Kui kunstnikud ei suutnud sel ajal veel Liivimaal leida piisavalt ainet oma romantiliste visioonide või klassitsistliku ideaali püüdlustele ning ihalesid enamasti suurte kunstimekade (Rooma, Šveits) poole, siis 18. sajandi lõpu humanismiprintsiipidest lähtuvatele õpetlastele-literaatidele pakkusid siinsed vastuolulised suhted materjali küllaga. "Aina ekstreemsused, aina vastuolud!" (Lauter Extreme, lauter Widersprüche!), nendib Krause, õppides lähemalt tundma Liivimaa olusid. (lk 28)
Hilkka Hiiop, "Johann Wilhelm Krause Liivimaa-ainelised joonistused", rmt: "Johann Wilhelm Krause", kd. 1, 1999, lk 21-70
