Vikitsitaadid

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2022/märts

< Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

Mis on laps?
Vaikus kahe pommitamise vahel.

2

Jube kaleidoskoop: taas kuskil keegi hukkus.
Sel hetkel just. Sel hetkel. Ja igal minutil.
Läks põhja kuskil laev. Ja lennuk puruks kukkus.
Ja tõusis Dnepri kaldal kui koit koirohulill.
/---/
Komeet ent lendab veel. Ja last veel paelub lelu.
Ja mõtet olevat näib mõttel veel ja teol.
On õnnis iga hetk ja nendest koosnev elu
sel ülemaailmsel äkksurma niidupeol.

3

4

Kord unenäos olin surnud ma
ja kinni taoti kirstukasti.
Ei olnud häält, ei saanud karjuda -
ja puusärk juba hauda lasti.
Siis karjatasin... Ärkasin.
Mu ees nii kurvalt, kurvalt seisis Eestimaa.
"Miks kisendasid?" tasa küsis ta. -
"Sa anna andeks, et sind segasin.
Ma nägin unes, et koos minuga
sind kirstu pandi ka."

5

Kui ma nõrken ja kukun, sest jõud on mul napp,
kes küll hädas mind aitama tuleb?
Kui mind pilkab mu vaenlaste vihane sapp,
kes küll pilkega suud neil siis suleb?

Kas ma üksi pean käima, et rõhuks mind tusk
ja näiks piinavalt pikk mulle ootus,
või ehk teel leian sõpru, kel sama on usk,
kellel sama on tiivustav lootus?

6

Vett puudutasid nagu oma lapsepõlve,
kuid süda valutas, sest märkasid,
et järv jäi väiksemaks, läks tumedamaks
ja kasvas umbe: enne oli sõõrik
just nagu taevas metsa kohal lai,
siis aga juba nagu lõunapäike,
siis aga juba nagu kesköötäht,
siis aga juba nagu silmatera,
nüüd aga tilluke kui nõelapea.
Ja sina kuidagi ei suuda mõista,
mispärast pole temas praegu vett.
...
Ja kui sa olid aastaid temast lahus,
ta aina nukrutses ja kurvastas
ja kutsus tagasi sind juttu vestma.
Ning suurest härmist väikseks jäi ta peegel.
Eks südamegi ära kuivatada
või soikumatu mure sõbra pärast.

  • Valentõna Tkatšenko, "Lapsepõlve järv", rmt: "Kõnelus gloobusega", tlk Harald Rajamets, 1966, lk 32-33

7

  • Kas te tunnete Ukraina ööd? Ei, te ei tunne Ukraina ööd. Vaadake teda: keset taevast kiikab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on avardunud, tõusnud veelgi mõõtmatumaks, ta lõõmab ja lõõtsub. Kogu maa on täis hõbejast valgust, ja imeline õhk on nii kargelt lämbe, nii sulnis ning täis hurmavaid aroome. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Tardunult, pingsalt seisab pilkane mets ning heidab oma hiigelvarju. Tiigid on vaiki ja vagusi. Nende külma mustavat vett ahistab aedade sünkrohekas müür. Toomingate ja murelite puutumata padrikud on ajanud oma juured arglikult otse allikakülma ning kahistavad haruharva, otsekui kurjalt ja pahaselt oma lehti, kui tore tuulepea — öine tuul — neile nobedalt ligi hiilib ja neid suudleb. Kogu maastik magab. Aga üleval kõik hingab, kõik on imeväärne, kõik on pidulik. Süda on aga nii avali ja nii õnnis, ning hingepõhjast kerkib üha uusi hõbedasi nägemusi. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Ja järsku ärkavad kõik ellu: metsad, tiigid ja stepid. Kaigub ukraina ööbiku suursugune triller, ja näib, nagu oleks kuugi taevas teda kuulama jäänud... Kõrgendikul tukub otsekui võlutud küla. Veel valgemini, veel uhkemini kiiskavad kuuvalgel majade kogud, veel kirkamalt irduvad pimedast ööst nende madalad seinad. Laulud on lakanud. Kõik on vait.
    • Nikolai Gogol, "Maiöö ehk uppunu", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähistel", tlk Toomas Kall, 1992

