Kadi Estland

eesti kunstnik

Kadi Estland (kodanikunimega Kadi Soosalu; sündinud 6. juulil 1973) on Eesti kunstnik.

IntervjuudRedigeeri

  • [Meeste teostest hoidumise põhjustest:] Sest ma avastasin ühel hetkel, et ma tean, mida mehed kirjutavad, et see kordub raamatust raamatusse, filmist filmi. Olin seda pool oma elu tarbinud, aga mu enda elukogemus ei toetanud seda enam. Näiteks paljud seksistseenid, mis on meeste kirjutatud, on vuajeristlikud.
Aga ega seda meeste maailma lõpuni vältida ka ei õnnestu. Loen just ühte naistõlkija elulugu, mis on pandud kokku pärast tema surma. Pool raamatut on hoopis tema mehest, sellest, mida mees kirjutas ja kuidas tema tervis oli.
  • Kui naine ongi oma töös hea, siis ei lasta meil kunagi ära unustada, et ta on ka hea koristaja, kompotitaja ja potitaja. See on tore, aga tüütu – on ka palju teisi rolle. Naiste elu ei ole nii palju meeste küljes kinni, nad ei oota kogu aeg aknal. Meestele meeldib kirjutada, et naised ei saa ilma nendeta hakkama, aga tegelikult nad ei masturbeerigi sõja ajal püssiga, vaid on ka rindel ja päästavad elusid. Naistel on olemas oma identiteet, pole vaja seda pidevalt tasalülitada.
  • Ka kunstiteosed loovad tegelikkust, mitte ainult ei kirjelda seda. Misogüüniat on eesti kirjanduses ja kunstis küll. Kui kunstimuuseumide kogusid kriitilise pilguga vaadata, siis on kogu aeg külm – naised on alasti ja ei liigu.
  • Kasvasin üles nõukogude ajal ja kuna mu ema oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, siis olid meie kodus raamatud, mis sellel ajal ilmusid, olemas. Ka naiste kirjutatud raamatud, mida nimetati olmekirjanduseksAimée Beekman, Lilli Promet, Aino Pervik, Eeva Park. Tihti oli muidugi ka neis stseene, kus pärast seksi ütles mees naisele: kuule, kõht on tühi, mine prae vorsti, ma kirjutan peatüki lõpuni. Aga oli ka hetki, kui nõukogude naise tegeliku elu reaalsuse üle arutleti kriitilises ja absurdses võtmes. Koolis lugesime loomulikult "Kuidas karastus terast" ja mehi. Silvia Rannamaa "Kadri. Kasuema" oli vist üks väheseid naiste kirjutatud raamatuid, mida me koolis ka arutasime.
Ka EKAs koosnesid kunstiajaloo tunnid meesgeeniustest.
  • Hakkasin hiljuti taimetoitlaseks ja elu ilma lihašašlõkita on mitmekesisem, kuna märkad rohkem alternatiive ja ei tee kellelegi liiga.
  • Ma ei tea, kui rikas on elu, kui üks sugupool koristab ja kasvatab ja teine avaldab arvamust ja ütleb, kuidas elukorraldus peaks käima. See on päris vaene ja ülekohtune elu.
  • Just ühe sugupoole vaatega käisin suvel Jakobsoni majamuuseumis Kurgjal. Giid rääkis, kuidas mehed istusid kõrtsis, sest naised olid kodus kurjad. Mida ta aga ei rääkinud, oli see, et seda näidistalu pidasid tegelikult Jakobsoni naine ja tütred. Väga huvitav oleks, kui keegi kirjutaks näidendi näiteks sellest, miks Jakobsoni haritud tütred kunagi ei abiellunud.
  • Olin mõni aasta tagasi seltskonnas, kus EKAs kõrgel kohal olev meesterahvas nimetas kolleegi paksuks käsitöötädiks. Pidin talle meelde tuletama, et tegemist on väga hea kunstnikuga, kes on mulle palju õpetanud. Selline misogüünia nii välimuse kui ka meediumi suhtes, millega naised tegelevad, oli ülikoolis õppimise ajal igapäevane. Aga ei pea tingimata suuri maale maalima ja romaane kirjutama, võib ka tikkida ja teha ühiselt poliitilisi Instagrami-kontosid.
  • Käsitöö on mulle väga oluline just sellepärast, et ta on olnud ajalooliselt alahinnatud meedium. Mul on väga hea meel, et käsitöö on viimasel ajal väga populaarseks saanud. Seda saab teha kodus, seda saavad teha kõik ja kõik võivad selle ka oma seinale, nii tegelikule kui virtuaalsele üles riputada. Käsitöö räägib tihti nende lugusid, kes on ühiskonnas nähtamatud. See on demokraatlik ja ka tunduvalt keskkonnasäästlikum kui õlivärv või neoonsilt.
  • Kui kuulata, kuidas kuraatorid kurdavad, et kunst on viimasel ajal nii formalistlik, miks poliitilist kunsti nii vähe on, siis võiks ehk küsida, et äkki olete ennast nurka mänginud.
  • Selle nimel, et ka järgnevate põlvkondade naised saaksid oma keha ja seksuaalsuse üle ise otsustada, peab võitlema. Võitlema, et naised saaksid ise otsustada, kui palju nad lapsi saada tahavad, et nad ennast teostada saaksid ja et ka nende lastel oleks puhas keskkond, kus elada. On ka palju mehi, kes ei taha elada sellises toksilises maskuliinsuses. Ja on palju inimesi, kes ei taha üldse oma sugu määratleda ja see on väga okei. Selle eest, et need inimesed saaksid endale hääle ja neid maalt välja ei saadetaks, peab võitlema.
  • Idee suurest kunstist on hierarhiline patriarhaalne kontseptsioon. Mitmekesisus võib olla hirmutav, aga kindlasti on teistsuguse vaatenurga otsimine väga rikastav. Ja seda ma teengi.
  • Ma arvan, et värskem ja ka maailma päästev visioon võib tulla just inimestelt, keda on palju represseeritud, kiusatud, mitte kuulatud. Ja alternatiivseid viise elamiseks peame me kõik praegu otsima, muidu on varsti kõigil hing kinni. Rääkimata muidugi inimene olemise kristlikest alustõdedest, mida me kõik teame: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Kui praegu poliitikuid kuulata, siis mõtlen, kuidas koolis lastele seletada, miks üks inimelu on rohkem väärt kui teine?
  • Milline on tulevikumaailm, pärast Covid-19, kliimasoojenemise tingimustes? On selge, et vanaviisi pole võimalik edasi minna. Kui kõigil tuleb elada kokkuhoidlikumalt ja võrdsemalt, siis milline võiks olla see uus liikumine, mille keskmes oleks inimene, mitte raha?



