Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/märts
| jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember |
Mu rinnale rabiseb suhkrut ja kass magab mu üsal
must särav suhkur ja käginal keerleb unede masin
öö tummades sõrmedes väike siniseis sädemeis vasar
lööb mu valede alasil: unustasin unustasin unustasin
- Triin Soomets, "* Mu rinnale rabiseb suhkrut", rmt: "Valitud omadused", 2016, lk 53
Raamatukogus magasid kodutud, istudes püsti
pikkade laudade ääres, hoides avatud raamatuid.
Istusin seal, kuulates omaenda südame
aeglast lohinat, kasutut kirja,
mida ta üha uuesti kirjutas. Mu taskus oli
paberitükk, mille surus mu pihku nädalaid tagasi
kurt klient, kelle raevukaid märke ma lugeda ei suutnud.
Keerukas glüüf, viiulivõti okastraadis -
iga raamatu maetud pealkiri, mida ta vajas.
- Debra Allbery, "Krooniline linn" ("Chronic Town"), Poetry 5/1999
- Belgia külades võtavad külaelanikud Saksa väge sõnnikuharkidega, akendest sihitud kuulidega ja kõiksugu teistsuguste koledustega vastu. Mõnedes on nad päeval sõbralikult vastu tulnud, öösel aga, kui väsinud sõjamehed puhkama juba heitnud, kallale tunginud. Nendes külades olla naised lastega väljadele aetud, mehed pidanud küla peauulitsale ennast ritta seadma. Mõnes külas on iga teine mees, mõnes iga kolmas, mõnedes olla ka naised ja lapsed maha lastud. Naised ja lapsed on siis surma mõistetud, kui mõnes külas on vastu hakatud.
- Kas ma pidin ütlema: "Ilus, suurepäraline, oli küla ja nüüd ei ole teda enam."
- Külad pistetakse venelaste viisil põlema. Oli küla ja nüüd ei ole enam. Tuhaasemetel undavad koerad, viljaväljadel uitavad karjad, tulest puutumata aedades õitsevad tumepunaselt jorjenid, lõhnavad imelised matjoolad ja uulitsatel lamavad tardunud silmadega, avatud suudega, krampliselt kokku rusikasse pigistatud kätega külaelanikud.
- Ellen Vilbaste, päevik, 6. september 1914, rmt: "Ellen. Esimene maailmasõda eesti naise mõtteis. Ellen Koppeli 1914. aasta päevik Potsdami õpingupäevilt", 2014, lk 33-34
- See, kes tiitli pärib, peaks seda võtma kui temale pandud hooldusülesannet. Kui isand või emand on nii rumal, et lõikab korraga liiga palju metsa või jätab viinamarjaistandused hooletusse või laseb loomakarja väärtusel langeda, võivad hertsogkonna inimesed üles tõusta ning tulla kuninga juurde õigust nõudma. Nii on juhtunud ja kõik ülikud on sellest teadlikud, et nii võib juhtuda. Rahva heaolu kuulub rahvale ja neil on õigus häält tõsta, kui nende hertsog selle eest hea ei seisa.
- Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, 2000, lk 99
- Kas hääletamisel loetakse ajaloo häält üheks või mitmeks hääleks?
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977, lk 42
- Suurel vahetunnil käidi töölisfakulteedi sööklas suppi söömas. Viimane koosnes soola ja loorberilehtedega maitsestatud veest ja kartulitest, aga sellegipärast söödi see viimase tilgani ära ja küsiti lisagi, sest supil oli üks väga hinnatav omadus - ta oli soe. Selle supi kohta liikusid ringi anekdoodid, temast kirjutati ühiselamu seinalehes ja tema väärtust püüti väljendada isegi valemites, nagu näiteks:
- Anna Paas, "Uus vahetus", 1968, lk 18
- Mu eestlastest tuttavad olid "Seitsmenda rahukevade" paljastustest ärevil. Raamatus esinesid avalikult metsavennad, romaan kajastas nõukogude aja materiaalseid puudusi ja ühiskondliku korra naeruväärsust: muresid inimeste toidu ja loomade sööda pärast, absurdseid tursakursusi jne. Kui mu eesti tuttavad kuulsid, et ma tahan raamatut norra keelde tõlkida, hakkas aga üks ja teine kõhklema: vist ei tasu! Olin hämmeldunud: kas neile on järsku režiim hakanud sümpatiseerima? Aga ei. Nende kõhklemise põhjus oli teine: romaani tüdrukust peategelane oli nii ulakas! Nad ei tahtnud, et niisugune pilt eestlastest välismaale jõuab. See oli mu esimene kokkupuude kujutlusega, et kirjanik on rahva eetiline juht. Kui raamatu tegelane ei käitu eeskujulikult, on rahvas reedetud.
