Ève Curie

Prantsuse ja USA kirjanik, ajakirjanik ja pianist

Ève Curie (6. detsember 1904, Pariis – 22. oktoober 2007, New York) oli Prantsuse ja USA kirjanik, ajakirjanik ja pianist, füüsikute Pierre Curie ja Marie Curie tütar.

Ève Curie (1937)

"Minu ema Marie Curie"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Ève Curie, "Minu ema Marie Curie", tlk Alfred Suik, 1994 (esmatrükk 1940).


  • Marie Curie elus on nii palju üllaid jooni, et tema elulugu tahaks jutustada nagu legendi. (lk 3, raamatu algus)
  • Ta on rõhutud rahvast pärit naine, ta on vaene, ta on ilus.
Võimas kutse sunnib ta lahkuma kodumaalt, Poolast, et siirduda õppima Pariisi, kus ta elab aastaid üksinduses ning raskustes.
Ta kohtab meest, kes on andekas nagu temagi. Ta abiellub selle mehega. Nende õnn on ainulaadne.
Marie ja Pierre Curie avastavad maagilise elemendi — raadiumi. Nende leiutis tähendab uue teaduse ja uue filosoofia sündi ning annab inimsoole ka võimaluse ravida koletut haigust.
Hetkel, mil teadlaste kuulsus levib üle maailma, rabab Marie'd lein. Tema imeväärse elukaaslase röövib surm silmapilkselt.
Vaatamata südameahastusele ja füüsilistele vaevadele jätkab ta ettevõetut üksi ja arendab hiilgavalt teadust, tööd, mida abielupaar oli alustanud.
Ülejäänud osa tema elust on vaid kestev annetamine. Sõjas haavatuile kingib ta ohvrimeelselt oma tervise. Hiljem jagab ta oma nõu, teadmised ja iga tunni oma ajast oma õpilastele — tulevastele teadlastele, kes olid tulnud kõigist maailmajagudest.
Täitnud oma ülesande, sureb ta kurnatuna, olles keeldunud rikkusest ja suhtunud auavaldustesse ükskõikselt. (lk 3)
  • Ma sooviksin, et selle raamatu lugeja ei lakkaks eristamast keset ajaliku elu heitlikkust seda, mis Madame Curie juures on veelgi haruldasem kui tema elutöö või tema värviküllane elu: karakteri püsivus; intelligentsus; ennastsalgavus isiksusena, kes oskas kõike anda ja kes ei osanud midagi võtta ega isegi saadaolevat vastu võtta; lõpuks hing, mille erandlikku puhtust ei suutnud moonutada miski, ei hiilgavaim edu ega saatuse löök.
Et tal oli selline hing, siis loobus Marie Curie endastmõistetavalt soodustustest, mida tõelised suurvaimud võivad saada tohutust kuulsusest.
Teda rõhus tähtsa isiku roll, kellena maailm tahtis teda näha. Nii nõudlik ja endassetõmbuv oli tema loomus, et ta ei suutnud lõpuni valida mõnda hoiakut, mida nõuab kuulsus: familiaarsus, tehtud lahkus, tahtlik valjus, paraadlik kasinus.
Ta ei osanud olla kuulus. (lk 4)
  • Oleksin tahtnud omada kirjanikuannet, et näidata igavest õppijat, kelle kohta Einstein ütles: "Madame Curie on kõigist kuulsaist olendeist ainuke, keda kuulsus pole rikkunud", käies nagu võõras oma eluteed — puutumatu, loomulik, peaaegu ükskõikne oma üllatava saatuse vastu. (lk 4)
  • Poolas armastatakse hullupööra vähendussõnu. Juba algusest peale hüütakse Skłodowskite juures "Zosiaks" Zofiad, mis on vanima tütre nimi. "Bronia" on asendanud Bronisława, Helenast on saanud "Hela" ja Jozefist "Jozio".
Kuid kellelgi pole nii palju hüüdnim esid kui Marial, perekonna lemmiklapsel. "Mania" on tema igapäevane hüüdnimi, "Maniusia" on õrn kutsumine, "Anciupecio" koomiline liignimi, mis on pärit hälliaastaist.
