Vikitsitaadid

Mehelikkus

(Ümber suunatud leheküljelt Maskuliinsus)

Proosa

muuda
  • Läbi tema nooruseaastate oli voolanud nii palju poolharitud psühholoogilist põhku ematundest ja isainstinktist ja maskuliinse ja feminiinse protsendist kõigis vaimsetes sõimedes, nii et tal ei olnud enam pikka kannatust, kui inimesed hakkasid seksuaalsetest probleemidest mitmesilbiliste sõnadega rääkima. Tema kogemus ütles, et inimestega, kes lobisevad ematundest ja isainstinktist, läheb tavaliselt nii, et kui nad ise lapsi saavad, peab lastekaitsekomisjon vahele astuma.
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 313


  • Kaktusi on merisiilikute, kurkide ja kõrvitsate, küünlajalgade, anumate, nelinurksete preestrimütside ja ussipesade sarnaseid; nad võivad olla kaetud soomuste, näsade, karvatuttide, küünte, soolatüügaste, tääkide, türgi mõõkade ja taevatähtedega; on maadligi ja pikaks veninuid, ogalisi nagu odameeste malev, lõikavaid nagu mõõkadega vehkiv eskadron, on tünnakaid, puukujulisi ja kortsusnäolisi, löövetega kaetuid, habetunuid, tusaseid, süngeid, karuseid nagu kännustik, punutuid nagu korv, kasvajate, elajate ja sõjariistade sarnaseid; kaktused on kõige mehisemad kõigist seemneid külvama kutsutud ja seatud taimedest, mis loodi kolmandal päeval ("Küll ma olen loll," ütles seejärel looja, imestades isegi selle üle, mida ta loonud oli).


  • Kas sa tead, Medeia, mida nad otsivad? küsis ta [Kirke] minult. Nad otsivad naist, kes neile ütleks, et nad milleski süüdi ei ole, et jumalad, kelle poole nad juhuslikult palvetavad, sunnivad neid igasugustes ettevõtmistes osalema. Et verejäljed, mida nad maha jätavad, on osa nende jumalate poolt kindlaksmääratud mehelikkusest.
    • Christa Wolf, "Medeia. Hääled". Tõlkinud Rita Tasa. Tallinn: Eesti Raamat 1997, lk 73


  • [Virginia Woolf:] "Tundes end kultuurühiskonnas ebamugavalt, kippusid polaaruurijad kõnnumaale, veel läbiuurimata valgetele laikudele kaardil, puutumatule neitsilikule pinnale, kuhu ühegi mehe jalg polnud enne neid astunud, ja võitlusse looduse endaga, silmitsi elementide salakavaluse ja etteaimamatusega, varitseva kaosega, kaugel harjumuslikkusest ja turvalisest, orjaloomuste argusest ja leigusest ning naise pehmest sülest kesk kodurahu. Nad võitlesid aristokraatlike ideaalide ja aumõistete eest ajal, mil need olid lahjenemas ja hääbumas, ajal, mis ähvardas tasandada inimestevahelised erinevused ja kustutada suurejoonelised mõtted. Nad ei teadnud ise, mis neid takka sundis, kõrgemad jõud ja idealistlikud nõudmised määrasid nende teed ja pitseerisid nende saatuse ning päevikutes ja kirjades naisele kirjutasid nad, et tema, naine, on ainus, kes mõistab, tal ei tule häbeneda mehe pärast, kes seab endale kõrgeid eesmärke, mida ta hiljem reedab, et naine tunneb teda tegelikult paremini kui tema ise, ta tunneb mehe sisimaid tõukejõude ja mõistab teda, nagu emad mõistavad oma lapsi, ja saab aru, et mees peab ohverdama elu ja perekonna võitluses kõrgemate püüdluste nimel, ja mees ise on jõuetu meheliku tahte ees, mis on tema südames pesapaiga leidnud. Naised pidid mõistma, et ainult arad ja leiged asetavad perekonna kõrgemale Võitlusest ja Elueesmärgist. Nii nad kirjutasid, nii nad uskusid. Polaaröös kogesid nad ülimat sihti.
"Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline nägemus, maalitud hinge kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline eeter; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid vorme; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu elu kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma päevikutesse.
Selles valevuses, valgesse üleminevas valges, valge nüanssides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata lipp kui tõestus, et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult poolus? Kus oli maailma lõpp ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud? Nad olid otsinud valevust, aga ei suutnud seda vallutada, nagu hukkamõistetud ekslesid nad seejärel edasi ühelt sihtmärgilt teisele, valevusest valevusse, pooluselt poolusele. Nagu Lendavad Hollandlased kihutasid nad üle avaruste oma koerakelkudel või vedasid ise saane, kannatades ebainimlikke piinu ja vintsutusi. Paljud kaotasid mõistuse või kõngesid skorbuudi, külma või nälja kätte ja paljud otsisidki surma ekspeditsiooni, mis oli määratud ebaõnnestumisele; nad surid lahingus, valgel avaral väljal, nad heitsid valgesse puhtasse lumme jääneitsi kaissu ja kivistusid tema embuses jääsammasteks."
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 14-16


