Eeva Kilpi
Soome kirjanik
Eeva Kilpi (sündinud 18. veebruaril 1928, Hiitolas Karjalas) on Soome kirjanik.
"Naine peeglis"
muudaEeva Kilpi, "Naine peeglis", tlk H. Ingelman, Toronto: Orto, 1963.
- Ta oli juba pannud lilled vaasi, need olid ta ees laual. Mees oli läinud, ukseavast oli tulnud külma sisse ja naine oli tõstnud jalad sohvale. Samahästi oleks võinud olla õhtu, päev polnud veel koitnud. Aga valgenes vähehaaval kogu aeg ja lilleõied avanesid soojuses. Naine peagu nägi seda, suitsetades esimest hommikust sigaretti sohval. See maitses kibedalt ja segunes une maiguga suus. Kohv ootas teda laual, see oli keedetud tema jaoks valmis täna hommikul. Nad ei olnud jõudnud seda üheskoos juua. (lk 5, romaani algus)
- "Kuidas läheb, Irma?"
- Naine kuulis täna oma nime esimest korda mainitavat, talle tundus, et talle kingiti isiksus; lapsena talle oli tundunud, et teda noomiti. (lk 8)
- Oleksin ma ometi nii noor ja ilus, nagu ma näin, mõtles Irma. Kui ma istuksin siin iseenda kõrval, meid ei peetaks õdedeks, kõige rohkem ehk emaks ja tütreks. (lk 9)
- Ta tõeliselt polnud täna söönud midagi, kõhus oli isesugune krampikiskuv tunne ja ta kujutles, et magu oli sel hetkel ainult kaks kokkuliimitud kilet, millede vahele ei tasuks püüdagi midagi panna. Milline kadestamisväärne seisukord: pole nälga. Naistežurnaalid olid täis saleduskuure, ta luges neid sageli juuksuri juures, ja siis ta alati tundis nälga: marineeritud seened, praetud kanapojad, salat ja vähid, röstitud leib. Lapsena ta oli lugenud kokaraamatut tundide kaupa ja läinud vahetevahel kapist võileiba ja piima võtma. Talle veelgi meeldisid kokaraamatud, tal oli neid suur hunnik, võõrkeelseidki ja üks vana ja räbaldunud, milles olid parimad retseptid. Lõunasöögiks soovitati: samb või mõni muu kala. Valmistades midagi erilisemat ta luges kõik juhised kokaraamatust ja jättis selle lahti sealt kohalt. See seisis köögi laual mitu päeva. Siis ta keetis toidu oma meele järgi, raamatusse pilku heitmata. Järgmine kord ta muutis oma retsepti. (lk 10)
- Kohe peatuskohalt ta hakkas jooksma. Oli inetu, kui naine jooksis, siis ta tundis pistet: oli inetu, kui kolmekümne-aastane naine jooksis. Kübar hakkas nihkuma juustel sammude taktis, ta oli eile pesnud juukseid ja need olid libedad. Ta hoidis joostes kübarast kinni. Ta jooksis esimesest kinost mööda, reklaamkastides öeldi midagi onomatopoeetilist soome keeles ja soomlaslikult, ta ei jõuaks enam kaugemale kui kõige rohkem ehk "Kire teele". (lk 16)
- Ta jooksis ja põikles inimeste vahel, ta oli rääkinud täna ainult lastega ja natuke proua Stenmaniga. Jah, ja Vuokkoga muidugi, aga Vuokko rääkis alati omist asjust, Vuokko oli täna märganud, et naine ei õpi kunagi iseennast tundma ja et naine ja mees ei ole kunagi olnud ega saa kunagi olema ja et kõik tulenes sellest, ja Irma polnud saanudki jutujärge. Mõnikord ta läks lausa omaks lõbuks piimapoodi ja rääkis seal müüjatega, kuski ei mõistetud inimest nii hästi. (lk 16)
