Caroline Upcher

Briti kirjanik, ajakirjanik ja toimetaja

Caroline Upcher (sündinud 7. juulil 1946) on Briti kirjanik, ajakirjanik ja toimetaja.

"Võõrad õed"Redigeeri

Caroline Upcher, "Võõrad õed", tlk Faina Laksberg, 2002.


  • [Favour:]
  • Gusi juures olen ma tegelikult alati hinnanud tema võimet mõista, kui olulised on mulle minu unistused. Mingeid erilisi andeid minus peidus pole ning mu kujutlusvõime on kehvavõitu, vähemalt igapäevaelus. Aga kodus ringi askeldades meeldib mulle unistada küll: ühel hetkel kujutlen end oma kabinetis istuva eduka ärinaisena ja järgmisel hetkel Lõuna-Prantsusmaa päikesepaistes. (lk 5)
  • [Mallorca:] Juhtisin autot väga aeglaselt mööda kõige kohutavamaid mägiteid, mida ma eales olen kohanud, suundudes paika, mille nimeks on Formentor. Olin hirmust kange, kui auto vaevaliselt ülesmäge roomas ning teised sõidukid mind üha rohkem teeserva surusid, lastes mul aeg-ajalt põgusalt silmata verdtarretavat kuristikku, mille põhjas oli meri. Meri ja kaljud. Just nii hukkus Grace Kelly, tuletasin endale igas kurvis meelde. Ja mina polnud kunagi varem renditud autoga sõitnud. Kuidas saan ma olla kindel, et pidurid on töökorras? Ja ometi tundsin mingit veidrat erutust ning see minu jaoks uudne tunne kannustas mind teekonda jätkama.
See sõit oli vaeva väärt, mõtlesin mäkke jõudnuna Formentori lahe suunas laskuma hakates. Istusin valgele liivale ja lasin liivateradel tuhksuhkruna läbi sõrmede libiseda. Minu selja taga kasvasid männid, otse ees laius sinine meri, mis taevaga ühte sulas, ja järsku tundsin, kuidas mind valdas ebatavaline rahu. Mõlemalt poolt lahte sirutusid taevasse koonilised mäed, mille käänulistel teedel ma äsja kabuhirmus oma autot olin tüürinud. Nüüd olid nad ülima ilu kehastused, dramaatilised ja erutavad. (lk 6)
  • Tuleb tunnistada, et umbes samal ajal hakkasin ma tasapisi meie eduka äritegevuse pettekujutlusest vabanema. Meil polnud enam raha ja meil polnud enam aega teineteise jaoks. Gus oli lõksu aetud. Üle pea kasvavad kulutused kohutasid teda, kuid samas mõistis ta, et on sunnitud oma tegevust laiendama, pakkuma klientidele uut ja kallimat tehnoloogiat. Talle hakkas koitma, et ainuüksi lukksepaamet ei kindlusta meile niisugust tulevikku, millest me unistanud olime. (lk 7-8)
  • Vahel on mul tunne, nagu oleksin abielus oma patsientide pärast alailma mures oleva arstigakoduvisiitide arv on tal igatahes sama suur. Ja siis veel see jama kõigi nende vanade võtmetega, mis vedelevad kõikmõeldavates kohtades meie Shepherd's Bushi majas, mille Gus juba aastaid tagasi pangalaenu tagatiseks määras. Arvata võib, et olen määratud kogu oma ülejäänud elu võtmeid viimsel hetkel pesumasinast välja õngitsema, päästmaks mootorit läbipõlemisest. Ja et me juba signalisatsiooniäris sees olime, pidime loomulikult laskma endalegi paigaldada kõige uuema häiresüsteemi variandi, ning tõsiasi, et ma olen abielus hr. Angus Hardy Turvamehe endaga, näib muutvat enesestmõistetavaks ka selle, et ma ei suuda meeles pidada meie ukse koodi. (lk 8)
  • Ma ei pööranud silmi oma vaatelt - nimelt oma vaatelt, sest tundsin end juba vaate omanikuna - üle kahe tunni, mille jooksul hakkas mu peas keerlema mõte, et võib-olla siiski suudan ma kunagi tulevikus muuta tõelisuseks kasvõi murdosakese oma unistustest. Ühel heal päeval on minulgi oma vaade. See vaade ei pea sisaldama päikest ja merd, aga kindlasti peab see pakkuma vaheldust Shepherd's Bushile. (lk 9)
  • Gusi iseloomustab seegi, et ta on alati nii kohutavalt loogiline ja seda sugugi mitte passiivsel "võid-minust-üle-kõndida" moel. Ta võtab alati arvesse vestluspartneri seisukoha, võrdleb seda enda omaga ning kui oponendi väited näivad olevat loogilisemad, nõustub minema kompromissile. Samas ei jäta ta sealt endale kasu lõikamata. Ise arvab ta, et selline lahendus teeb kõiki õnnelikuks. Tavaliselt on tal selles suhtes ka õigus olnud. (lk 10)