8

  • Kõik see on impeeriumi kokkuvarisemine, imperiaalse teadvuse, messianismi kokkuvarisemine, mis langes kokku kommunistliku tunnetusega selle [impeeriumi] idee jõust üle maailma. Arvan, et sellel ideel pole meie sajandil kohta. Näete, nõukogude inimesteks osutuvad need inimesed, keda õpetasid nõukogude vanemad, kes õppisid nõukogude õpikute järgi, keda õpetasid nõukogude õpetajad. Püüdsin raamatus "Pruugitud aeg" näidata orjuse romantiseerimist, kuidas see elab inimestes, kellel pole midagi, kes on absoluutselt kannatanud, kes räägivad ainult valust, aga ikkagi: me olime suured, olime sellised. See elab neis ikkagi edasi. Ma arvan, et veel kaua, nagu ütles Tšehhov, peame endast välja pigistama seda nõukogude orja, selle idee orja. Sest me polnud lihtsalt orjad, vaid olime ka orjuse romantikud. See on vene mentaliteedi kokkusattumus, ajaloo kokkusattumus.

9

  • Orjade geneetilise mäluga inimesed unistavad orjapidajaks saamisest. Vaba inimese geneetilise mäluga inimesed unistavad vabadusest kõigile.
    • Andrei Kurkov, 26. jaanuar 2014, "Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest", tlk Anu Wintschalek, 2014, lk 80

10

kui usub minu lõppu kindlalt
mu klohmija, täis jultumust,
ning oma tinarängas kindas
käe viimseks löögiks sihib just,

siis koondan kõik, mis on mus visa
ja vihast,
        võimsaks rusikaks,
löön vasakhaagi —
        Poja, Isa
ja Püha Vaimu nimel: raks!

11

Kord heitis päike koolmes vette —
ja jäi armeele marsil ette.
Maa sõdurite sammust nõtkus,
vees tuhat saabast päikest sõtkus.
Ning marssijate jõhker uljus
nii toorelt päikse mutta muljus.
Nad läksid silmapiiri taha
ja päike jäi kui haav neist maha.
Ent ruttu selgis koolme hägu,
taas naeris rõõmsalt päikse nägu.

12

  • Me ei hakka oma lühikeses uurimuses kõnelema sellest, kuidas peab kütt end elevandi- või krokodillijahile minnes varustama, see on kaunis keeruline värk ja ega ta meile tegelikult nii väga vajalik polegi, sest elevandid ja krokodillid siginevad "väga suveräänsetel territooriumidel", kust juba mitusada aastat inglise vägesid üha välja viiakse.
    • Ostap Višnja, "Jahimehe varustus", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959, lk 11

13

  • Meie linnas [Sverdlovskis, Luhanski oblastis] tehakse sõjatehnika remonti ning koondatakse ja formeeritakse ümber erinevaid pataljone. Samuti toimus meie juures väljaõpe enne päris rindele minekut. [Vene] sõjaväelased liikusid ka linnas ja loomulikult sai nendega suheldud. Nende hulgas olid ka counterstriker'id. Need on inimesed, kes maksavad arvestatavalt suurt raha dollarites või eurodes, et saada praktiliselt sõdida nii, nagu nad on internetimängus harjutanud. Neil on oma väljaõppeprogramm, nad saavad korraliku varustuse ja relvad. Nad saavad oma raha eest osta igasuguseid erirelvi. Nad on jagunenud gruppidesse ja võistlevad omavahel, kes rohkem tapnud on. Neil on oma punktide ja boonuste süsteem. Meil oli haiglas selline juhtum, kus toodi üks haavatu, kellel jalg amputeeriti. Arstid rääkisid, et nad ei saa mitte midagi aru, sest haavatu nõuab viivitamatult "ülekoormust". Kui küsiti, miks tal seda ülekoormust vaja läheb, vastas patsient, et jalg kiiremini tagasi kasvaks. Siis selguski, et tegu oli ühe counterstriker'iga, kellel mäng ja reaalsus olid segamini läinud. Ma kordan veel kord, need on peamiselt Venemaa rikkurite lapsed ja nad maksavad sõdimise eest tõeliselt suurt raha.