- Ta võiks minna raamatukogusse, et suurest sõnaraamatust vaadata, mis on "pandybat". Lugemisruum oli lahti kella kümneni. See oli tuttav koht. Ta astus treppi mööda üles ja kirjutas oma nime raamatusse. Kümme aastat tagasi ta oli kirjutanud Irma Roine. Ja ta järel oli alati olnud nimi Risto Koistinen. Nüüd tuli raamatusse kummaline ristsugutis Irma Koistinen. Ta noogutas raamatukoguhoidjale. See polnud enam vana hallijuukseline tädi, vaid noor pruunisilmaline tüdruk. Irma tõstis Websteri sõnaraamatu riiulilt lauale ja otsis sõna "pandybat". Ta leidis sõna "pandy" ja otsustas, et "pandybat" on "piits". Õigupoolest ta oli teadnud seda algusest peale, aga oli nii mõnus otsida sõna suurest sõnaraamatust ja olla tähtis. Pilku tõstes ta nägi, et kõrvallauas ta vastas istus noor, üksildasena näiv mees. Raamatukogus ilmselt alati istus mõni üksildasena näiv mees, vist kõigis raamatukogudes üle kogu maailma istus tumm liikumatu üksildane mees, neid vist ei saanud vältida. (lk 18)
- Ta tõmbas sõnadele "kiri koju" kaks kriipsu alla. Ta ei osanud olla süstemaatiline isegi nii lihtsas asjas, aga järjekindel küll: nimestik sarnanes ta tualettlaua sahtli sisuga. Ta teadis seda küll ja oli kümne aasta jooksul noominud ennast iga kord, kui sahtli avas. Ta oli jätkanud sealt, kus ema lõpetas, aga niisama halbade tulemustega kui emagi. Siis ühel päeval — see oli tõesti olnud üks teatud päev ja üks eriti selgesti meelespüsiv eriline hetk — ta oli lakanud ennast noomimast. Ta oli avanud sahtli ja otsinud sealt midagi, sasinud ja tõstnud, tundmata vähimatki süümepistet ja jätnud kõik segamini. Järgmine kord ta oli tundnud rahuldust lükates sõrmed vanade kirjade, märkmikkude, huulepulkade, niidi- ja lõngarullide hulka, ta oli seganud ja hämmeldunud ja tundnud, et on arenemisastme saavutanud; nüüd ta viimaks ometi julges olla tema ise. Ta suutis valitseda kaost, milleks sugugi kõik ei ole võimelised, ütles ta endale, inimesed rahmeldavad korda luues, kuna nad pole võimelised kaost valitsema. (lk 20-21)
- Mõnikord nüüdki veel ta kirjutas hommikuti pahase ja käskiva sõnumi sellele endale, kes vedeles siin päevade kaupa suitsetades ja edasi-tagasi käies ega mõtelnud asjadele, mis ta tingimata oleks pidanud tegema. Ta tahtis seda naist ärkvele raputada, ta kirjutas:
- Helista: kojamehele
- Osta: lauasoola
- nõelumislõnga
- cleansing creami
- Saada: poisid juuksurile
- Mine: oma juukseid kammima
- Ta oli jätnud nimekirja raamaturiiulile, ja kui ta luges seda järgmisel päeval, sinna oli lisatud:
- Igatse: oma meest.
- Nojaa, Risto ütles alati noojaa, ja vahetevahel tundus, nagu see tõesti oleks olnud tabav märkus. (lk 22)
- Irma nägi, et mööda tänavat allapoole liikus mees, kel oli must palitu ja Eden-kübar, ja Irma lehvitas veel öösärki, aga mees ainult astus edasi ega heitnud pilkugi ülespoole; ega ta viimati polnud papp. Irma tõmbas käed kiiresti sisse ja tundis, et öösärk oli paljust tuulutamisest läinud külmaks ja aknalaualt oli lundki selle külge hakanud; Irma kartis pappe. Ta ei võinud midagi selle vastu, et ta kirikuõpetajat kohates kohe sama hingetõmbega mõtles, kuidas õpetajad küll üldse võisid sigineda. Olles pääsenud õpetajast, ta oli ometi millestki pääsenud. (lk 24)
- Proua Stenman lähenes tolmuimejaga nagu kõikeneelav lohemadu. Proua Stenmanil oli linnu nägu ja teravad pruunid silmad. Kohe esimene kord ta oli tundunud Irmale tuttavana, juba siis, kui ta oli kahe teise inimesega istunud ta elutoas aasta tagasi. Irmale oli äkki üle hulga aja meenunud tundraöökull, kes oli istunud ta isa kirjutuslaual, ja ta oli võtnud proua Stenmani. (lk 24)
- Proua Stenman tõmbas sõrmega piki pildiraamide alumist serva ja vaatas, kas oli tolmu; kui oli. ta pühkis sõrme kitlisse.