  • Meil polnud teise maja ostmiseks raha, aga kinnisvaraagendid seda ei teadnud. Teesklus, et oleme maja muretsemiseks küllalt jõukad ja soovime võimalike ostjatena pakkumisel olevaid maju näha, oli selles mängus avalöögiks, ja kui Gus oli valmis mänguga kaasa minema, siis minul polnud plaanis teda peatada. (lk 10)
  • Ma ei saanud päris hästi aru, miks oli sellel abielupaaril üleüldse tarvis signalisatsiooni paigaldada, kui nad elasid kõrvalises paigas, porise külatee lõpus asuvas mõisahoones, kus mistahes kuriteo kordasaatjatena võis süüdistada vaid röövretkel olevaid lambaid. (lk 10-11)
  • "See on üsna haledas olukorras. Ma pean tunnistama, et pole tükk aega saanud mahti sinna sõita. Ma pole kindel, kas..." Nüüd üritas juba kinnisvaramaakler oma pooleli jäänud reklaamkõnes järsku tagasipööret teha.
"See on mu vanaisa farm. Koht, kus kunagi elasid minu vanemad. See on minu lapsepõlvekodu. Ma tahan seda näha."
Tajusin, et mu hääl hakkas kõlama järjest nõudlikumalt, nagu lapsel, kes koledal kombel jonnima hakkab, kui tema tujudele järele ei anta. (lk 13)
  • Gusi häälest kostus ärevust. Ära tee stseeni, anus ta hääletoon. Ära pane mind piinlikku olukorda. Tüüpiline Gus. Ta vihkab momente, mil ma liiga emotsionaalseks muutun. Ta küll mõistab mind, aga vihkab emotsioone. See on üks paljudest põhjustest, miks ma teda armastan. Teda võlus meie tutvuse algul ennekõike minu soe ekstravertne loomus. Minu emotsioonidetulv on üldjuhul tema kinnist iseloomu tasakaalustanud, ent vahel on temalgi raske olnud minu ülitundlikkusega toime tulla. Aga ta vähemalt üritas ja selle eest olin ma talle tänulik. (lk 13)
  • Esmakordselt peale Londonist lahkumist märkasin, kui erakordselt kaunis see kant on. Lausa hämmastav, kui palju võib eelnev häälestatus muuta arvamust mistahes paigast. Walesi saabudes olin end programmeerinud heitma kõrvale vähimagi võimaluse, et muile võiks seal meeldida. Vahel muutun ma selliseks veidrikuks. Oli vesine reede õhtu, mina kohutavalt väsinud, väljas valitses pilkane pimedus ja ma ei näinud tuhkagi.
Nüüd oli nädalalõpp seljataha jäänud. Taevas hakkas selginema. Ma olin end öösel korralikult välja puhanud ja valmis sedasorti seikluseks nagu on rännak oma minevikku või midagi sellesarnast. Kui ma järsku nägin kahel pool orgu kõrguvaid mägesid, mis olid kaetud metsa ja suurte sõnajalgadega, tundsin kasvavat erutust. (lk 14)
  • Kui me olime sissekäigu lähedusse jäävad ruumid läbi käinud - üks neist oli hiigelsuure AGA pliidiga köök - ning mööda kivipõrandaga koridori tagaruumidesse edasi liikunud, olin vapustatud. See siin polnud Mallorca. Ei päikest, merd, ega tuhksuhkrule sarnanevat liiva, aga Upper Stone Farmi tagatubade akendest avanev suurejooneline vaade oli täiuslik. See sarnanes hiigelsuure kaheinimesevoodiga, kaetud otse meie ees lahti rulluva pruuni-rohelisevärvilise lapitekiga. Mäed viisid mu mõtted paarile, kes voodis keereldes ja pööreldes selle lainetama paneb ja voodi keskkoha madalamaks vajutab, ent silmapiir, voodi ots, püsib tugevalt - laugjalt künklikku joont ilmestasid kirjavahemärkidena tuules kooldunud puud ja üksildane mahajäetud traktor. Vaatepilt oli lage ja kõle ja ilus. (lk 15)
  • Elus on aegu, mil kõik läheb plaanipäraselt. Hakkad uskuma, et nii jääb see kogu ülejäänud eluks ja et senini on aeg kulunud pideva harjutamise peale, et see kunst päriselt kätte saada. Sind tabanud merehaigus on viimaks möödas ja sa purjetad pärituules edasi. Ja just siis, kui oled endale tunnustavalt õlale patsutanud, hakkab kõik taas viltu vedama ja sa mõistad, et miski pole muutunud. See on elu. (lk 16)