14

Oo, tulevik!
Su vald on hele päev!
Sa oled kiirteküllas tee.
Kõik loodussaladused on su riik
ja teadmised on sinu vägev piik,
ei nõmeduse vastu murdu see!

Ja me ei tea, mis on sul varus.
Kuis hindavad meid tuleviku vaed.
Kes puhtaid seemneid oma hinge varub,
sel saagist nõtkub hingeaed.

15

  • Võim vajas ajalookirjutust, et legitimeerida oma positsiooni ja luua valitsejast sobivat kuvandit, samas muutus see käsitlus, mida parasjagu päevapoliitiliselt vaja oli, sama kiiresti kui päevapoliitika ise.
    • Janet Laidla, "Ajalookirjutust mõjutanud tegurid varauusaegsel Eesti-, Liivi- ja Kuramaal", 2017 lk 48

16

  • Tõeline armastus on ohtlik, see tabab sind seestpoolt ja hoiab kõvasti oma haardes, ja kui sa seda küllalt kiiresti lahti ei lase, võid sa selle nimel nõus olla kõike tegema.
    • Alice Hoffman, "Igapäevane nõiakunst", tlk Pille Runtal, 2016, 2. trükk, lk 23

17

  • LEENA: Sina, Kai, ära naera, kaardid näitavad inimesele kõik ette. Paremini veel kui unenäod. Kui meil siin see kolhoosi asutamine oli, siis ma panin kaarte. Tulid välja risti üheksa, padaäss ja risti kümme. Ja läkski kõik täide.
KAI: Mis need kaardid siis tähendasid?
LEENA: Kas sa siis aru ei saa? Pada oli kahe risti vahel. Ja näe, nüüd polegi midagi patta panna, kogu aja üks rist ja viletsus.
  • Mai Talvest, "Varrud", rmt: "Näidendeid", 1969, lk 79-80

18

19

  • Kui aga isiku taust on mitme keele ja kultuuriga seotud, nagu see tänapäeva avatud maailmas järjest rohkem ongi, kas ei võiks siis need mitu keelt ja mitu kultuuri rahulikult ka identiteedis koos eksisteerida? Tõepoolest, identiteet pole sektoridiagramm, kus on vaja sobitada oma mitmekihiline kultuuri- ja tunnetuslik taust sajaprotsendilise "piruka" sisse.

20

  • Kirikukellad lõid ikka edasi. Sevastjanov ja väike Zoja läksid veel noorteklubisse ja kuulasid vaidlust: "Kas kommunistlik noor võib süüa kulitši." Jõuti otsusele, et ei või, aga järgmisel päeval sõi Sevastjanov kulitši kodus ja tädi Manja juures ja Vanja Jakovenko juures ja väikese Zoja juures - igas majas peeti lihavõtteid, kui ei pidanud vanemad, siis pidasid vanaemad ja vanaisad... Sevastjanov ei olnud kahe isanda teener, tal oli lihtsalt kõht alati tühi ja maitsev söök oli tema elus haruldane asi.
    • Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21, lk 12-13

21

  • [Vitali:] "Minu jaoks on elamispinna küsimus tohutult oluline. Kui ma kunagi abiellun, siis ainult sel juhul, kui minul ja mu naisel on korralikud korteritingimused. Kuhu ma ta panen? Oma toanurka? See pole soliidne. Seda enam, et minu peamiseks nõudmiseks oma naise suhtes on, et ta ei segaks mul edasi areneda, vaid, vastupidi, aitaks mind. Ma raiskan näiteks palju aega toidu valmistamisele: hommikusöök, lõuna, õhtusöök; kõik see läheb mu isiklikust ajast. Ja kui kergesti võib juhtuda, et ma võtan naise, tema aga hakkab mind mu edasiarengus takistama!"
    • Irina Grekova, "Naistejuuksur", tlk Aksel Tamm, 1964, LR 45/46, lk 47