  • [2016. aasta Helme-karikatuurist:] Tegin selle karikatuuri Kumu sünnipäevale järgnenud päeval ja avaldasin oma Facebooki küljel, et kommenteerida peo meediakajastust, mis minuni jõudis. Panin tähele, et kunstnike asemel poseeris suurel hulgal seltskonnapiltidel Eestis viimasel ajal palju populaarsust kogunud ­vihakõne, misogüünia jne õhutamise maskott-poliitik Martin ­Helme. Mõtlesin, et kommenteerin seda, sest minu jaoks ei olnud see absoluutselt vastuvõetav, võttes arvesse seda, kui palju just kunstiinimesed teevad tööd, et täpselt vastupidiste väärtuste eest võidelda. Tahtsin tähelepanu pöörata sellele, et omamoodi teeb Kumu peole kutsumine Helme salongikõlbulikuks ja eks ta loomulikult kasutas seda võimalust ka ära. [---]
See polnud Sirje Helme erapidu.
  • Airi Triisberg küsis seda minult oma artikli "Uus põlvkond, vanad probleemid" illustreerimiseks. Ilmselt tahtis Triisberg pildiga näitlikustada oma artikli mõtet, et meie kultuurieliit on väga konservatiivne, semmib fašistidega, ja uus põlvkond semmib omakorda turuga. Aga nagu üks mu sõber pärast skandaali puhkemist ütles, on "roppustega" opereerimine libe tee, sest fašistid kasutavad tänapäeval sotsiaalmeediat ja oskavad selliseid asju enda kasuks pöörata. See, et minu pildi taoline kriitika nii haruldane on, on ka näitaja.
  • Jah, oli vaikne, ei tekkinud diskussiooni, ei reageeritud, ainult mõned inimesed erakirjades. Mulle tundub, et ka enesetsensuur on teema ja ehk ka see, et kunsti­institutsioonidel on võimu ses osas, et kunstnikud üldse ellu jääksid.
  • Kindlasti on mu teos elitaarne – selleks tuleb vaatajal mõelda verepuhtusele, sellele, et EKRE poliitikat teevad mehed, ja see on ilmselt ka põhjus, miks selline nali minu puhul ei töötaks. See on alati kunstirisk, et saadakse erinevalt aru. Kui 5000 ei mõista ja 1000 mõistab, kas siis peaks jätma tegemata või kohe algusest peale vestlust kontrollima?
  • Ma loodan, et Sirp teeb mulle nüüd karikaturisti veeru. Võiks ju samas öelda, et satiir, stand up jne on kõik vesi populistlike poliitikute veskile. Nii see kindlasti ei ole. Tuleb rohkem teha.