  • [Grace:]
  • Kui hästi järele mõelda, siis muidugi ma tean, miks ma sinna läksin. Minevikuga polnud sel mingit pistmist. Kauge minevikuga igatahes mitte. Mida ma päris kindlasti teha püüdsin, oli põgeneda oma lähimineviku eest. Nimelt kujutasin ette, et kui ma Londonist kasvõi üheks päevaks ära sõidan, ei helista ma talle. Jäänud istuma hotellituppa, pilk telefonile naelutatud, oleks kiusatus muutunud liiga suureks. Naeruväärne vabandus. Telefone leidub nii Shropshire'is kui ka kõigis läänepoolsetes asustatud punktides. Pealegi polnud ma kindel, kas ta üldse Londonis viibib. Samahästi võis ta antud hetkel näiteks Los Angeleses olla. Ja ometi olin mina olnud see, kes lahkus, kui meie vahel kõik lõppenud oli, kui ma pidin tunnistama fakti, et ta huvi minu vastu on kadunud. (lk 19)
  • Ilmselt oli minu reageering olnud üleliia äärmuslik, pean silmas Ameerikasse kolimist. Oleksin ju võinud valida Cornwalli või Järvepiirkonna, kasvõi Walesi, kui asi oleks piirdunud sooviga mõnes kõrvalises paigas omaette olla, aga ei, mina pidin tulema Long Islandile, rahusadamasse nimega Barnes Landing. Ma tean, et kaugel kodumaal arvavad kõik mind elavat kuulsa Hamptoni südames, aga nad eksivad. Siin on muide kohutavalt oluline see, kummale poole teed jääb sinu maja. 27. marsruut. Tee, mis viib Montauk' linna. Maantee kulgeb läbi kogu saare ja lõpeb päris selle tipus. Kui sa oled tõeliselt vinge, jääb su maja sellest maanteest lõunasse, ookeani äärde, ning sinu telefoni suunakood on 324. Minu puhul ei kehti kumbki tingimus. Minu kodu asub sellest maanteest kümme minutit põhja pool ja minu suunanumber on 267. (lk 19-20)
  • Minu maja läheduses pole isegi mitte veekogu. Ma olen metsas, kus mind ühel heal päeval vabalt surnuks võidakse hammustada - sõna otseses mõttes -, seda teevad puugid. Kui inimest hammustab hirve seljas elav puuk, kes kannab edasi limatõbe*, kaevub ta esmalt sügavale naha sisse, et verd imeda, ning kuus tundi hiljem tekib nahalööve. Kui kohe arstiabi ei saa, on sinu laul lauldud. Igaveseks. Võib-olla ma liialdan. See on mul kombeks, aga tegelikult on nad üsna võikad olevused, need puugid. Ilmuvad su nahale väikeste mustade täppidena ja peidavad oma pead sinu sisse, jättes oma tähtsusetud kehad nahapinnale. Et nad surnuks lämbuksid, tuleb neid määrida vaseliiniga ning seejärel kehalt minema pühkida. Aga selleks ajaks on sul see limatõbi juba küljes ja sind ootab kiire surm. Niisiis, kus küttida metsas jalutavat MIND: kuulsusrikkas Hamptonis. (lk 20; *Tõlkija märkus: orig.: lime disease (haiguse avastaja nimi on originaaltekstis asendatud puukide jälkusele viitava samakõlalise sõnaga) - Lyme'i tõbi ehk borrelioos, mida põhjustab borrelia bergdorfi kruvipisikut kandev puuk)
  • Nädalalõppudel hoidun ma Louse Pointi minemast, sest siis on see abielupaaride päralt. Naine kössitab rannal ühes sedasorti kokkupandavas toolis, mis tavaliselt liiva sisse vajub ning teeskleb, et loeb Tama Janowitzi viimast romaani, tegelikult laseb aga silmadel puhata oma uhkel, kuid sõiduks kõlbmatul laevalogul, kuna mees pillub ookeani spinningut lootuses, et see tõmbab pinnale nende õhtusöögi. Iga viske peale sööstab mehe kuldne retriiver vette, et kaldale tuua kala, kuid lõppkokkuvõttes peab peremees veest välja õngitsema koera. Ma tean, et taolised sellid ei püüa iial ühtki kala, nad võivad seal seista tunde, sarnanedes pigem Ralph Laureni polo reklaamiga kui tõelise kalamehega. (lk 20)