Mirjam Peil

Elo-Mirjam Peil (neiupõlvenimega Annist; 5. juuli 1939 Tartu – 17. september 2022 Tallinn) oli eesti kunstiteadlane ja kriitik.

"Meie kodude kraam"

Mirjam Peil, "Meie kodude kraam", 2011.

• Baltisakslaste lahkumisega lisandus eestlaste puhvetkappidesse palju hõbevara, sest lahkujad võisid kaasa võtta ainult kolm kilo hõbedat - ülejäänu müüdi oksjonil. Olen külastanud üht kodu, kus pereisa olevat 1939. aastal ostnud koguni 15 kilo hõbeasju. Minu vanemate hõbedakohver pudenes aga ühel teadmata teekäänakul lohakalt pakitud koormast maha ja sinna jäigi. (lk 21)
• Mõnel meistril oli tavaks kujundada kogu serviis üht kindlat motiivi kasutades, teised aga kasutasid serviisi kujundades vaheldumisi mitmeid erinevaid motiive. Ühendajaks oli rant, mis oli kogu serviisil kindlasti ühesuguse ornamentaalse kujundusega. Randid olid ka nn seeriate tunnuseks. Näiteks kasutas Spode'i firma kuulsat pajumotiivi, mille aluseks on Hiinast pärinev ilus ja kurb lugu hukkunud armastajatest; Wedgwoodi firmamärgiks on "Sinine roos", Itaalia varemeid kujutavate taldrikute ääristuseks aga humalatest ja odrapeadest põimitud vanikuga rant. (lk 33)
• Usun, et moodsa vormi ja dekooriga nõud valis ema, sest isa maitse oli teistsugune, konservatiivne ja ilutsev. Tema poissmehepõlve serviis oli vikerkaarelise lüsterglasuuriga ja ehitud roosaihuliste naisterahvaste ovaalraamis piltidega. Mäletan, et ema suhtus sellesse n-ö sõbraliku sarkasmiga. (lk 34-35)
• Argiste asjade kõrval tegid klaasimeistrid vahel ka naljakavõitu iluasju nagu klaasist õnnepõrsad või salapärased ja rasked klaaskuulid, mille sees hõljusid kummalised mullid ja lillekesed. Ilmselt olid mõlemad populaarsed - kuulid sätiti kummutipealsele, klassist sigudikud asetati aga aknalauale, sageli just topeltakende vahele. (lk 45)
• Soome ja Eesti muuseume külastanud inglanna Marion Quentin-Baxendale'i koostatud põhjalikust kataloogist avastasin üllatusega midagi väga tuttavat ja kodust. Nimelt ilutses seal teiste seas meie suvemajja jäetud suhkrutoos, mida ema ei lubanud linna tuuagi, sest pidas seda labaseks ja maitsetuks. Uurija andmeil oli see aga Karhula vabriku väga harvaesinev ja hinnaline toode. Kataloogis pildisttud umbes viiesajast esemest on see üks kallimaid - oksjonihinnaks 1800 dollarit.

Paraku olin ma selle kalliks osutunud ilusa asja ammu ära kinkinud. (lk 47)

• Pereelus kujunes teejoomisest omamoodi rituaal. Läikimahõõrutud samovar paigutati söögilaua kõrval olevale eraldi lauakesele ja teed valas perenaine ise või maja vanim tütar. Portselanist teetassidel olid hästi sügavad alustaldrikud, millesse võis keevkuuma joogi jahtuma kallata. Külmal sügis- või talveõhtul andis kuum ja kahisev samovar nii ihu- kui hingesooja, suviti aga viidi samovarilaud terrassile või aeda. (lk 51)