Janet Laidla

Janet Laidla (sündinud 15. märtsil 1982 Tallinnas) on eesti ajaloolane.

Janet Laidla, 2016.

Proosa

• Hinnangutes tõuseb kõige rohkem esile asjaolu, et ajalooallikatena ei paku 17. sajandi kroonikad enam palju: mõned huvitavad tähelepanekud kohaliku talurahva elust, uskumustest ja kommetest ning mõned tähelepanekud autori kaasaja kohta nende autorite puhul, kelle teosed selle ajani välja jõudusid, mille osas tasub siiski olla ettevaatlik. Põhiliselt pakuvad käsitletud teosed kroonikute ajaloonägemusi, nägemusi kohalike rahvaste ajaloost enne Saksa kaupmeeste kohalejõudmist, erinevaid nägemusi Liivimaa avastamisest, ordumeistrite tegemistest ja Vene-Liivi sõjast, Riias toimunud kalendrirahutustest ja kahe krooniku nägemust Põhjasõja sündmustest. Neid nägemusi tasubki tulevikus analüüsida ja omavahel võrrelda, et mõista, kuidas ajalookirjutajad nägid nii minevikku kui ka olevikus enda ümber toimuvat. (lk 43)
• Varauusaegse uuestisünni, ususõdade, maadeavastuste ning teaduse ja tehnoloogia revolutsioonilise arengu keskel muutus ka see, kuidas Euroopa nägi oma minevikku. Esile kerkisid uued metodoloogilised võtted ja autoriteedid ning tänu trükikunsti levikule laienes märkimisväärselt tööks kasutatava materjali hulk. Mitmetahuline keskaja ajalookirjutus ei paku samas võimalust tõmmata selgeid piire kesk- ja varauusaegse ajalookirjutuse vahele ning kahtlemata ei toimunud kõik muutused kogu Euroopas sarnaselt ning samal ajal. (lk 45)
• Rootsi alla kuuluvate provintside puhul tuleb täheldada, et keskvõimu sihiks oli piirkondade integreerimine ja unifitseerimine. Rootslasi soositi riiklike ametikohtade täitmisel, piirkondadele rakendati Rootsi seadusi ja määrusi ning ametlikus asjaajamises kasutati saksa keele asemel rootsi keelt. Need meetmed leidsid rohkem kasutust Liivimaal Tartu ülikooli ja õuekohtu mõju tõttu. Aktiivset integreerumispoliitikat peab Alexander Berkis ka põhjuseks, miks hertsog Jakob oma välispoliitikas kaldus ka enne Rootsi vallutust alati Poola poole ning oli pigem valmis jääma Poola kaitse alla kui saavutama hapra iseseisvuse. (lk 46–47)
• Aleksander Loit toob esile, et Eestimaa oli nii Rootsi kuningriigis kui ka hiljem Venemaa koosseisus asetatud valitseja titulatuuris ettepoole. Baltisaksa traditsioonis antakse aga Liivimaale keskne koht. (lk 47)
• Võim (riik, kohalik omavalitsus, aadelkond) sai ajalookirjutust suunata nii positiivselt, näiteks tellimuste ja patronaaži kaudu, kui ka negatiivselt, läbi tsensuuri, trükiste keelamise ja autorite karistamise. [---] patronaaž ei taganud alati soovitud tulemust või oligi tegemist vaid vormitäitega kui samal ajal mõne kuriteo eest vangis istuv haritlane võis teenida oma kodumaad palju sobivama ajalooteosega. Võim vajas ajalookirjutust, et legitimeerida oma positsiooni ja luua valitsejast sobivat kuvandit, samas muutus see käsitlus, mida parasjagu päevapoliitiliselt vaja oli, sama kiiresti kui päevapoliitika ise. (lk 48)
• Kuigi trükikunst levis üle Euroopa aukartust äratava kiirusega, ei võtnud uus tehnika kohe kogu vana turgu üle. Käsikirjaline raamat jäi veel mõneks ajaks trükitud teose kõrvale. Selle tõenduseks on asjaolu, et paljud 17. sajandi kroonikud kasutasid mitmeid käsikirjas olevaid allikaid ning nende endi teosed jäid käsikirja, kuid neid kasutati sellegipoolest üsna laialdaselt. Võib öelda, et kroonika hilisem retseptsioon sõltus selle publitseerimistest vaid mõnel harval korral, kui käsikiri mingil põhjusel kadus või viidi Liivimaalt minema. Samas tuleb tõdeda, et keskmiselt said trükitud kroonikad rohkem tähelepanu kui käsikirjalised. (lk 49–50)
• Liivimaa trükikojad tekkisid kas linnavõimu või kõrgemat haridust andva institutsiooni juurde, mis tagasid neile minimaalse sissetuleku seaduste, määruste, kõnede ja dissertatsioonide trükist, millele trükkalid üritasid lisa teenida teenindades kohalikke elanikke, trükkides kutseid, jutlusi, harvem (aga siiski) mahukamaid teoseid. Enamasti pakkus trükkal teenust ja trükkida soovijal pidi olema endal piisav summa trükise eest tasumiseks. Kohalikud trükkalid enamasti ei trükkinud teoseid eesmärgiga katta kulud müügitulust. See oli nende jaoks siin liiga riskantne. (lk 50)
• [K]a läbi varauusaja peeti ajaloosündmuste toimumise põhjendusteks paralleelselt materiaalsetele või poliitilistele motiividele endiselt ka saatust (Jumala kätt). (lk 52)
• Alguses ei peetud renessanssajal ühtegi keskaegset ega kaasaegset ilmalikku ajalookirjutajat võrdseks antiikaja paremate näidetega. Perioodi jooksul hakkas suhtumine muutuma ning paralleelselt antiigikultusega levima arvamus, et antiikajast liigne eeskujuvõtmine ei ole ilmtingimata hea. Itaalia ajaloolane Francesco Guiccardini leidis, et ajad ja tingimused on muutunud ja ajastuid ei saa võrrelda. See arenes hiljem edasi väitluseks, mida tunneme vastuseisuna nn vanade ja moodsate vahel, kellest esimene pool hoidis rangelt kinni antiikajastu reeglitest ning teine oli valmis ajaga kaasas käima ja reegleid vastavalt vajadusele kohandama. Moodsad olid vähemalt osaliselt mõjutatud loodusteadustes toimunud arengutest, mille mõjul hakati lugu pidama ka uudsest ja innovaatilisest. Nn vanade põhimõte oli, et antiikaja kirjandus oli oma kvaliteedis ületamatu ning seda oli võimalik vaid matkida ja uurida. Tagasihoidlikumad moodsad viitasid vaid uuematele teadussaavutustele, kuid radikaalsemad tõstsid esile uuendusi ka keeleteaduses. Terav oli debatt nii Inglismaal kui Prantsusmaal. (lk 53)
• Renessanssajal pakuti välja viis jagada ajalugu sajanditeks. Seda on seostatud 16. sajandil valminud Magdeburgi kirikuajalooga, mis jagas kristliku kiriku ajaloo 13. sajandiks (lõppes aastaga 1298). Magdeburgi sajandite ettevalmistamisel oli kaalumisel ka osaliselt temaatiline ülesehitus, mida mõned kaastöölised pidasid probleemseks, sest see on pretsedenditu, ajab lugeja segadusse ning seda ei saaks siis nimetada ajalooks. (lk 54)
• Renessanssi levik Itaaliast väljapoole ei kätkenud endas ühekülgset ülevõtmist ja matkimist. Renessanssajastu stiil võidi kasutusele võtta ja seejärel Itaaliast tulnud kultuurile vastanduda. Mitmed Itaalia humanistid suhtusid lähinaabritesse prantslastesse ja sakslastesse üleolekuga, mida kohaliku kirjakultuuri esindajad pahaks panid ning tärkava patriotismitunde taustal oma piirkonna voorusi (heas stiilis) esile tooma asusid. (lk 54)
  • Janet Laidla, "Ajalookirjutust mõjutanud tegurid varauusaegsel Eesti-, Liivi- ja Kuramaal", Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017

