Eeva Niinivaara

eesti keele- ja kirjandusteadlane ning luuletaja

Eeva Niinivaara (sündinud Pedriks; 7. detsember (vkj) / 20. detsember 1900; Siimusti, Kurista vald, Laiuse kihelkond, Tartumaa – 29. oktoober 2000 Helsingi) oli eesti keele- ja kirjandusteadlane ning luuletaja.

"Ikka paistab seesama päike"

muuda

Eeva Niinivaara, "Ikka paistab seesama päike", tlk Mare ja Martin Ollisaar, 1994.


  • Juba väga väikese tüdrukuna tuli mul olla oma vanaisa Mart Pälli teejuht. Talutasin vana meest koduümbruses. Kõndisime käsikäes, mõnikord ka kaugele mõõda põllupeenraid ja Siimusti nõmmede poole.
Pime taat oli minu hoolealune ja ma tundsin, kui palju on sellel jändrikul mehel vaistlikku elutarkust. Tihtilugu rääkis ta loomadest ja lindudest. Minu palve kõlas ikka: "Vanaisa, jutusta huntidest ja karudest!" (lk 7, raamatu algus)
  • Kord lõi välk meie õuemaal vanasse pärna, sellesse, mis kasvas maja nurgale kõige lähemal. Pärast seda sündmust aeti õuemaale püsti piksevarras, kindlasti sealkandis esimene. Peale piksevarda oli mu lapsepõlvekodul veel üks uus maamärk - lipuvarras. Elumaja ühes otsas paistis turbiin, mida kasutati loomatoidu hekseldamiseks ja karjaköögi vee soojendamiseks. Elektrit ei olnud meil kaua aega, kuigi turbiin oleks võinud sedagi anda. (lk 8)
  • 1956. aastal käis Eestis esimest korda pärast sõda Soome kultuuridelegatsioon. Rühma juhtis professor Lauri Posti. Sellel reisil avanes mul võimalus käia oma kodu surnuaial. Tartu ülikooli haldusprorektor Viktor Simm viis mind lahkesti oma autoga kodukalmistut vaatama. Sõitsime mööda maanteed, mis läks Pälluri lähedalt mööda. Mul ei olnud tahtmist uudistada, missuguses korras on mitmest osast koosnev rohtaed. Teadsin, et palju viljapuid oli juba Talvesõja ajal võtnud enneolematult kõva pakane. Rohkesti istikuid ja kõlblikke õunapuid oli hiljem viidud ligi kolmekümne kilomeetri taha suurde kolhoosi viljapuuaeda.
Aga õunaaida aken oli lahti ja tuules lehvis valge poolkardin. Ka mõni Karli pärn oli alles. Vaatepilt soojendas ja tegi meele rõõmsaks: väikeses majas, kus ma ei olnud jõudnud kuigi kaua elada, näis elu edasi kestvat. (lk 9-10)
  • Mu pimeda vanaisa säng oli peretoas, söögituppa viiva ukse kõrval. Voodi jalutsis oli seinakell — vanaisa tahtis, et see oleks lähedal, nii et ta kuuleks, kuidas aeg kulub. Kella numbrilauale oli maalitud punaseid roose ja mingeid vääntaimi. Ülal võis olla ka roosipärg. Mäletan, kuidas revolutsiooni algusajal tuli meile kaks hiinlast. Me kõik võõrastasime pisut, võib-olla koguni kartsime neid. Üks kandis veel tavapärast pikka patsi ja tüüpilisi hiina rõivaid. Mehed seisid viivitades peretoas ja vaidlesid millegi üle ägedalt. Elavate liigutustega osutasid nad kellale.
Kell oli lapsepõlves mul kogu aeg silma all. Kui kõndisin ühest toast teise või istusin männipuust järil vanaisa voodi ääres ja kuulasin tema pikaldast juttu, harjusin seda meeldetuletajat vaatama. (lk 10)
  • [Ristiema juures Tartus kostil olles:] Minu koht pere söögilauas oli seinakella vastas. Õhtuti õppisin sama laua ääres. Kell äratas minus vähemalt kahe aasta jooksul kogu aeg hirmu ja segadust: selle numbrilaud oli isesugune, seal olid rooma numbrid. Kujutlesin iga päev olukorda, et onu võib ühel päeval oma natuke rangel moel küsida: "Tüdruk, mis kell on?" ja mina ei oska vastata. Kartsin, kui koju tulin või mingi asja pärast välja läksin, et võidakse küsida, kas ma pole hiljaks jäänud. Kell lõi hämmastaval kombel ka pooltunde.
Kellast sai lapsele selle hirmu võrdkuju, mida ta võõras ümbruses tundmatute asjade ees tundis. Kella saladused selgusid hiljem iseenesest. Aga kui koju tagasi tulin, ei julgenud ma sellest isegi vanematega juttu teha. (lk 19)