"Mu Anciupecio, kui sassis on su juuksed, kuidas sa õhetad!" (lk 6-7)
  • Proua Skłodowska on ühe junkrute abielupaari vanem tütar. Tema isa Feliks Boguski kuulub Poola arvukasse väikeaadelkonda. Liiga vaene, et elada oma isiklikul maal, pidi ta valitsema endast jõukamate perekondade mõisaid. Tema abiellumine oli romantiline: armunud nooresse aadlineiusse, kes oli varanduseta, kuid kõrgemast seisusest kui tema, röövis ta neiu ja abiellus temaga salaja, hoolimata kaunitari vanemate protestidest. Siis läksid aastad... Võlurist sai külmakartlik arg vanake ja tema armsamast riiakas vanaema. (lk 7)
  • Eriline tunne paneb Mania põsed õhetama, kui ta lugemist meenutab. Möödunud aastal maal leidis Bronia liiga igava olevat õppida tähti päris üksi, tekkis mõte valida katsejäneseks oma noorem õde ja mängida temaga õpetajat. Mõne nädala kestel reastasid väikesed tütarlapsed papist väljalõigatud tähti, sageli küll omavolilises järjekorras. Ja siis ühel hommikul, kui Bronia kogeldes veeris vanemate ees üht väga lihtsat teksti, võttis kärsitu Mania talt raamatu ja luges peaaegu soravalt lehekülje esimese lause. Meelitatud vaikusest, mis teda ümbritses, jätkas ta seda kütkestavat mängu. Kuid järsku haaras teda kabuhirm. Pilk härra ja proua Skłodowski imestunud nägudele, teine Bronia jonnakale grimassile, mõningad arusaamatud kogelused, ohjeldamatu nuukse: imelapse asemel oli vaid nelja-aastane beebi, kes nuttis kuumi pisaraid ja kordas halisedes:
"Palun andeks... palun andeks!... Ma ei teinud seda meelega... see pole minu süü... see pole Bronia süü!... See tuli sellest, et see on nii kerge!..."
Mania oli järsku meeleheitel taibanud, et talle võib-olla ei andestata iialgi, et ta on lugema õppinud. (lk 9-10)
  • On saatuse julmus olla aastal 1872 poolakana "Vene alam" ja kuuluda sellesse vilkasse intelligentsi, kelle närvid on erksad, kes mõtteis hauduvad mässu ja kes kibedamini kui ükski teine ühiskonnakiht kannatab endal lasuva ikke all. (lk 12)
  • On täpselt sada aastat sellest, kui nõrgestunud Poola kardetavad naabrid otsustasid tema hävingu. Kolm korda tükeldasid sakslane, venelane ja austerlane seda vaevatud maad, korraldasid ümber oma jagusid. Poolakad hakkasid rõhujaile vastu. Asjata: nad tõmbasid veelgi enam koomale ahelad, mis neid vangis hoidsid. Pärast sangarliku 1831. a. revolutsiooni nurjumist dikteeris tsaar Nikolai Vene Poolas valjud surveabinõud. Patrioote vangistati ja saadeti sundasumisele massiliselt, nende varandused konfiskeeriti... (lk 12)
  • 1863. aastal uus katse — uus katastroof. Mässajail on vaid piigid, vikatid ja kaikad tsaari püsside vastu. Poolteist aastat meeleheitlikke võitlusi ja Varssavi kindlusemüüridele püstitatakse viis võllast, kus kõlguvad mässujuhtide kehad.
Sellest kurbmängust saati tehti kõik, et sundida sõnakuulmisele suremast keelduvat Poolat. Sellal, kui aheldatud mässuliste konvoid asuvad teele lumise Siberi poole, valgub maale venestajate voog — politseinikud, õpetajad, ametnikud. Et valvata poolakaid, taga kiusata nende usku, keelata ära kahtlased ajalehed ja raamatud, hävitada tasapisi emakeel... Ühe sõnaga — tappa rahva hing. (lk 12)
  • Kinnise loomuga õpetajal ja liiga arukail lastel, kellele ta poola keeles õpetab Poola ajalugu, on salapärane kaassüüdlaste, vandeseltslaste ilme.
Järsku kõik need olendid võpatavad, nagu oleksid nad tõepoolest kaassüüdlased: trepikojast kostab elektrikella tagasihoidlik tirin.
Kaks pikka ja kaks lühikest kõlinat.
See signaal vallandab hetkeliselt tugeva, kuid vaikse ärevuse. Järsku püsti hüpates kogub "Tupcia" kiiruga kokku oma raamatud. Nobedad käed kahmavad laudadelt poolakeelsed käsiraamatud ja vihikud ning kuhjavad need viie kärme õpilase põlledesse. Need kaovad selle saagikoormaga internaadi magamistuppa viiva ukse kaudu. Nihutatavate toolide, avanevate ja tasakesi sulguvate lauaplaatide nägin. Viis lõõtsutavat õpilast asuvad tagasi oma kohtadele. Ja eeskoja uks avaneb aeglaselt.