  • [Pseudonüümi sünnist:] Umbes aastal 2000, kui ma tegin Saksamaal Frankfurdis näitust, juhtus selline asi, et nimesiltidel läksid riigi- ja perekonnanimi vahetusse. Kõigile nii meeldis see nimi ja mingil hetkel ma harjusin ka ise ära.
Mõnes mõttes võin öelda, et see ongi minu enda tekitatud nimi mulle: ma ei kanna enda isa nime, vaid olen omale identiteedi ise loonud. Kunstimaailmas, kui sa vaatad Valie Exporti või Judy Chicagot, siis keegi ei tea, mis on nimed nende sünnitunnistusel. Ma arvan, et päris anonüümne netikommentaatori pseudonüüm see siiski ei ole, inimesed viivad ikka näo ja nime kokku, kui oled piisavalt selle nime heaks tööd teinud.
  • [Feminismihuvist:] Ma arvan, et see sai alguse juba rühmituste Käsitöösõbrad ning Töötud Armastajad aegu, mil hakkasime korjama igasuguseid rahvatikandeid ja rõivaesemeid. See oli 1990ndate asi – otsiti märke ja lugusid minevikust ja anti neile tähendusi. Tekstiilikunst iseenesest on juba naiste lugudega seotud, tihti tundmatute naistega. Keegi meist ei tea, kes on nende tööde autorid.
  • Kui sa vanemaks saad, siis näed enda ümber rohkem: kuidas naiskolleegide elu läheb või kuidas ühiskond dikteerib naistele mingeid valikuid rohkem kui meestele. Ja muidugi: kui sa vaatad ka kunsti- või kirjandusvälja, mis on väga meestekesksed ja seda, et paljud väga andekad inimesed, kellega sa oled koos õppinud, kukuvad lihtsalt ära. Naised on sunnitud pärast pere loomist enam raha teenimise peale mõtlema, lisaks jäävad just nemad tihti lastega koju, mille tõestuseks võib vaadata vanemapalga statistikat. Ühiskond ja ka ma ise olen muutunud rohkem poliitiliseks.
  • Silmapaistvaid naisi pole vaja otsida, nad on olemas. [---] Meil ei ole võimekate naiste puudust.
  • Isiklikus plaanis ei ole ärevus mulle võõras – mõnel hommikul oled nii üksi, et ei suuda kõndida.
  • See on mõnes mõttes positiivne stsenaarium: kõik, kes on ühiskonnas rõhutud, võiksid enda eest välja astuda. Teiselt poolt ma arvan, on see ka turuühiskonna juhtlause – me kuuleme ju iga päev, et inimesed, võtke endale riske. Need, kes riske ei võta, on ise süüdi, ongi luuserid. Ja need, kes kaotavad, jäävad võlgu maksma.
  • Enam-vähem kõik asjad, mida ma teostes kasutan, on leitud. [---] Kui ma käin ringi, siis mulle jäävad mingisugused objektid silma ja ma ühendan nad pärast kuidagi omavahel.
  • Näitusel on üks fiboplokkidest töö, mis on seest voodertatud svammidega. See on ühelt poolt minu enda kogemus, selline terapeudi ukse taga olev rõõmsavärviline koridor. Aga teisalt see materjalivalik peegeldabki seda, et on ühelt poolt selline väline ja suur hästimakstud töö ja siis selline pehme ja raske nähtamatu töö. Võid teha eluaeg rasket tööd, aga ühel hetkel kukuvad need svammid sulle pähe – ja see võib juhtuda kõigiga.
  • Viimati oli mul kõhe tunne laulupidu vaadates – varsti on meil iga aasta laulupidu ühiskonnas, kus puudub solidaarsustunne, kus valitsev ideoloogia toetab tugevat indiviidi, rääkimata soorollidest, mida paljude laulude sõnad toetavad ja mis on pärit kiviajast. Kui me üksteisest hooliksime, siis me ei arvaks, et inimesed, kes meie järel koristavad või meile kaupa müüvad, väärivad palka, millest pole võimalik ära elada.
  • Ma näen ühiskonnas mingeid märke ja panen need kokku, väärtusliku materjali vähemväärtuslikuga, või miksin kirjanduses argikeelt tsitaatidega kõrgkultuurist. Mu sõbranna ütles, et praeguse näituse väljapanek on humoorikas. Mulle tundub, et irooniast jääb väheks, ja terav nali on osa mu käekirjast. Ma pean oluliseks, et vaatajal tekiksid peas mingid seosed. Ma ikka päris seda ei tee, mis ainult mulle arusaadav oleks. Võibolla maksan sellele vahest lõivu ka, et kõik on liiga selge. See on risk.


