sees raamatuid loeb.

"See on... inetu," leiab Leland. "Sul natukene eneseuhkust nagu pole või?" (lk 18)

• "Kullake?” ütleb isa uuesti. Ta hääl kõlab nii rusutult, et Mallory viskub tikksirgelt istuma. Tema isa Cooper Blessing seenior - Mallory ja ta vend kutsuvadki teda lihtsalt Seenioriks - on vannutatud audiitor, kellele kuulub Baltimore’i piirkonnas neli frantsiisile võetud H&R Blocki maksuarvestuskeskust. Nagu ühelt selliselt mehelt oodata võikski, on tegemist vaoshoitud isiksusega. Võimalik, et ta on esimene inimene ajaloos, kes sündis läbinisti emotsioonituna. (lk 19-20)
• Kas sellised asjad juhtuvad päriselt? No juhtuvad. Mallory tädi Gretat tabas laiaulatuslik pärgarteri tromboos. Reede õhtul valmistas ta koos "majakaaslase" Ruthiega nende Cambridge'i kodus pasta alla puttanesca 't, ajades näpuga järge "Hea maitse ja lõbusa ajaveetmise kokaraamatus". "Majakaaslane", ütleb Seenior, justkui oleksid Greta ja Ruthie eakad osalejad mõnes tõsielusarjas. (Detaili puttanesca kohta mõtles Mallory ise välja, sest ta külastas Gretat ja Ruthie't nädalavahetustel sageli ning teadis väga hästi, et reedeõhtuti vaaritasid naised koduse õhtusöögi, laupäeviti käisid nad muuseumides ja restoranides, vahel ka teatris ning pühapäeviti lugesid saiakeste kõrvale ajalehte, õhtul aga tellisid hiinakat ja vaatasid telekast mõnd vana filmi.) Ruthie kutsus Gretale kiirabi, aga päästa polnud enam midagi. Greta oli läinud. (lk 20)
• Kui Leland oma brantšilt naaseb, kokteilidest kergelt õhetamas, nägu viltuse tukaga uue soengu all virsikukarva, läheb tal natuke aega, et Mallory jutust aru saada. Et niipea kui Mallory oma tööandjat informeerinud on, kolib ta välja. Läheb Nantucketile elama.

"Ma ei saa ikkagi päris hästi aru, miks peaks keegi lahkuma kogu tsivilisatsiooni keskpunktist, et mingil viiskümmend kilti maismaast eemal kükitaval saarel elada," sõnab Leland. (lk 21)

• Mallory ja Leland hakkavad üksteist igatsema. Nad on sõbrad olnud nii kaua, kui mäletavad, kasvanud koos üles Baltimore’i Roland Parki linnaosas Deepdene Roadil, vaid kolm maja teineteisest eemal. Nende lapsepõlv möödus helgelt: koos sõideti ratastega turule klaaskomme ostma, koos kuulasid nad Lelandi plaadimängijalt "Grease’i" laule: toppisid sokid rinnahoidjasse ja laulsid juukseharja sisse. Nad ligunesid lumistel õhtutel Gladstone'ide aia mullivannis, vaatasid pärast kooli Lelandi elutoas "Kiirabihaiglat", reklaamipauside ajal mängisid vaibal kaarte. Kuni keskkoolini olid nad nagu inglikesed, siis aga algasid seiklused. Siis, kui tüdrukud lõpuklassis käisid, ostis Lelandi isa Steve Gladstone endale Saabi kabrioleti. Leland näppas ükskord selle võtmed, põrutas keset ööd Mallory maja ette ning loopis kivikestega tema akna pihta, kuni too viimaks nõustus Lelandiga sõitma minema. Katus lasti alla ja kogu tee kodust Inner Harborini üürgas kõlaritest Yazi album "Upstairs at Erics". Mõistagi jäid nad vahele. Kui nad tuulest sasitud juustega taas Deepdene Roadile naasid, seisid kõik neli täiskasvanut Gladstone’ide maja ees.

"Me pole pahased," ütlesid nood. (See pidi kindlasti olema Steve Gladstone’i mõju, neist neljast oli tema kahtlemata kõige leebem.) "Aga me oleme teis pettunud."