• Kõik jätab endast maha mingi jälje. Nii päikesesüsteemi sünd kui plahvatav täht, nii murtud luu kui ka kõige osavam kunstiteose võltsija. Mõningaid jälgi on meil võimalik palja silmaga tabada, kuid teiste avastamiseks tuleb abiks võtta spektroskoopia.
  • Janet Laidla Tartu tähetorni näituse "Kuritöö ja karistus: spekter paljastab saladusi" tutvustuses; "Tartu Ülikooli muuseumi sünnipäevaks avatakse kolm uut näitust", Sirp, 02.04.2018

• Geodeesia oli 19. sajandil osa astronoomide põhitööst. Igal pool maailmas teostati selliseid töid ja püstitati observatooriume olemaks geodeetiliste mõõtmiste keskmeks. Struve biograaf Allan H. Batten nimetas suuri maamõõtmisi tolleaegseks "kosmoseteaduseks", millega tegelemine mõjus hästi riigi mainele.
• Kui 18. sajandil olid kaardid olulised peamiselt riigivalitsemise, meresõitude ja kaubanduse seisukohast, siis sõjanduse arenguga kaasnes ka nõudlus detailsemate ja täpsemate kaartide järele. Just pärast Napoleoni sõdu hakkasid Euroopa väejuhid nõudma kaarte, millel on ka maastikuobjektid ja reljeef.
• [Struve kaarest:] [S]uur mõõtmistöö, mis tänaseks on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse sai teoks seetõttu, et kokku said teaduslikud, majanduslikud ja sõjalised huvid ning ettevõtlikud inimesed.
  • Janet Laidla, "Struve geodeetiline kaar – miks seda kõike vaja oli?", Väike-Maarja Valla Infoleht nr 8, 1. september 2016

• 1766. aastal nimetati nüüd juba Frederick Williami nimekuju kandev noormees Bathi kuurortlinna moeka Octagoni kabeli orelimängijaks. Hobi korras asus Herschel Bathis tegelema astronoomiaga, esmalt ostetud teleskoobi ja seejärel enda valmistatud seitsme jala pikkuse peegelteleskoobiga. 1781. aasta märtsis avastas ta sellega juhuslikult uue planeedi – Uraani. See tagas Herschelile ja tema teleskoopidele ülemaailmse kuulsuse. Kes ei tahaks endale riistapuud, millega avastati esmakordselt planeet? Tellimused andsid sisse nii kroonitud pead kui kõik endast lugupidavad tähetornid Euroopas.
• Ühtegi planeeti Herscheli teleskoobiga Tartus avastatud ei ole ning näib, et maailmakuulus vaatlusriist on siin algusest peale olnud pigem iluese ja muuseumieksponaat kui reaalne tööhobune.
  • Janet Laidla, "Teleskoop, millega avastati Uraan", Horisont 1/2017, lk 22

• [Karl XII 1701. aasta õppust kordavast Laiuse lumelahingust:] See on harukordne võimalus muuta tuim ning teoreetiline õpikuist loetav ajalugu käegakatsutavaks pallimölluks.
  • Janet Laidla Laiuse lumelahingu peakorraldajana, "Pool tuhat noort koguneb lumekindlust vallutama", Vooremaa, 16.01.2006