Lävele ilmub, seljas kaunis univorm — kollased püksid ja sinine kuub läikivate nööpidega — härra Hornberg, Varssavi linna erakoolide inspektor. See on paks mees, pöetud saksa moodi. Nägu on rasvane, silmad puurivad kuldraam idega prillide tagant. (lk 16)
  • "Millised on tsaarid, kes on valitsenud Katariina II-st saadik meie püha Venemaa üle?"
"Katariina II, Paul I, Aleksander I, Nikolai I, Aleksander II..."
Inspektor on rahuldatud. Lapsel on hea mälu. Ja milline imeline aktsent! Ta võiks olla sündinud Peterburis.
"Ütle mulle keiserliku perekonna liikmele nimed ja tiitlid."
"Tema Majesteet Keisrinna, Tema Keiserlik Kõrgus Tsareevitš Aleksander, Tema Kõrgus Suurvürst..."
Pika loendi lõpul Hornberg naeratab. See on väga hea, kindlasti! Mees ei näe — või ei tahagi näha — Mania ärritatust, tema näojooni, mis on kalgistunud pingutuse tõttu, mida ta teeb, et varjata oma mässutungi.
"Milline on tsaari liitel aukandjate astmestikus?"
"Velitšestvo."
"Ja minu tiitel on milline?"
"Võssokorodije."
Inspektor mõnuleb neis hierarhilistes detailides, mis tema arvates on tähtsamad kui aritmeetika või grammatika. (lk 17-18)
  • Mania õpib varakult tundma, et elu on julm. Julm rahvastele, julm inimestele. (lk 22)
  • Päev-päevalt jätkub sõda kibeda preili ja liiga iseseisva kooliõpilase vahel. Kõige kohutavam äike oli möödunud aastal. Preili Mayer, tungides ootamatult klassi, tabas Mania ja Kazia tantsimast rõõmust pinkide vahel, et pühitseda tsaar Aleksander II mõrva. (lk 26)
  • Üks poliitilise surve kõige kurvemaid tagajärgi on julmus, mida ta arendab rõhututel. Mania ja Kazia tunnevad vimma, mis jääb alati tundmatuks vabadele olenditele. Kuigi nad on loomult õrnad ja helded, elavad nad ometi erilise moraali — orjade moraali — järgi, mis teeb vihkamisest vooruse ja sõnakuulmisest arguse. (lk 26)
  • Poolatarid, juuditarid, venelannad ja sakslannad asuvad külg külje kõrval Mania klassis. Ükski tõsine lahkheli ei eralda neid. Nende ühine noorus, ergutav omavaheline võistlus kustutavad momentaalselt rahvuse ja mõtete erinevuse. Nähes neid üksteist aitamas töös ja mängimas koos vahetundidel võiks koguni arvata, et valitseb täielik üksmeel.
Kuid koolist väljunud, leiab igaüks taas oma keele, oma patriotismi ja oma usu. Upsakamalt kui teised, sest nad on taga kiusatud, lahkuvad poolatarid tihedais salkades ja kohtuvad hiljemini eineil, milledele ei kutsutaks ühtki venelast, ühtki sakslast. (lk 26)
  • Nad lähevad Saksi palee sireda sammastiku alt läbi ja ületavad avara platsi. Järsku Mania hüüab:
"Me oleme monumendist mööda läinud! Tuleb otsekohe sinna tagasi pöörduda!"
Vastu vaidlemata pöördub Kazia ümber. Nad, meeletud, on teinud andestamatu vea. Keset Saksi väljakut tõuseb tore neljast lõvist ümbritsetud obelisk, millel seisab vene keeles: "Poolakaile, kes on truud oma monarhile". See ausammas on püstitatud tsaari poolt äraandjaile, kes on hakanud rõhujate liitlasiks. Patriootides tekitab see vastikustunnet ja komme nõuab, et sülitatakse iga kord, kui möödutakse sellest monumendist... Kui tähelepanematusest eksitakse reegli vastu, tuleb minna tagasi ja unustatu ära teha. (lk 27-28)
  • Mania on palju töötanud — ning väga hästi töötanud. Härra Skłodowski otsustab, et enne kui valida elukutset, läheb Mania üheks aastaks maale.