Mallory mäletab, et ei tohtinud kaks nädalat välja minna. Lelandi koduarest lõppes juba kolme päeva pärast. (lk 22)

• "Ma pean midagi muud proovima," sõnab Mallory bataadi-friikat dipikastmesse pistes. "Omaette tegutsema." Pealegi tundub tsivilisatsiooni keskpunkt juba enne juuni algust lõõskavalt kuum: asfalt kõrvetab, nurgapealsed prügikastid haisevad ja maailmas pole vist ühtki ebameeldivamat kohta kui 6. metrooliini platvorm. Kes siis ei tahaks suveks Nantucketile põrutada? Või üldse kogu eluks? (lk 22)
• Mallory üritab ema reaktsiooni ette kujutada. Kitty võis küll sõja kaotada, ent ühe väga olulise lahingu ta siiski võitis. Krysteli perekond valmistab talle kindlasti pettumuse, nii et mingit dünastiat ta arendama ei saa hakata. Samas tähendab see, et pulmade planeerimisel tal ühtki rivaali olema ei saa. Raudselt nõuab ta maitsekat jõuluteemalist tseremooniat: valged tuled, burgundia-punased sametlipsukesed, Händeli "Messias", mitte labaseid jõule päkapikkude, triibuliste kommide ja aisakelladega. (lk 23-24)
• "Mul on sinu pärast hea meel, Coop," ütleb Mallory. Võib-olla esimest korda tuleb selline lause tema huulilt päris siiralt. Kogu oma kahekümne nelja eluaasta jooksul on Mallory kannatanud kroonilise kadeduse käes. Cooper on laps number üks, tema jääb teisele kohale. Nagu šokolaadiküpsis võrreldes kaeraküpsisega, mis võib küll iseenesest olla maitsev, kuid mitte niisama hea. (lk 24)
• Sel päeval, mil too vestlus aset leiab, on meie tüdruk nii päevitunud, et ta nahk on võtnud poleeritud puidu tooni ning tema helepruunid juuksed pleekinud. Mõne nurga alt annab ta täitsa blondiini mõõdu välja. Kaalust on kadunud kaheksa naela - nii talle vähemalt tundub, majas pole kaalu. Igal juhul on ta tunduvalt rohkem vormis nüüd, mil tema ainus transpordivahend on kümnekäiguline ratas, mis tal tänu ajalehekuulutusele osta õnnestus. (lk 25)
• Tädi Greta suvemajast sai Mallory suvemaja. Greta advokaat Eileen Beers hoolitses omandiõiguse ülekandmise eest, vahetades maamaksu- ja kindlustusdokumentidel nime ära. Allkiri antud, ümbrik suletud ja teele saadetud. Siiski, üks asi Malloryt häirib. Miski, mida ta Seeniorilt pärida ei julge, vaid pöördub sellega Eileeni poole.

"Kas see ei peaks tegelikult Ruthie'le minema? Nad olid ju..." ta ei kavatse neid mingiteks majakaaslasteks kutsuda, aga mis võiks olla sobivam sõna? Tüdruksõbrad? Armastajad? "Elukaaslased."

"Ruthie sai Cambridge’i maja," vastab Eileen. "Tema eelistab ikka linnaelu. Ja su tädi oli oma sõnastuses väga selge, et tema tahab, et sina Nantucketi suvila päriksid. Kui ta testamenti kirja pani, ütles ta, et see koht oli sinu meelest lausa maagiline." (lk 25-26)

• Malloryl oli pool kohvrit raamatuid täis: Nancy Drew, Louisa May Alcott, piraatkoopia Judy Blume'i raamatust "Jumal, oled sa seal? Margaret siin". Järgmistel aastatel teadis Mallory raamatuid mitte kaasa pakkida, kui avastas, et suvemaja elutoa üks sein oli neid otsast otsani täis. Suviti hülgasid onu ja tädi oma tööteemalised teosed ja võtsid käsile ilukirjanduse. Kuus suve järjest tutvus Mallory Judith Krantzi, Herman Wouki, Danielle Steeli, James Clavelli, Barbara Taylor Bradfordi ja Erich Segaliga. Ükski raamat polnud keelatud, liiga "täiskasvanulik", ja mitte midagi ei peetud lugemisest tähtsamaks. See oli kõige püham tegevus, mida üks inimene võis ette võtta. (lk 26)
• "See saar valib oma inimesi," ütles tädi Greta. "Valis minu ja Bo ja küllap on ta sinu ka valinud."

Mallory mäletab tähtsat tunnet, mida see kommentaar tekitas, justkui oleks ta saanud kutse mõnda eraklubisse. "Jah," mõtles ta. "Mina olen Nantucketi inimene." Ta armastas päikest, randa, lõunakaldale rulluvaid laineid. Järgmine peatus Kuuba!" hõiskas onu Bo iga kord, kui, käed pea kohal, ookeanivette viskus. Mallory armastas järve, luiki, vainurästaid, kiile, kõrkjaid ja hundinuiasid. Talle meeldis onuga koos kala püüda ja kajakiga sõita ning tädiga ranna ääres pikki jalutuskäike teha. Greta võttis kaasa suure roostevabast terasest köögipoti, et sinna koguda rännaku jooksul leitud aardeid: mere- ja teokarpe, molluskeid ja kammkarpe, vahel harva ka kellegi kilbi, ajupuu tükke, põnevaid kivikesi ja klaasitükke. Mõne päeva pärast muutusid nad pisut valivamaks, visates minema karbid, millel oli tükike küljest tulnud, või kivid, mis pärast kuivamist enam sama ilusat värvi ei olnud. (lk 27)