  • Kui viimasel ajal lugeda ükskõik millist kunsti puudutavat teksti,kus käib jutt professionaalsusest, konkurentsivõimest ja rahvusvahelisest kunstist, siis ilmselgelt eksisteerivad kirjutamata reeglid, mille kohta kasutatakse eufemismi "läbilöögivõime". Kui vaadata kas või seda nimekirja, kes saavad kunstnikupalka, siis seal ei näe inimesi väljastpoolt Tallinna. Kui hierarhia nii kohutavalt meeldib, siis tuleb selgeks teha ka reeglid, milles peitub edukus, ja siis ka see pool, kes on välistatud.
  • Mul on raske rääkida, ma ei ole institutsioonides näitusi teinud tükk aega. Et ära elada, olen kogu aeg mingil määral tööl käinud. Mu vanu töid on näitustele tahetud, aga nende eest ei ole tahetud maksta. Seega ma ei esine. Kuraatorid ütlevad, et eelarve on väike, installeerimine ja teised tööd nõuavad suuri kulutusi. See on tundunud omamoodi käendusena: praegu ma ei saa maksta, aga kuna olen kulka komisjonis, siis saad võib-olla stipina selle tagasi. See ei ole läbipaistev. Olen hierarhia vastu ja ühtlasema, solidaarsema jagamise ja ühesuguste reeglite poolt. See on vasakpoolne neoliberalism: kunstnikupalk vähestele. Paneme ühe kunstihoone kinni ja maksame parem kunstnikele.
  • Käisin New Yorgi "Pulse'i" messivestlusel, kus küsimus oligi püstitatud, kas kunstil on enam sotsiaalset või kriitilist positsiooni: kui vaadata suurte muuseumide või ka messide kunsti, siis on väljas zombie-formalism. Mainekate kunstiportaalide juhid laiutasid käsi ja viskasid nalja, et nad on seal sellepärast, et neile on makstud. Eesti poolt vaadatuna on Frieze'i messil osalemine kunstnikule karjäärimärk, mida isegi riik toetab, aga selle külastaja saab aru, et pole vahet, mis maalt galerii pärit on. Näed jõukaid valgeid ärimehi, kes ostavad Ida-Euroopa tüdrukutele kallist šampust, vabatahtlikena ekspluateeritakse kunstitudengeid ja noori kunstnikke. Tegemist on maineka messiga, aga teist nahavärvi ei kohta, ka sisult veidigi väljakutsuvamat kunsti pole. Kunstiturg on küüniline ja minul oli kunstnikuna seal väga paha olla.
  • Enne peaksime selgeks mõtlema, millist laadi kunsti vajame: kas luksuskauba- ja objektivalmistajaid, kes müüvad edukalt messidel või kriitiliselt suhtuvaid kunstnikke, ka väljaspool Tallinna. Messe külastavad peamiselt ikka kunstiostjad, mida jõukam ta on, seda enam ostab. Selge, et ta kuulub viie protsendi hulka, kes elab ülejäänute verest, ja toetab väga tihti konservatiivset maailmavaadet, et las see jääbki nii. Selles mõttes on tähtis teada, kuhu ja kellesse maksumaksja raha investeeritakse.
  • Tahan, et kunstnikel oleks rohkem võimu. Et meie aeg ei läheks ajalukku kunstikorraldajate ja ametnike kujundatuna: et nemad on otsustanud, mis on hea kunst, mis mitte. Kunsti teevad ikkagi kunstnikud.