Üks aasta puhkeaega! Võidaks kujutleda, et geniaalne laps on varakult haaratud kutsumusest ning uurib salaja teaduslikke raamatuid. Kuid ei... salapärase üleminekuea kestel, sellal kui ta keha kujuneb ümber, kui ta nägu omandab küpsed jooned, muutub Mania järsku loiuks. Hüljanud kooliraamatud, naudib ta esimest ning viimast korda oma elus jõudeoleku joovastust. (lk 29)
  • Ja kui ta näeb Karpaate, milline veetlus! Lumest hiilgavad tipud, tumedad ning sirged kuused rabavad lauskmaalast jahmatava imeteluga. Ta ei unusta iialgi ronimisi mööda mustikavartega kaetud radu. Ja mägilaste onne, kus iga ese on puust nikerdatud meistriteos. Ja seal ülal mäetippude vahele surutud väike selge ning jahe järveke, sinine nagu silmavaade — kutsutud oivaliselt "Mere Silmaks". (lk 31)
  • Väga ruttu on Hela ja Mania hakanud Kempa poiste ja tüdrukute eestvedajaks. Peremees ja perenaine on võtnud üsna originaalse hoiaku: koos nad manitsevad, laidavad ja püüavad olla valjud noorte vempude suhtes. Ent eraldi kumbki abikaasadest on salaja teise seljataga kaasaaitaja süüdlastele, lüües aktiivselt kaasa ja ilmutades täielikku leebust.
Mida teha täna? Kas ratsutada? Kas minna seenele või mustikale, metsa jalutama? See oleks liiga mõistlik! Mania läheb ja palub Jan Moniuszkot, proua Fleury venda, teha käik naabruses olevasse linna. Tema äraolekul jõuab Mania teiste kaasabil riputada jämedate laetalade külge kõik, mis leidub nooruki toas: voodi, laua, toolid, kohvrid, rõivad, kõik!... Ja vaene Moniuszko peab tagasi saabudes rabelema pimeduses oma lendleva mööbliga.
Ja milline on see rikkalik eine, mis on valmistatud tähtsatele külalistele? Eine, millest "lapsed" on kõrvale jäetud? See on talumatu! Sellal, kui külalised tutvuvad aiaga, õgivad "lapsed" ära maiustused ja asetavad rüüstatud laua juurde kiiruga valmistatud mannekeeni, mis kujutab täissöönud krahv Fleuryd. Siis panevad nad plehku. (lk 33)
  • Mania ei märkagi neid väikeseid pedagoogi iseärasusi. Ta armastab hellalt oma isa. See on tema kaitsja, tema isand. Ning Mania pole kaugel usust, et isa on kõikteadja.
On tõsi, et härra Skłodowski teab kõike — või peaaegu kõike. Millisel Euroopa maal leiduks meie päevil ühel tundmatul ülikooliharidusega mehel sellist eruditsiooni? See perekonnaisa, kel on nii raske tasakaalustada oma eelarvet, leiab mahti arendada oma teaduslikke oskusi, uurides kirjandust, mida ta muretseb suure vaevaga. Talle näib täiesti loomulik hoida end kursis keemia ja füüsika edusammudega.
Täiesti loomulik ka osata kreeka ja ladina keelt ning peale poola ja vene keele kõnelda prantsuse, inglise ja saksa keelt. Tõlkida oma emakeelde proosas või värssides teiste kaunim aid teoseid. Luua hulk luuletusi, mida ta hoolikalt kirjutab üles must-roheliste kaantega õpilaskaustikusse: Minu sõpradele aastapäevaks. Toost pulmadeks. Minu endistele õpilastele... (lk 35)
  • Probleem on lihtne: oma palgaga, mis varsti asendub kasina pajukiga, suudab perekonnaisa vaevalt maksta üüri, toidu ja teenija. Nüüdsest peale peavad Jozef, Bronia, Hela ja Mania ise teenima ülalpidamist.
Esimene mõte, mis tuleb kahe pedagoogi pojale ja tütardele, on loomulikult — anda tunde. "Arstiteaduse üliõpilane annab eratunde". "Aritmeetika, geomeetria ja prantsuse keele tunde annab diplomeeritud neiu. Hinnad mõõdukad." Skłodowskid astuvad sadade noorte haritlaste ridadesse, kes Varssavis jooksevad ringi eratunde andes...
