Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2022/detsember

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

võlg on makstud
mida sa pidasid
surmaks on vaid
armastus
talve värv

ilu heidab nahka
siia põrandale
see räsitud nimetu asi
oli su naine
ükskord

  • Loomulikult on ülikoolid viimase paarikümne aasta jooksul läbi teinud muljetavaldava arengu ning kõrgharidus on üldjoones kvaliteetne ja konkurentsivõimeline.
Teisalt, aastaid kestnud kokkuhoiupoliitika ei ole viinud mitte raha efektiivsema kasutamiseni, vaid loonud olukorra, et minimeeritud ressursse sisuliselt raisatakse. Teisisõnu, kokkuhoiu osaline õgvendamine, kui raha õigesti kasutada, looks märkimisväärselt rohkem lisandväärtust, ehk antud juhul, olulise kvaliteedi tõusu Eestis pakutavas kõrghariduses.
Palgake näiteks oma katust või ahju ehitama kõige väiksemat tasu küsiv tegija ja saate aru, mida ma silmas pean. Alates teatud kokkuhoiust saab ainult elektriradiaatori.

Kohtasin küüslauku müüvat meest,
sibulad olid punutud väänlevaks puntraks,
mees oli pikk ja sirge, läks laugjast nõlvakust alla,
kandis väärikalt oma närusid,
ta hiilgas tuhmuvas valguses.
Tulin koju, tuba oli täis heledust,
iga asi oli asetunud oma kohale.
Oli, nagu oleksin kohanud meest Emmause teel.

Marie võtab neist lõbustustest osa. Tal pole mahti õppida osasid ja mängida näidendit. Kuid üheks isamaaliseks pidustuseks, mille korraldab skulptor Waszinkowski, valitakse just tema elavais piltides kehastama peakuju: "Poola purustamas oma ahelaid".
  • Ève Curie, "Minu ema Marie Curie", tlk Alfred Suik, 1994, lk 73-74

Istun kartulipõllu ääres
näol mööduvate autode tolm
Huviga kuulan
kuidas mugulad muudavad mulda
söödavaks

  • Linda Ruud, "*Istun kartulipõllu ääres...", rmt: "Naera, Kassandra", 1973, lk 62

Särab hõre kakar siin
eredalt kui rooskarmiin;
roheluses künkatipp
igihaljuses kui lipp;
siin, kus kurbus ringi käib,
kõik ta hauad pärgi täis.

Siiski, rõõmus mööduja
väljade agoonias
vaiki jää, tee paljaks pea
minnes läbi oru, seal
kus moon ere, nisupõld
armu jalge ees kui kõrb.

...
Ma
kirjutan sest
mulle meeldiks kui
mind kasutataks
veel pikalt pärast
mu surma. Mitte
üksnes mu kehast
ei saa kompost
vaid ka mõtteist
mille jätsin olles
elus.
...

KÄÄRITERITAJA: Teritan kääre,
teritan nuge,
sirpe uueks lõikuseks
ÜKS NAINE: Mingu minema.
Kui ta ihuma hakkab,
las ihub kuskil kaugemal —
kes siin kannataks enam kuulda
noatera ihumist —
KÄÄRITERITAJA: Kui sa süüa tahad,
on sul tera tarvis —
kui sa vilja tahad lõigata,
on sul tera tarvis —
kui sa tahad riideid selga saada,
on sul kahte tera tarvis.

Selle maailma vanamehed on teinud üles tule,
et soojendada oma värisevaid käsi.
Nad nügivad noori mehi tulle.
Noormehed põlevad kui pajuvitsad.

Kui üks veidi maad põgenebki,
on vanamehed raevus.
Nad püüavad ja seovad ta ja viskavad taas tulle.
Rohelised oksad põlevad aeglaselt...
Ja noormeeste piinade suits
kerkib ümara ja võimsana nagu tammetüvi
ning selle pimedus laotub üle taeva...