  • [Lundberg:] Tuli välja, et viga oli minus. Minu seemnerakud ilmselt ei ujunud küllalt jõuliselt ja neil ei õnnestunud eesmärgini jõuda. Sihukest asja pole meeldiv kuulda. Minu mehelikkus sai paraja lopsu ja järgmised kuud olin samasugune titetegemisehull nagu Ingridki. Katsetasime mitu korda kunstlikku viljastamist, mis maksis pöörast hinda ning iga kord ebaõnnestus. Lõpuks sai meil jaks otsa. Iha oli kadunud, sest kõik kehavedelikesse puutuv seondus katseklaaside ja spermatotsikutega. Pärast seda aega oli meie abielu tegelikult läbi.


  • Mida vaene inimkond küll ilma suguhormoonideta teeks? Haavatud eneseuhkus pakitses ka päeva möödudes ja veel teisegi, nii et Ogarjov, väsinud Netotška punase kukla vahtimisest (Tizian tegi ikka veel haiget, ei tahtnud kuidagi lahti lasta), kõmpis raamatukokku. Lugejakaardi peale välja antud "Netotška Nezvanova" osutus oodatult hirmigavaks (Dostojevskit Ogarjov muide ei hakanudki kunagi armastama ning eriti ärritas teda see, et kõik selle neurootilise autori tegelased lakkamatult nuuksusid ja viskusid põlvili). "Vennad Karamazovid" läbis ta puhta mehisuse peal nagu Suvorovi sõdur lumme mattunud mäekuru, kuid õnneks Ogarjovi tuhinast heldinud raamatukoguhoidja (riidest kannikesed revääril, prillid, saabumata jäänudki punased purjed) halastas ja söötis talle esmalt ette Tolstoi (loomulikult tollesama, ainsa, Levi), seejärel Bunini, aga edasi hakkas Ogarjov juba ise veerema, kiirust aina kasvatades nagu õnnelikus unenäos, jättes Moskva, oma viletsa töölisrajooni, isa, endise iseenda, debiilsevõitu juhmardi üha kaugemale seljataha.
    • Marina Stepnova, "Itaalia õppetunnid". Tõlkinud Veronika Einberg, 2015, lk 31


  • Miski pole ennasthävitavam kui maskuliinne raskemeelsus.
    • Peter Høeg, "Susani efekt". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat 2016, lk 247


  • Aga kui füüsiline jõud on mehelikkuse tunnus, siis on planeedi kõige mehelikum olevus emane sinivaal, fakt.
  • Ja karu tapmises nappis kangelaslikkust – mindi ikkagi karjaga, surgati nii kaugelt kui võimalik ja hüpati kohe eemale. Ja väga õige! Teisiti lihtsalt ei saa. Muidugi nõudis seegi tohutut eneseületust, aga viidatud retoorika fantaseerib karuga rinnutsi minemisest. See on liialdatud ja lollakas mõtteviis, legend, mis aitab ennast nii palju üles kütta, et julgeks põõsa tagant jänesele etteheiteid teha. See ei ole mehelikkuse olemus, tuum.
  • Kui teid peaksid kunagi ründama päkapikud, siis kõige mõistlikum on jalga lasta, mitte hakata selle hõimu liikmeid lömastades ennast kehtestama. Tõenäoliselt ründavad nad teid eksikombel, hirmu pärast. Vääriti mõistetud vana kooli mehelikkus ei ole piisav põhjus nende tapmiseks.


  • Pepega koos väikesesse unisesse Zarautzi külla jõudes olen veendunud, et minu rännak jätkub üksi. Mul ei ole jaksu mehi päästa. Olen endale lubanud, et ei raiska end inimeste peale, kes võtavad rohkem, kui vastu annavad. Olgu see egoism, enesearmastus või labane kalkulatsioon, aga mida aeg edasi, seda valivam olen seltskonna osas. Kuigi Pepe on heasüdamlik poiss, siis ühest päevast tema seltskonnas piisab. (lk 17)
  • Nüüdseks on Primitivo tee ühinenud populaarse Prantsuse teega ja see tähendab, et kohtan enam palverändureid. Üks neist on Tšehhi kutt, kes unistab mäegiidi ametist, aga on nii aeglane, et võiks hoopiski malest unistada. Kiirustan teda aina takka ja hävitan tahtmatult ta viimase mehelikkuse. (lk 215)
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Mehelikkus&oldid=120862"