Tänamatu amet. Kuueteistkümne ja poole aastasena õpib Mania tundma väsimust ja alandusi, mis varitsevad repetiitorit. Pikad matkad läbi linna vihma ja külma käes. Õpilased tõrksad või laisad. Õpilaste vanemad, kes teid lasevad lõpmatult oodata eeskodade tuuletõmbeis ("Kui preili Skłodowska suvatseks pisut kannatada... mu tütar tuleb veerand tunni pärast!") või kes lihtsalt hoolimatusest unustavad kuu lõpul maksta need mõned rublad, niis nad teile võlgnevad ja mida nii väga loodeti, mida arvestati saada just täna hommikul! (lk 36-37)
  • Kuigi tema sõbrataride hulgas leidub ka patriootilisi revolutsionääre, kellele ta võib mõtlematult laenata oma passi, ei unista Mania siiski mitte atendaatidest, pommiviskamisest tsaarile või kubernerile. Nendes intelligentsi ringkondades, kuhu noor neiu kuulub, on tekkinud aktiivne liikumine "asjatute eksikujutelmade" hülgamisele. Mitte enam viljatuid kahetsusi, mitte enam liialdatud õhinat autonoomia poole. Ainult üks asi on maksev: töötada, moodustada Poolale suurepärane vaimne kapital ja edendada haridust rahva hulgas, keda ametivõimud hoiavad meelega pimeduses. (lk 37-38)
  • Juba mõnda aastat on Auguste Comte'i ja Herbert Spenceri positivism loonud Euroopas uued mõtlemisviisid. Samal ajal on Pasteuri, Darwini ja Claude Bernardi tööd omandanud eksaktteadustes tohutu prestiiži. Varssavis nagu mujalgi — enamgi kui mujal — nihkub mood eemale romantilistest teostest. Ta põlastab mõnda aega tundlikkuse maailma, kunsti. Noorukid, keda nende iga viib kategoorilistele otsustustele, tõstavad järsku keemia ja bioloogia kirjandusest kõrgemale ja loobuvad kirjanike kultusest teadlaste oma vastu.
Ainult et teistes maades võib see ideede liikumine areneda päevavalgel, ent nii pole Poolas, kus iga vaimuvabaduse avaldust peetakse kahtlaseks. Uued teooriad tulevad ning levivad põrandaaluseid teid kaudu. (lk 38)
  • Algul pisut heidutatud ning umbusklik Mania on varsti allutatud oma sõbratari julgetele ideedele. Oma õdede Bronia ja Hela ja ühe sõbratari Maria Rakowska seltsis lubatakse tal osa võtta "Lendava ülikooli" seanssidest: need on anatoomia, loodusteaduse ja sotsioloogia loengud, mida peavad heatahtlikud õpetajad noortele, kes soovivad täiendada oma haridust. Neid loenguid peetakse salaja preili Piasecka juures või mõnes teises erakorteris. Kaheksakesi või kümnekesi koos teevad õpilased märkmeid. Nad tutvustavad üksteist vastastikku brošüüride ja artiklitega. Väiksemagi kobina puhul nad võpatavad. Kui neid avastaks politsei, siis pandaks nad kõik vangi. (lk 38)
  • Ta ei tea veel, et oma unistuste vahel tuleb tal valida. Ta segab ühtsesse vaimustusse oma rahvustunde, humanitaarsed ideed ja intellektuaalsed püüdlused.
Nende doktriinide ja innukuse keerises jääb ta imekombel sarmikaks. Vali ning hea kasvatus, mille ta on saanud, tema noorust valvanud karskete inimeste eeskuju kaitsevad teda liialduste eest. Tema loomuses on mingi diskreetne väärikus, mingi lembus, mis käib alati kaasas tema entusiasmiga, isegi tema kirega. Ühelgi hetkel tema elus me ei näe teda teesklemas ägetsejat, esile tikkumas vabade allüüridega. Iialgi ei lausu iseseisev Mania ühtki argoosõna. Iialgi ei tule talle isegi mõttesse suitsetada süütut sigarettigi... (lk 39)
  • Tema intiimne päevik peegeldab noore olendi seesmist elu: ta on liiga ablas ning otsekui eksinud oma annete mitmekesisusse. Kümnel leheküljel pliiatsijoonistusi, mis usinusega illustreerivad La Fontaine'i valme. Saksa ja poola luuletusi. Katkend Max Nordau "Konventsionaalsest valest". Krasinski, Słowacki. Heine. Kolm lehekülge Renani "Jeesuse elust": "Iialgi pole keegi niipalju kui tema oma elus lasknud domineerida inimsuse huvidel üle ilmliku edevuse..." Vene filosoofilisi esseid, lõige Louis Blancist, lehekülg Brandesest. Uuesti joonistusi lilledest ja loomadest. Uuesti Heine. Ja Musset, Sully-Prudhomme, Francois Coppée, tõlgitud Mania poolt poolakeelsetesse värssidesse. (lk 40)
  • Mania katkestab, paneb sulepea kirjutuslauale, mille ta on asetanud klaasukse juurde, ja väljub rõdule, trotsides külma oma villases kleidis. Vaade, mis avaneb ta pilgule, on omakorda naerutekitav! Eks ole koomiline asuda majja kõrvalises maakohas, kujutella juba ette maastikku nurmede, aasade ja metsadega, ent siis, avades esimest korda oma toa akna, näha pikka, agressiivset tehasekorstnat, mis taevast sulgedes ning määrides sülitab läbipaistmatuid pahvakaid musta suitsu.