22

  • Meer Krotovi järgi oleks võinud kella kontrollida, nii kohtas Ljutõi teda igal hommikul tööle kiirustades administratsiooni ukse juures ning õhtul pudenes tüse meer hoonest välja nagu kartul katkisest kotist. Ringi vaatamata istus ta autosse, mis vajus ühele küljele kaldu. Krotov vältis kohtumisi Mogilaga, kes püüdis käia meerist erinevaid radu, omavahel rääkisid nad politseiülem Trebenko vahendusel, kes kurseeris bandiitide ja ametnike vahel nagu praam jõel kaldast kaldasse. Vaikimisi olid nad jaganud linna kaheks osaks ning kumbki osa elas oma seaduste ja reeglite järgi, mis teisel poolel ei kehtinud.

23

  • Surnuaia müüri taga mängiti kubermangu tšekaad ja mahalaskmist. Petka oli kubermangu tšekaa esimees. Ühes käes hoidis mängult revolvrit ja teise käega lasi kuulipildujast. Polkat ja Anjutkat viidi mahalaskmisele. Antropka ja Griška tulistasid. Griška käsutas lõbusalt:
"Pigistage silmad kinni! Silmad kinni!..."
Laste kilgetes ei olnud ei jumalateotust, jubedust ega viha. Nad tegid lihtsameelselt järele suurte elu. Aga päike soojendas palavalt. Oma hellitustega oleks ta nagu lubanud: küllap mõeldakse veel uus mäng välja, see unustatakse ära.

24

  • Huvitava mõttevooluna jõudis 11. sajandil araabia maadest pärit tekstide tõlgete kaudu Lääne-Euroopasse arusaam armastusest kui haigusest, mis vajab spetsiifilist ravi. Nii on näiteks ühe Austrias 1485. aastal toimunud inkvisitsioonikohtu protsessi süüdistusprotokollis juttu nõiakunste valdavatest inimestest, kes võivad tekitada "armastust ja muid haigusi".

25

  • Raha kujund võtab imeväärselt kokku selle, mida tahame siin rituaali kohta väita. Raha annab kindlaksmääratud, välise, äratuntava märgi toimingutele, mis muidu oleksid segased ja vaieldavad; rituaal muudab sisemised seisundid nähtavateks välisteks märkideks. Raha annab standardi väärtuse mõõtmiseks; rituaal standardiseerib olukordi ja aitab nii neid hinnata. Raha loob seose oleviku ja tuleviku vahele; sedasama teeb rituaal. Mida enam me selle kujundi rikkuse üle mõtiskleme, seda selgemaks saab, et see polegi mingi kujund. Raha on lihtsalt üks äärmuslik ja eriline rituaalitüüp.

26

  • Aeg õpetab taevast värve ja ilma vahetama. Samal hetkel, kui sünnib aeg, sünnivad ka kõik lood ning vihm läheb üle. Enne kui aeg leiutatakse, on võimalik üksnes vihm. See on kogu aeg sadanud ja jääbki sadama.

27

28

  • Ilmselt lubab mingi nüanss inimloomuses isegi kõige võimatumatel kurjuse tegudel minutitega banaalseks muutuda, kui need toimuvad vaid piisavalt kaugel ega kujuta endast isiklikku ohtu.
    • Iris Chang, "Nankingi vägistamine", tlk Tene Hook, 2014, lk 233

29

30

  • Ma arvan, et ta tundis end vist üksildaselt, ütles Michael.
Kogu see kõrvavärk ja tumedus.
Mina arvan ka nii, ütles Dora. Aasta oli 1888 ja ta ootas enda juurde ühte teist kunstnikku, Paul Gauguini. Öeldakse, et üsna tõenäoliselt maalis ta "Päevalilled" Gauguini toa kaunistamiseks. Tegi neist mitu varianti ka, mitte ainult selle ühe. Aga see on nii armas mõte, on ju? Mõned ütlevad, et see pole tõsi, aga mulle meeldib mõelda, et on. Et ta maalis sõpruse ja tervituse märgiks lilli. Mehed ja poisid peaksid suutma ilusaid asju teha.

31

alamlehed

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vikitsitaadid:Päeva_tsitaadid/2022/märts&oldid=47685"