Proosa muuda

  • ... keegi ei suuda öelda: "Ma ohverdan ennast," tundmata sealjuures kibedust. Ema üks peamisi vastuolusid oli, et ta pidas end võimeliseks üllast ohvrit tooma, ja ometi oli tal soove, nõrkusi ja ihasid, mis olid liiga tugevad selleks, et mitte vihata kõike seda, mis teda rõhus. Ikka ja jälle tõstis ta mässu kitsenduste ja puuduse vastu, millele ta oli end vabatahtlikult allutanud. On kahju, et eelarvamused ei lasknud tal jõuda lahenduseni, mille ta leidis kakskümmend aastat hiljem: tööle minna.


  • Tema sisemuses kihises miski kuum ja äge, ja ta hakkas mõtlema kõige suurematele kunstnikele. Michelangelole, Rodinile, Van Goghile. Kannatused, töö ja kannatlikkus. Tuli maha jätta roosiaiad ja minna mägedele. Minu väikesesse ahtasse maailmaruumi kuuluvad käsud ja hoiatused, lootused ja hirmud. Aga seal kuskil, kunstiteoste suures maailmaruumis kaalutakse ära kogu ausus, kogu eneseohverdus. Kõrvaleheidetud mõttemassid, mis on kontsentreerunud läbitungivateks kunstiteosteks, tõusevad uuesti üles. Kuskil seal suures ajas mähkuvad kunstiteosed ja vaatajad samasse kirkasse muusikasse ja jutlevad omavahel lõpmatult... (lk 232)
    • Marja-Leena Mikkola, "Naisskulptor", rmt: Eila Pennanen, Kerttu-Kaarina Suosalmi, Eeva Kilpi, Marja-Leena Mikkola, "Novelle". Tõlkinud Luule Sirp, 1987, lk 215-271



"Kas sinuga on kõik korras?"
"Jah. Ma tunnen end suurepäraselt. Mis on?"
"Sa tundusid täna õhtul lihtsalt kuidagi loid olevat. Kõik ütlesid, et see polnud tavaline sina."
"Ei, kõik oli korras. Kas sa nägid, kui kõhn ma olen?"
Vaikus.
"Tom?"
"Ma arvan, et enne nägid sa parem välja, kalla."
Nüüd tunnen end tühjalt ja segaduses - nagu oleks mu jalge alt vaip ära tõmmatud. Kaheksateist raisatud aastat! Kaheksateist aastat kaloritel ja rasvaühikutel põhinevat aritmeetikat. Kaheksateist aastat olen ostnud pikki pluuse ja kampsuneid ning intiimsetel hetkedel toast lahkunud, selg ees, et oma tagumikku varjata. Söömata on jäänud miljonid juustukoogid ja tiramisud ning kümned miljonid emmentalilõigud. Kaheksateist aastat võitlust, eneseohverdust ja pingutust - mille nimel?
Kaheksateist aastat ja tulemuseks "väsinud ja loid". Tunnen end teadlasena, kes avastab, et tema elutöö on olnud totaalne eksitus.
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998, lk 109


  • Inimesel on kombeks end vabatahtlikult ohverdada elu nüridusele, see on minu meelest kõige irratsionaalsem osa inimesest. Selle nimel päevast päeva rabeleda on tõeline kangelastegu.


Draama muuda

LUCIUS: Teie olete haruldane geenius. Ma kuulatasin teid. Olete abiandmise ja eneseohverdamise geenius. Vaatame, mis sellest tuleb. Kas jääte pooleli, nagu minu luuletaja, nagu suurem osa meie rahva geeniustest jääb pooleli?
EIE: Miks jäävad nad pooleli?
LUCIUS: Ah, neil on vana selgroo viga, mis sageli tuleb vaesusest, harimatusest - sageli ka väikekodanluse vingust.
EIE: Kas ei ole ka teie mitte poolelijäänud registraator, härra doktor?
LUCIUS: Arvatavasti, preili Eie. Ka mina olen ustav oma rahvuslikule laadile.

  • Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 26