Kilomeetrite ulatuses ümberringi pole ühtki võsa, ühtki aasa: ainult suhkrupeedid ning ikka suhkrupeedid, mis katavad suuri üksluiseid välju. Sügisel need kahkjad ning mullased suhkrupeedid, laetud härgadega veetavaile vankreile, valguvad aeglaselt kokku vabrikuisse. Siinsed põllumehed külvavad, rohivad ja koristavad suhkruvabriku jaoks. Nende nukrate punaste telliskiviehitiste ümber suruvadki endid kokku väikese Krasinieci küla õlgkatustega hurtsikud. Ja isegi jõgi on orjaks vabrikule, kuhu ta saabub selgena ja kust ta lahkub sogasena täis sogast ning räpast vahtu. (lk 47)
  • Nad pole just korralikult pestud, need teenijate, pooleterameeste ja suhkruvabrikutööliste pojad ja tütred, kes tunglevad Mania tumeda kleidi ja heledate juuste ümber. Ka ei lõhna nad just hästi. Mõningad nende hulgas on tähelepanematud, jonnakad. Kuid enamiku selgeis pilkudes ilmneb naiivne ning äge iha sooritada need muinasjutulised kangelasteod: lugeda ja kirjutada. Ja kui tagasihoidlik eesmärk on saavutatud, kui suured mustad tähed valgel on järsku omandanud mõtte, siis laste edev võidurõõm ja kirjaoskamatute vanemate hämmastus, kes vahel seistes tunnis viibivad, panevad noore neiu südame pakitsema toa tagaseinas.
Ta mõtleb sellele suurele kasutamatule heale tahtele, andeile, mis võib-olla peituvad nendes karedais olendeis. Selle harimatuse ookeani ees tunneb ta ennast nii nõrgana, nii võimetuna! (lk 52)
  • Ühel õhtul, kui Marie, kummardunud raamatu üle oma väikeses toas, mis on korteri teises otsas, valmistub töötama ka öötundidel, tungib õemees tema juurde sisse.
"Mantel, kübar, ruttu! Mul on priipiletid, me läheme kontserdile!"
"Aga..."
"Ei mingit aga! See on too poola klaverikunstnik, kellest ma sulle rääkisin. On väga vähe kohti müüdud, peab tingimata vaesele poisile sõprust osutama saali "möbleerides". Ma värbasin vabatahtlikke, me aplodeerime nii, et käed villis, me teeme nii, et tal oleks menu... ja kui sa teaksid, kui hästi ta mängib!"
On võimatu vastu seista Dłuski kaasakiskuvale jõule, sellele tumeda habemega kuradile, mustade silmadega, mis on nii rõõmsad, sädelevad. Marie suleb raamatu. Korteriuks paugub, kolm noort tormavad trepist alla. Tänaval jooksevad nad kõigest jõust, et mitte maha jääda omnibussist, mis tuleb raskete hobuste traavides.
Pisut hiljem, istudes Erard'i saalis, millest kolm veerand on tühi, näeb Marie ilmuvat lavale pikka kuivetut meest, kellel on iseäralik nägu ja oreoolina leegitsevad ruuged vaskjad juuksed. Ta läheneb klaverile. Tema osavate sõrmede all hakkavad Liszt, Schumann ja Chopin elama. Tema nägu on käskiv ning suursugune, tema inspiratsioonis silmad vaatavad kaugusse. Marie kuulab kaasaelamisega seda kummalist mängijat, kellel oma läikivas frakis, peaaegu tühjade istmete ees pole tundmatu algaja arsti ilme, vaid imperaatori, jumala oma.
Muusikamees tuleb vahel rue d'Allemagne'ile, hoides käest noort kütkestavat naist, proua Gorskat, kellesse ta on kiindunud ja kelle ta hiljemini naib. Ta räägib ilma kibeduseta oma viletsast elust, oma pettumusist, oma võitlusist. Bronia ja Marie koos proua Gorskaga meenutavad kaugeid aegu, mil see kuueteistkümneaastasena saatis nende ema, proua Skłodowskat, tema tervistusreisi ajal. "Ema ütles, et ta ei julgeks enam teid viia kuurortidesse, sest te olete liiga ilus!..."
Haaratud muusikakirest, katkestab tulise lakaga noormees vestluse, lööb mõned akordid, ja nõiaväel muutub Dłuskite tavaline pianiino hoobilt ülevaks instrumendiks.
Ta on näljane ja sarmikas, see pianist. Ta on armunud, närviline, õnnelik, õnnetu.
Temast saab geniaalne virtuoos, ja ühel päeval vabastatud ning uuesti ülesehitatud Poolas parlamendi esimees.