- "Ma olen mitu korda mõtelnud proualt küsida, et mida see maal õieti kujutab."
- "See ei kujuta midagi, see on ainult kompositsioon. See on see moodne abstraktne maalikunst."
- "Ah," ütles proua Stenman, "aga minu arvates see siiski esitab midagi, siin on selgesti koer, selline villakoer või terrier, ei ma tea palju neist koeratõugudest, ja siin on selgesti teine ta vastas ja need seisavad ninapidi koos nagu koerad ikka. Sellel on saba püsti."
- Irma käändus kiiresti eemale. Ta oli maali ostmisest saadik kartnud, et ta hakkab selles nägema midagi, ta milgi tingimusel ei tahaks selles midagi näha, muidu ta näeks seal alati puudlit või kaht puudlit. Aga ta ei tahtnud haavata proua Stenmani, vaid ütles:
- "Mina jälle näen selles niisugust imetaoliselt tasakaalustatud segadust ja siin on minu meelest lipp, selline roheline lipp nagu vabaduse lipp." (lk 25-26)
- Kust küll mõtted alati tõusevad; need küpsevad niisama ruttu kui kalad pannil: kui tõstad kaant, on mõtegi valmis ja aur tõuseb lakke kui meelepärane ohver. Kodus on aega mõelda. Kui käed teevad tööd, on ajud vabad, mõtted tormavad risti-rästi, süttivad ja kustuvad tahtest olenemata nii nagu sädemed mustas avaruses siis, kui silmad kinni paned. Need ei jõua isegi vormi saada. Mõnikord lõikab läbi teadvuse kihutav komeet nagu üle kõige ilmuv mene-tekel-ufarsin. Või kunstlik kuu. See viibib teadvuses nii kaua, et jõuab võtta kuju: sellest tuleb lause või vähemalt võiks tulla. Või see ehk ei püsi kauemini kui teisedki mõtted, need poolikuina ja vormituma sündinud ja enneaegselt surnud, enk ainult mõni neist sünnib tugevamana ja kaalukamana ja jääb selletõttu väheks ajaks elama. (lk 27-28)
- Noh, küllap ta teadis: mõtted polnud mõeldud öeldavaks, mõtteid ei võinud välja rääkida, need olid sündinud mõtteiks ja need eksisteerisid ainult mõtteina. Ja neid ei võinud ka kirjutada. Mis ta ema küll oleks mõtelnud, kui Irma oleks kirjutanud talle: Nüüd kolmkümmend aastat vanaks saanuna mul on tunne, nagu mul oleks kassiahastus, ilma et oleksin pidu pidanud. (lk 28)
- Ta läks veranda ust avama ja nägi maastikku peadpööritavalt violetsena; just nagu see inetu, must, nõgine maastik oleks võetud kätte kui postkaart ja tõmmatud see äärest ääreni uduse violetiga üle. Need vähesed hangedki, mis tänavune talve oli suutnud korda saata ja mis hädavaevalt suutsid katta kaljut ja puiestikku, hõõgusid sel hämara saabumise hetkel õnnelikku ja isemeelset puna; sel talvel tõesti olid harvad need hetked, mil nad võisid iluga uhkustada. (lk 29)
- Sees oli vaikne ja soe, köök lõhnas veel toidust. Irma läks iga poja voodi juurde ja vaatas neid, kui nad magasid; kas vanadus on nagu õhtu, siis kui oled saanud lapsed magama? (lk 32)
- "Teate, proua," sosistas proua Stenman ja madaldas hääle sosinaks. Ta kummardus üle laua Irma poole ja keerutas oma öökullisilmi, nii et kulmukarvad peagu puudutasid pearätiku serva. "Minu kohta sobib see piibli lause, et kaks meest on sul olnud ja see, kes sul nüüd on, ei ole su mees."