  • Sestsaati kui ma olin 15-aastane, siis kui inimesed mind millegi pärast kritiseerivad, olen seda muutnud. Nii et sa mõistad lõpuks, kuidas sa võid olla kogumik sellest kriitikast, millega sind on loobitud, ja mitte tegelik inimene, kes on mõne neist valikutest ise teinud. Ja nii ma otsustasingi, et pean elama omaenda vaikset elu, sest vaikne isiklik elu ei kutsu kedagi sind arutama, lahkama ega vaidlema. Ma ei saanud aru, et pakkusin inimestele tunnet, nagu neil oleks õigus mängida minu elu nagu arvutimängu.
  • Kuna Marilyn oli paleobioloog, jäi kaasaegne maailm temast üldiselt kaugele, aga õde oli ta alati nõus ära kuulama.
Ja nii teataski Sharon kõrvalistmelt: "Marilyn, ma pean sulle midagi rääkima."
"Eks siis räägi," vastas Marilyn. Ta ohkas mõttes. Ilmselt hakkab õde ta välimust kritiseerima. Šikki soengusse kammitud blondeeritud juustega Sharon nägi muinasjutuline välja. Tema must pükskostüüm oli meeldiva lõikega, küüned moeka kujuga ja lakitud. Marilyn teadis, et tema igav akadeemiline välimus ajab õe hulluks, ent iidsed ammu surnud olendid, keda ta uuris, ei hoolinud sellest, et tema hallid juuksed olid krunni keeratud ja et tema sviiter ja püksid olid kakskümmend - või kolmkümmend? - aastat vanad. Marilyni elukutse juures olid kolmekümneaastased asjad tuttuued. (lk 29-30)
  • Nancy Thayer, "Kuumahoogude klubi", tlk Urve Liivamägi, 2005
  • Ameerika looduskirjanduses on sageli esikohal looduse ülevuse kogemine. Arvestama peab sellega, et Ameerika looduskirjandusele panid aluse kolonisaatorid, kes ei olnud neis paigus üles kasvanud – see kõik oli neile uus. Tavaline tulija nägi Ameerika looduses ressurssi ja rikastumise allikat, kuid osa nägi ülevust. Looduskaitse ongi sündinud Ameerikas, kuid selle mõtteviisi keskmes on metsik loodus ilma igasuguse inimeseta. Ka põlisameeriklased aeti looduskaitse alla võetud aladelt minema.
  • See on tõesti veider, kuidas maailm näeb su elust igat asja ja neid meelde tuletab. See on nii veider.
Internet kaevab välja asju igaühe minevikust ja mina mõtlen: "Kas te ei saa aru, et igaühel on oma mineviku pärast uskumatult piinlik ja häbi?" Näiteks, kas te ei mõtle sellele, et võib-olla on teil oma mineviku pärast piinlik, nii et võib-olla on piinlik ka kõigil teistel?
  • Tihtipeale oli kodus jutuks, kas Vägarimetsa on meile üldse vaja. Kas seda kord rohkem, kord vähem heina andvat maatükki ei oleks võinud ära müüa? Isa ütles niisuguse jutu peale alati tõsiselt, et maad ei maksa müüa — see on maapealses elus midagi püsivat ja kindlat. Inimene võib kogu oma vara kaotada, aga maa jääb ikka alles.
Ja just isal tuli näha. et see veendumus ja tarkus ei maksnud ajaloo keerdkäikudes midagi. (lk 22)
  • Eeva Niinivaara, "Ikka paistab seesama päike", tlk Mare ja Martin Ollisaar, 1994
  • Kui mõtlen rahvusliku küsimuse peale, on mul järjest tugevam tunne, et mul pole siin midagi öelda. Olen kogu elu võidelnud selle vastu, et oleks range jaotus õigeks ja valeks. Seetõttu on sirgjooneline patriotism minu silmis väga ohtlik: mulle on vastumeelne, et inimese üle mõistetakse kohut selle järgi, mis on tal kaasa sündinud. Samas ka üldinimlikud teemad on poliitilised. Sa ei saa rääkida poliitikast, kui ei tunne end selle ühiskonna osana – ma väga pikalt ei tundnud end Eesti ühiskonna osana ega saanud võtta sõna poliitilistes küsimustes. See on aja möödudes muutunud, kuid ikkagi on minu jaoks lihtsam olla Universumi, mitte Eesti kodanik.

Oh jaa, jäin ilma farmist - laen ta võttis.
Ei leia enam tööd, ja nainegi -
läks lastega koos koju - ja mis hullem veel,
ma auto müüma pidin, peagut tasuta.
Nüüd hulgus olen vaid, santlaager, pätt,
kes hulbib ringi, haarab õlekõrrest.
Kuid ärge petke end - saan jalad alla taas ja
mul auto on ja töö, võib-olla farm.
...
Ei tea, kas telgi juurest saaksin almust
koos gosplimudruga? Ma vajan päästmist küll,
aga võileiva, mitte jutlusega.

  • No me oleme mõlemad enam või vähem küpsed demokraatiad, kuid see ei tähenda seda, et kõik on hästi ja midagi ei pea uuendama. Soome oli peaaegu 700 aastat Rootsi osa ja meile sai sellest väikeõeks olemisest tõesti küllalt. Ütlen alati "õde", sest Põhjamaad kui heaoluühiskonnad hoolitsevad üksteise eest. Need on heaoluühiskonnad, kuid ega sealgi pole just igaühel hea olla. Ja hoolivus on ju teatud naiselik, feminiinne omadus. Aga mehed on muidugi väga teretulnud seda samuti rakendama.

Ta ütles, et oli olnud sõdur,
et ta naine ja lapsed
olid surnud Jamaical.
Tal oli kerjakott üle õla
ja lapitud kuub.
Ja kuigi ta keha oli kookus,
oli ta pikk
ja nägi välja nagu
oleks ta harjunud olema sirge.

Vestlesin veidi ja siis
andsin talle tüki külma peekonit
ja penni.

ratsmeita hobune on see elu;
mere elu on laine;
linnu laine on tiib;
ja vihkamise tiib on sõda;
tuule sõda on torm;
hinge torm, armsam;
kõigi armsam, poeet;
mere poeet, meresõitja;
luuletuse meri, tulevik.

Miks ütles Blake
"Ajast väsinud päevalill"?
Iga kord, kui ma neid näen
näivad nad ütlevat
Nüüd! ja taldrikute
pauguga!
Väga rahulolevad
ja positiivsed
ja igati rõõmutoovad
oma ümaras heleduses.

  • Alles sellel eluetapil, kus minevikul näib meile juba rohkem öelda olevat kui tulevikul ja kus me mõistame, et meie minevik ei koosne ainult sellest, mida ise läbi oleme elanud, hakkavad huvi pakkuma küsimused, kes me oleme ja kuhu läheme, kes on olnud enne meid ja milliseks lüliks põlvkondade ahelas oleme meie ise. Tõenäoliselt alles siis oskame ka oma teadmisi seostada — iseenda, oma lähemate ja lõpuks ka kaugematega, oma maa ja rahvaga. (lk 6-7)
    • Ine Viiding, "Perekonna au", rmt: "Perekonna au. Reportaaž operatsioonilaualt", 1982

alamlehed