Tema nimi on Ignacy Paderewski. (lk 72-73)
  • Ainulaadsed hetked ainulaadses elus. Võhikuil on uurijast ja tema avastusest romantiline ettekujutus, mis on täiesti vale. Avastuse hetke pole alati sugugi olemas. Teadlase töö on liiga vaevarikas, et tema töö kestel kordamineku kindlus prahvataks nagu välk ja pimestaks tema silmi. (lk 118)
  • Siiski tuleb osta tooraine ja maksta tema vedu Pariisi. Pierre ja Marie võtavad tarviliku summa oma kasinast hoiurahast. Neil pole naiivsust paluda ametlikku toetust... Kui kaks füüsikut, kes on tohutu avastuse jälgedel, paluksid Pariisi ülikoolilt või valitsuselt toetust, et osta uraanipigimaagi aherainet, siis naerdaks neile näkku. Igal juhul nende kiri kaoks mõne büroo aktidesse ja neil tuleks oodata kuid, enne kui saavad vastuse, tõenäoliselt eitava. Prantsuse revolutsiooni traditsioonidest ja põhimõtteist, mis lõid meetrisüsteemi, rajasid õpetajate seminari ja paljudel puhkudel ergutasid teadust, ei näi riik olevat pärast pooltteist sajandit säilitanud muud kui kurikuulsad sõnad, mis Fouquier-Tinville lausus kohtuistungil, kus Lavoisier mõisteti giljotiinile:
"Vabariik ei vaja teadlasi." (lk 125)
  • [Marie Curie esimesest loengust pärast Pierre Curie surma:] Need väljavõtted tolle aja ajalehtedest peegeldavad huvi ning kannatamatust, millega Pariis valvab "kuulsa lese" esimest avalikku esinemist. Reporterid, seltskonnainimesed, kaunid naised, kunstnikud ründavad matemaatika-loodusteaduskonna sekretariaati ja pahandavad, et ei anta "kutsekaarte". Nad on liigutatud mitte üksnes kaastundmusest või teadusehuvist. Neile läheb üsna vähe korda "gaaside ioonide teooria" ja Marie kannatused sellel julmal päeval on nende uudishimule vaid järjekordseks pipraks. Ka valul on oma snoobid. (lk 197)
  • Säilitagem sellest vaid üks kõige vähem hävitav, kuid kõige nurjatum võte, millega jälitatakse Madame Curie'd kogu tema elutee kestel. Iga kord, kui avaneb juhus alandada seda ainulaadset olendit, nagu raskeil päevadel 1911; või keelduda mõne tiitli andmisest, autasustamisest või tunnustamisest — näiteks Akadeemiasse vastuvõtmisest —, heidetakse talle alatult ette tema päritolu. Tembeldatud kordamisi venelaseks, sakslaseks, juudiks ja poolakaks, on ta "välismaalane", kes on tulnud Pariisi usurpaatorina, et kuritahtlikult vallutada kõrget kohta. Kuid iga kord, kui Marie Curie annete tõttu teadus on tõstetud ausse, iga kord, kui mõnel teisel maal teda austatakse või talle heldekäeliselt jagatakse mõni enneolematu tunnustus, muutub ta kohe samades lehtedes, samade toimetajate kirjutistes "Prantsusmaa esindajaks", "meie rahvuse talendi puhtaimaks esindajaks", "rahvuslikuks uhkuseks". Võrdse üleolekuga vaikitakse siis tema poola päritolust, millele ta on uhke. (lk 212-213)
  • Suurvaimudel on alati tulnud kannatada nende rünnakuid, kes marulise ägedusega on püüdnud paljastada geeniuse soomusrüü all ebatäiuslikku inimolendit. Ilma selle kohutava kuulsuse magnetita, mis tõmbab temale sümpaatiat ja viha, poleks Marie Curie'd kunagi kritiseeritud ja laimatud. Tal on nüüd üks põhjus enam, et põlata kuulsust. (lk 213)
  • Madame Curie tervis paraneb. 1913. aasta suvel proovib ta jõudu, matkates jala läbi Engadin'i, seljakott seljas. Tema tütred saadavad teda ühes guvernantidega ning ekskursantide salka kuuluvad veel ka teadlane Albert Einstein ja tema poeg. Ilus "suurvaimude sõprus" seob juba mitmete aastate kestel Madame Curie'd ja Einsteini. Nad imetlevad teineteist, nende sõprus on siiras ning truu ja vaheldumisi prantsuse ja saksa keeles nad harrastavad lõpmatuid arutlusi teoreetilise füüsika alal.
Avangardina kepsutavad ees lapsed, kellele see reis pakub tohutut lõbu. Pisut tagapool esitab jutukas ning innustatud Einstein oma kolleegile teooriaid, mis teda painavad. Marie, kellel on erandlik matemaatiline kultuur, on üks väheseid isikuid Euroopas, kes suudab teda mõista.