  • Mu emaisa oli pime viiskümmend aastat. Aga see ei takistanud ta liikumist täielikult: kui meie talus Pälluril ehitati uut lauta, ronisime kord töömeeste lõunavaheajal redelit mööda lae peale, mina ees ja vanaisa järel. Mäletan, et alla oli raske tulla.
Vanaisa oli hakanud pimedaks jääma pärast seda, kui oli kord kõrge heinakoorma otsast maha kukkunud. Siis oli ta tundnud silmas valu. Kui viimaks oli otsitud abi arstilt, oli too soovitanud lasta valutav silm väJja võtta, et ka teine pimedaks ei jääks. Vanaisale oli see tundunud loomuvastane. Ta oli öelnud, et las olla, nagu on. Möödus seitse aastat, enne kui nägemine kadus teisestki silmast. (lk 10-11)
  • Kord käisime vanas Tartus, kuhu oli oma kuuskümmend kilomeetrit. Ma ei käinud siis veel koolis. Tartusse läksime rongiga, peatusime mingis võõrastemajas ja käisime karskusseltsi koosolekul. Eriti on mulle sellest korrast meelde jäänud apelsinid. Need olid ju haruldased välismaa puuviljad. Vanaonu ostis neid nii palju, et paberkott läks lõhki. Kõndisin siis mõõda Tartu tänavaid, apelsinid põlles... (lk 11)
  • Mu kodutalu elumaja oli tüüpiline vana eesti ehitis. Rehealune, rehetuba ja elutoad olid kõik sama katuse all. Just niisugune kodu meeldis mu vanemaile ja ka mulle oli see maja armas. Sellele oli veel uus osa juurde ehitatud, nii et sissepääse oli kaks. Köögi ukse ees oli katusealune, kus kahel pool istepingid, kahe poolega uks ja selle kõrval aken. See oli toiduhoiuruum, sahver.
Päris esikust pääses vasakult kööki ja keskelt rehetuppa, mille kõrval oli väravatega rehealune. Ja kui mu lapsepõlveaastail köögi ja toa vaheline sein lõhuti, tekkis ruumikas kööktuba. Rehetoas olid parred ja suur ahi, mida köeti ainult erandjuhtudel. (lk 12)
  • Kui isa oli kodumail ja kuulis, et ema ümiseb igapäevaseid talitusi tehes mõnd viisi, oli ta otsekohe valmis meid laulma kutsuma. Isa saatis viiuliga ükskõik mis laulu, kuigi ma ei näinud tal kunagi noote. See oli külapillimehe osavus ja muusika. Kui lauldi midagi niisugust, mida minagi oskasin, hakkas ema sedamaid teist häält laulma. Isa saatis meie kahehäälset laulu. Tema näost oli näha, kui suurt rõõmu see talle valmistas, ja tema meelest poleks ema üldse pidanud laulu lõpetama. (lk 13)
  • Isa pani aluse mitmele ühistegevusel põhinevale kohalikule ettevõttele: piimaühistule, pangale, rehepeksuühistule, maaparandusühistute. Eraomandust ei pidanud ta kõige tähtsamaks. Olen veendunud, et isa oleks tulnud hiljem panna kolhoosiesimeheks, aga mitte viia vana meest Siberisse. (lk 14)
  • Mu isa oli oma õdedest-vendadest vanim ja nähtavasti ainus, kellest sai põllumees. Minu teada olid teised päris linnainimesed: Anton Pedriksist sai Rakvere linnapea, lell Oskaril oli samas linnas koloniaalkauplus. Perekonnaalbumi piltide järgi otsustades olid mitu lelle laevakaptenid. Lelledest noorim, August, üritas mõne aja tegelda villaketrusega, kuid läks siis Austraaliasse lambafarmeriks. Seal avaldus tema isamaa-armastus nii, et ta pani oma vanimale pojale nimeks Adaver — isa sünnikoha järgi — ja tütar ristiti Eestiks. (lk 14-15)
  • Lapsepõlves ja noorusajal olin kodusse väga kiindunud. Paljud muud asjad olid väljaspoolsed, need ei kuulunud minu maailma; võib-olla seepärast oligi mu maailmavalu murdeeas nii raske. (lk 16)
  • Lugu läks edasi nii. et Jaan Konsin sai ülikooli sisse ja hakkas õppima teoloogiat. Sel ajal elasin Tartus üliõpilasena farmaatsiaprofessor Stammi peres. See oli kaheksa aastal mu koduks. Ühel päeval sain Jaan Konsini ilusa käekirjaga kirja, milles ta tegi ettepaneku kohtuda Kassitoomel, vana toomkiriku varemele lähedal pargis. Ta palus mind tulla, et võiksime juttu ajada.
See solvas mind hingepõhjani. Imestasin, miks kutsuja ei tulnud rääkima minu juurde, kui la isegi aadressi teadis. Nähtavasti oli väljas kohtumine noorte seas tavaline. Mulle olid sellised kombed võõrad ja ma ei läinud.