- "Kas tõesti?"
- "Jah. Niipalju olen ma elust õppinud, et enam ma ei abiellu. Ei, kasvõi tapetaks, kuigi sellest tapjat poleks. Stenman oli küll harilik inimene, aga tühine. Sellest Jannest ma ei tea, ta on veidi nagu ägedavõitu, aga ma hoian teda alalises kindlusetuses. Ma olen ütelnud, et sel hetkel ta saab otsida uue korteri, pole tarvis enam koju tulla, ja on tal ju nüüd korter ja puhtus. Ta on maaler ja maalib piltegi, võiksin mõnikord tuua neid prouale näha, mõni ehk meeldiks prouale. Need on väga ilusad. Ühe kohta ma ütlesin, et see on just nagu mu lapsepõlvekodu, seal on marjapõõsad ja redel ja all tiik ja humal kasvab kaevu ümber." (lk 35)
- Vaikus kattis hetkeks sõnad, neid ei leidunud tükk aega. Proua Stenman käsitses tasse ettevaatlikult, et mitte rikkuda vaikust. Vesi kohises rennides.
- "Seep see on, et inimesel pole enam ühtki unelmat."
- "Mul on kõik need unelmad alles ja viin need endaga hauda. Minu unelmaist muutub tõeks ainult üks ja see on see, et mind maetakse mu lapsepõlve koduvalla kalmistule, pojad on mulle seda tõotanud ja ma ei usu, et mingi takistus sellele teele ette kerkib. Seal uinub juba ühes nurgas see aednik, keda mina ei saanud, ja mina uinun siis teises." Proua Stenman naeris heleda häälega ja ilma kibeduseta. (lk 36)
- Proua Stenman laskis Hannu lahti põrandale ja tõusis lauda pühkima.
- "Seda ma ainult imestan, et igasugusest mehest tuleb häid lapsi," ütles ta. "Küll meie pojad olid minu meelest head. Tüdrukuist ma ei tea, mul pole tütart olnud, aga küllap seda armastaksid samuti, kuigi ma pole veel näinud tütart, kes oma emaga hästi läbi saab. Poistel pole muud viga kui ainult see, et nad toovad miniad majja."
- "Oh, et inimene peab veel sellisegi kannatuse läbi tegema."
- "Jah. Küllap Jumal on hoolitsenud selle eest, et vaevad ei lõpe enne viimset kohtupäeva. Just kui naine hakkab mõtlema, et nüüd ta saab natuke kergemini hakkama, ja hakkab seda nautima, et nad on ometi kuidagimoodi saanud mehega elatud ilma teineteist tapmata, hakkab kõik uuesti otsast peale. Pojad toovad su ette noore naise, kes on kui ladvaõun ja kiigub puu oksal punapõsksena ja kõrgel, teistest kõrgemal ja ei arvagi, et temagi kord kukub. Ja sina ise seisad all hapuna ja tusasena ja väänad asjatult sõrmi ja kasu pole sellestki, kui raputad puud täiest jõust. Uued õunad on uued õunad, need on iseendastki ilusad. Alles kui sul on lapselapsed põlvel, pääsed jälle kuidagimoodi eluga sobituma. Aga küll on palju raasukesi. Sellel laual saaks kana elatuks." (lk 37)
- "Ma ütlen teile, mis inimesel viga on," ütles Risto kõva häälega ja pani käe ümber nende mõlemate õlgade.
- "Inimese veres puudub alkohol. Ühel päeval sünnib inimene, kellel on loodusest alkohol veres, ja ta kindlasti on rahul. Kui muud kõrvalthangitud omadused muutuvad lõpuks päritavaks, oleks ime, kui tuhandete sugupõlvede jooksul hangitud ja ülalpeetud vere koosseis lõpuks ei muutu päriliseks. Siis sünnib õnnelik inimene. Proosit tuleviku inimesele!" (lk 48)