Hakkas vihma sadama, aga sellele hinnalisele taeva annile tähelepanu pööramata sagisid inimesed ikka tänavail. Nad ronisid välja taksost, enda järel ust valjusti kinni lüües, uurisid kauplustevaateaknaid või heitsid nende poole käigu pealt pilke, seisid trammipeatustes, määrasid jooksujalul kokkusaamisi. Ja paljud hoidsid käes vihmavarje — armsaid ning heategevaid mehhanisme. Kõige süütum, mis inimesed eales välja on mõelnud.
Dina Rubina, "Millal ükskord langeb lund", tlk Hille Karm, 1989, lk 13