Kui mu ema sellest kuulis, andis ta mulle nõu see vahejuhtum unustada. Ta ütles ka, et Konsin oli rääkinud oma soovist minuga kohtuda. Ema sõnas, et ta oli õpetajat manitsenud niisugustest plaanidest loobuma. Ei maksvat mind tülitada, sest ema arvas, et mul ei ole samalaadseid mõtteid. (lk 20-21)
  • Sain alles hiljem aru, et väikesed talud Pälluri ääremail olid popsikohad, mille olid omal ajal asutanud ema onud või tädid. Kui nad siit ilmast lahkusid, jäid popsitalud tühjaks. Hiljem renditi need võõrastele. Popsikohti ei müüdud, kuid kogu aeg hoiti seal elanikud sees. Isa ütles kord, et tema võiks ükskord minna sinna kaugemasse popsikohta, et seal vaikset viisi elada ja ehitada. (lk 21)
  • Tihtipeale oli kodus jutuks, kas Vägarimetsa on meile üldse vaja. Kas seda kord rohkem, kord vähem heina andvat maatükki ei oleks võinud ära müüa? Isa ütles niisuguse jutu peale alati tõsiselt, et maad ei maksa müüa — see on maapealses elus midagi püsivat ja kindlat. Inimene võib kogu oma vara kaotada, aga maa jääb ikka alles.
Ja just isal tuli näha. et see veendumus ja tarkus ei maksnud ajaloo keerdkäikudes midagi. (lk 22)
  • Teine vana mees, kellele meeldis meil olla, elas palju kaugemal. Teda kutsuti Metsa-Kristjaniks. Ta elas üksinda väikeses hütis ja pidas mesilasi. Oma elukohast, mis oli kolme kilomeetri kaugusel, käis ta paar korda nädalas meie küla poes.
Ostud riputas Metsa-Kristjan harilikult meie õue piirdeaia nurgas kasvava õunapuu otsa — murdunud oks oli otsekui selle jaoks sobival kõrgusel. Tihti jäi oksa külge ka tema tühi piimanõu. Kui Metsa-Kristjan oli juba head aega jätmas, küsis ema: "Noh, kus siis piimakann on?" Pärast seda rituaali tõi Kristjan nõu ja see pandi piima täis.
Kord sain hakkama kummalise, seletamatu pahandusega. Metsa-Kristjan oli oksa külge riputanud paki, milles oli kaks soolaheeringat. Kõigepealt pesin kalad kaevu juures ämbris puhtaks, siis sõin mõlemad niisama, ilma leivata, midagi peale rüüpamata. Kui minekuaeg kätte jõudis, tuli Kristjan õue, vaatas puu otsa ja otsis oma ostu. Mina ütlesin, et sõin kalad ära, aga seda ei tahetud kuidagi uskuda. (lk 23)
  • Lapsepõlvekogemuste põhjal võin öelda, et meie kodus olid inimesed südamlikud ja head. Meil ei olnud kombeks eriliselt hellust osutada, ma ei istunud ka süles. Mul on kujutlus, et ma alati midagi tegin ja askeldasin. Mänguseltsilisi mul ei olnud ja ega ma vist õieti mänginudki. Nukke mul küll oli, kuid lõikasin neil julmalt kõhu lõhki, et vaadata, mis seal sees on. Uudishimu sundis uurima kõiki mänguasju: tundsin huvi, mis neis varjul on. Vanemad inimesed arvasid mu õhina viitavat arstikutsumusele, kuid selles nad küll eksisid. (lk 23-24)
  • Mu kodus oli kaunis palju pildiraamatuid, mida ma lapsena vaatasin. K. A. Hindrey värsskõnes lasteraamatuist on meelde jäänud salmikesi — siiani on näiteks peas read: "Kärbsel olgu oma köök, oma laud ja oma söök...", sellega on öeldud, et kärbest ei tohi lasta inimeste kööki. Aga eriti on mul meeles lugu "Kena konna neitsi", mis jutustas konnaks nõiutud printsessist. Ilusate värviliste piltide pärast palusin emal seda mulle ette lugeda. Kord tahtsin ise jutustada. Raamat oli mu ees, keerasin lehti ja jutustasin. Ema oli kinni oma talitustes, aga küsis viimaks, kas ma tõesti seda juttu nii hästi peast oskan. Ma ei osanud vastata - äkki selgus, et olin õppinud lugema. (lk 24)
  • Vennal ja minul oli ühine ponihobune Juku, kellega tohtisime ratsutada. Ta paistis vennast rohkem hoolivat kui minust. Kui olin Jukule selga roninud ja ta jõudis maja taha, viskas ta mu pikemata murule. Seda tegi ta alati nurga taga, et majast näha ei oleks. Nagu ei puutuks asi temasse, tuli ta siis ringiga õue tagasi ja vend võis ratsutama minna. (lk 25)

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel