[Professor:] Sa lähed ja lähed, kuid ikka ühtegi algarvu vastu ei tule. Su ümber on ainult üks ääretu liivameri. Päike kõrvetab halastamatult, kurk kuivab, silmad on hägused. Ning äkki tundub sulle, et nägid algarvu, sa püüad selleni jõuda, aga mõistad siis, et tegemist on kõigest miraažiga. Su pihku jääb vaid kõrbetuul. Ent sellest hoolimata ei anna sa alla, vaid kõnnid ja kõnnid, kuni jõuad selge veega oaasini, mida algarvuks kutsutakse.
Yōko Ogawa, "Majapidaja ja professor", tlk Margit Juurikas, 2012, lk 61