Irene ja Ève tabavad vahel lennust lauseid, mis näivad neile pisut iseäralikkudena. Hajameelne Einstein sammub neid nägemata piki lõhestikke, ronib järskudele kalju tippudele. Peatudes äkitselt ja haarates Marie käe, hüüab ta: "Te saate aru, proua, mul on tarvis teada, mis täpselt sünnib liftis olijatega, kui see langeb tühjusse..."
Sellise liigutava muretsuse peale pahvatavad noored naerma. Nad on kaugel aimamisest, et see kujuteldav langus liftiga tähistab ülemaiseid relatiivsuse probleeme! (lk 215-216)
  • [Marie Curie labori juurde aia rajamisest 1913. aastal:] Mis puutub aiasse — meie maaeluharrastaja armsaimasse hoolitsusse —, siis korraldab ta selle tõsise armastusega. Kurt kõigi nende mõistlikkude nõuannete vastu, kes tahavad "kokku hoida platsi", ta kaitseb käredalt iga meetrit maad, mis eraldab hooneid. Ta valib ükshaaval asjatundlikult noori puid ja laseb nad istutada oma silma all ammu enne kui rajatakse vundamendid. Ta usaldab oma kaastöölistele:
"Ostes "oma" plataanid ja pärnad otsekohe, võidan ma kaks aastat. Kui avame laboratooriumi, on puud juba kasvanud ja põõsad õites. Aga, kuss! Ma ei rääkinud midagi härra Nenot'le!"
Ja pisike nooruse ning rõõmu leek ilmub tema tuhakarva silmadesse.
Ta istutab ise roniroosid, kasutades labidat ja kuhjates vajadusel oma kätega mulda alles lõpetamata müüride jalale. Iga päev kastab ta neid. Kui ta ajab enese sirgeks, siis näib, nagu valvaks ta seal püsti tuule käes seistes surnud kivide ja elavate taimede tõusu. (lk 217)
  • Kõik Ameerika linnad, kõik kolledžid ja kõik ülikoolid kutsuvad külla Madame Curie'd. Medaleid, autiitleid ja audoktoridiplomeid määratakse tosinate kaupa.
"Loomulikult tõite kaasa oma ülikoolitalaari?" küsib mrs. Meloney. "Nendeks tseremooniateks on see hädatarvilik."
Marie süütu naeratus kutsub esile üldise hämm astuse. Marie pole toonud kaasa ülikoolirüüd sel lihtsal põhjusel, et tal pole seda kunagi olnud. Sorbonne'i professoreil peab olema oma rüü. Kuid Madame Curie, ainuke naisprofessor, on jätnud meestele lõbu tellida endale see rõivaese.
Kiiresti kohalekutsutud rätsep valmistab rutuga majesteetliku talaari mustast paksust siidist sametrevääridega, millele asetatakse säravad doktoritiitli tunnused. Proovimistel on Marie kärsitu, väites, et varrukad segavad teda, et riie on liiga raske — eriti, et siid ärritab tema sõrmi, mis on rikutud raadiumist. (lk 248)
  • Järgmise ja ülejärgmise päeva tseremooniatel, kus viissada seitsekümmend kolm Ameerika teaduslikkude seltside esindajat koguneb Waldorf Astoria'sse tema auks pidutsema, Marie juba taarub väsimusest. See on ju ebavõrdne võitlus jõulise, kärarikka rahvahulga ja hapra naise vahel, kes äsja saabus kloostrielust. Marie on uimane kärast ning hõiskamisest. Arvutud temale suunatud pilgud kohutavad teda, samuti ka ägedus, millega tema möödaminekul publik tõukleb. Tal on ebamäärane kartus, et selles keerises võidakse teda puruks pigistada. Üks fanaatik muljubki tal varsti käe oma liiga tormilise "shakehand'iga" ja teadlane peab lõpetama reisi nikastatud käerandmega, käsi sidemes. (lk 249)
  • Et lugeda neid pabereid, siirdub Marie ühte väga valgesse, lihtsasse, kitsasse tuppa, milles võhik oskaks vaevalt ära arvata kuulsa teadlase töökabineti. Tammepuust suur kirjutuslaud, registraator, raamatukapid, vana kirjutusmasin, nahkpolstriga tugitool annavad sellele toale anonüümse kasinuse. Laual marmorist tindipott, virnad brošüüre, peeker harevil täitesulepeade ja teritatud pliiatsitega, üks "kunstiese", kingitud mingi üliõpilasseltsi poolt... Ja — üllatus! — väike urn, pärit väljakaevamiselt Ischia saarel, pruun, tuhm, veetlev. (lk 273)