Tema kohtaRedigeeri

  • Tekstiilikunstniku haridusega Estland kujutab oma teostes – tikandites, joonistustes, luules – sageli töötavaid naisi. Nii mõnigi kord on tegemist nii-öelda nähtamatu tööga, koduste töödega või olukordadega, kus töö on omamoodi hapraks piiriks hakkamasaamise ja vaesuse, eneseteostuse ja sundvalikute, tunnustuse ja unustuse vahel. Estlandi visandatud stseenid on kapitali ja kapitalismi painest läbi imbunud, nõretavad selle porist, kuid siiski viitavad võimalusele või vähemalt lootusele teistsugusele elule. Nagu ta ise on küsinud: kuidas hammustada kätt, mis ei toida? Kuidas mitte muutuda küüniliseks maailmas, kus hea kodanik on eelkõige produktiivne kodanik, aga töö ei toida, kunstitöö ammugi mitte ja poliitikas on valida sõimu ja kärbete vahel.
  • Kohati paneb see mõtlema ka internetis jagatavatele materjalide anonüümsusele – ja anonüümsuse all ei pea ma silmas mitte autori soovi oma identiteeti varjata, vaid infoküllases keskkonnas vaataja tähelepanu hajumisel tekkivat katkendlikku infotarbimise viisi, kus autorlus sageli eri põhjustel lahustub. Kuid vaatamata sellele puudub Estlandi teostes internetiajastu külm intiimsus, neis on olemas igaühele arusaadav sotsiaalne tundlikkus ja sageli on need pühendatud ka kunstniku sõpradele – this is the opposite of a cynic; see ongi küüniku vastand.
  • Estland mängib teadlikult nõndanimetatud väikeste formaatidega. Köögirätikusarnasele linale tikitud ettekandja mõjub visandlikuna, kuid ometi on tikkimine aeganõudev. Olenevalt tikandist võib see olla üsna maali või joonistuse sarnane, ometi ei ole see kumbki, ei tunnetuslikult ega ka ambitsioonilt. Tikand, nagu tarbekunst laiemalt, äratab vaatajas taktiilsed aistingud ka siis, kui seda ei ole võimalik füüsiliselt puudutada – ja enamasti ju ei ole, näitustel eksponeeritud esemed ei ole vaatajale katsumiseks; otsekontakti Estlandi tikandiga takistab ekraan.
  • Töötamine on normaalne, töötavad naised on normaalsed, kuid ometi huvitavad Estlandi ebanormaalsed naised. Milline töö teeb naise ebanormaalseks? Milline töö teeb inimese groteskseks? Või on groteskne hoopis tööst keeldumine?


  • Tekstiilikunstnikuks õppinud Kadi Estlandi tööd koosnevad leidobjektidest. Neist on valminud installatsioonid, mida võinuks igaüks ka ise kodus valmistada, ent kunstimuuseumisse üles panna mitte. Siin muutub oluliseks kunstniku pikkade aastate jooksul tehtud töö ja sõnum, mida ta tahab külastajatega jagada. Teosed mõjuvad enam kommentaarina kunstimaailma kohta üldiselt, aga väga konkreetselt ka omamoodi provokatsioonina sellesama näituse kohta, kus vaataja parasjagu viibib.
  • Sel hetkel pööran tagasi ja vaatan kogu näitust uue pilguga. Seal on ka üks viltune redel – selline karjääri oma.
Istun korraks nurka maha ja mõtlen, kui imelik asi on karjääriredel. Ma pole kunagi näinud karjääri, mis oleks minust kõrgemal, sellise mäena, mille najale saaks asetada redeli ja siis üles ronida. Karjäär on pigem kaevamine – see algab justkui väikesest august, mida aina sügavamaks kaevates vajub ka kaevaja ise üha sügavamale. Sellisel juhul oleks vaja redelit karjäärist välja saamiseks. Et jõuda siia, maa peale. Nullpunkti. Mitte liikuda kõrgustesse. Kui ma poleks näinud Estlandi viltust redelit, poleks ma kunagi osanud nii mõelda. Kunstnik mitte ainult ei muuda sel näitusel meid iga päev ümbritsevate esemete funktsiooni, vaid lausa sunnib näitusekülastajat sedasama tegema.