- Turid Farbregd, "Tõlkija mälestusi ja mõtteid seoses romaaniga Seitsmes rahukevad", rmt: "Looming - olemise kehtestamine: Viivi Luik", 2007, lk 39
- Mammona mõjul inimene väärastub, see on sulatõsi. Liiga raske rahakott rikub kõik. Rahajaht võtab pimedaks. Lastest kujuneb kapital, sest neisse investeeritakse hiiglasummasid, mis on saadud palehigis, rängas ja julmas pureluses kaaskodanikega, kes samu eeliseid ning ametikohti, sama eluruumi jahivad ja alati arvulises ülekaalus on.
- Marie Cardinal, "Võti väljaspool", tlk Ilotar Aavisto, 1985, lk 24-25
kõige tõhusam
kartulivõtumasin
on metsseadeldis
- [Katja:] Ma tahtsin end seestpoolt soojaks vooderdada ning pitsa mõjus nagu südame ümber mähitud kasukas.
- Leena Lehtolainen, "Uskusid juba - on meelest läinud", tlk Anne Kütt, 2006, lk 157
Õunapuud
näivad aias külalistena,
ootamas õiget hetke,
et tõsta oma valged seelikud,
kõndida minema mööda teed ja jätta mind maha.
- Dorothy Aldis, "Õhtu" ("Evening")
- Meie ajal arvavad inimesed moekombeid hääduse olevat, ja mõnd, kes küll hää mees on, arvatakse kurjaks, sest et ta teiste tühjade kommete järele ei ela. Nõnda on lugu ka minuga, sellepärast, et mul tühjade kommete õppimiseks aega ei ole, kui ma tarkust tahan õppida.
- Kristjan Jaak Peterson, "Laulud, päevaraamat ja kirjad", 1922, lk 80
Mina olen sama kaugel kui too ratsanik, kes hõõrub silmi
villides kätega, kes vaatab, kuidas viirastus paneb selga
tema jaki ja saapad, ning seisab nüüd alasti keset maanteed.
Sama kaugel kui tühemik sõna ja sõna vahel,
kui täiuslikult armastatu raske uni
ja sõdade sireenid, mida ükski elavaist mäletada ei suuda,
sama kaugel kui see tuba, kus pole lausutud ühtegi sõna,
sina oled sama kaugel kui leiutis ja mina sama kaugel kui mälu.
- Susan Stewart, "Kollased tähed ja jää" ("Yellow Stars and Ice")
Õhk räitsakakilde ei tuiska enam.
Maad kirgastab smaragdrohelus
ja lillede uhkav kirevus,
on taevaski helesinavalt kenam,
ja päike kõrgelt käib lootusteel,
kus kuu on kahvatult rändand eel.
Musttuhat olendit välimust muudab,
kõik liigub, kasvab, tulvab ja käib,
ürgmuusikast algab, lõpp luulena näib,
päev-päevalt maailm uududa suudab,
kuid üle kõige kui õilistaim
on elupuul õitsemas inimvaim.
- Aspazija, "Kuldne aeg", tlk Mart Pukits, Postimees, 10. mai 1944, lk 4
- Esialgu ei kohanud Li kedagi peale lindude ja loomade ja kui talle tulid vastu inimesed, siis olid nad samasugused nagu tema ja ta nägi ennast nendes nagu peeglis, ainult nende liigutustes ja keeles puudus see rahu, mille prints oli omandanud üksinduse päevil. Mida kaugemale Li kõndis mõõtmatuil maailma radadel, seda enam hakkas tema ümber tunglema rahvast - elu pulbitses nagu tohutus mesilastarus. Selline rahutus tekitas vaenu, tigedust ja ilmatut aplust ja Li nägi, et inimese astel on teravam kui mesilase oma.
- Elza Stērste, "Prints Li'st ja heast Agnest", rmt: "Armastusjutt ja teisi jutte", tlk Ita Saks, 1993, lk 42
- Jumal ei armasta kõiki inimesi ühepalju. Ta armastab vaid ülemaid ja rikkaid, vaeseid mitte. Vaestele saatis ta kõiksugu valu ja piina, vaeva ja viletsust, surus nad nii raske ikke alla, et inimesed viimseni välja kurnati. Nõrgemad murdusid; teised, kellel rohkem elutahet oli, andusid pahedele, ja nõnda põhjustas ajalik viletsus neile veel igavese hukatuse. Ei ülemad ega rikkad tarvitsenud oma laste tuleviku pärast muremõtteid mõlgutada; harva, kus nende hulgast mõni kurjategija tuli, nemad ei lõpetanud oma elupäevi vangi-, vaeste- või lõbumajas.
- Minna Canth, "Vaene rahvas", tlk Toomas Huik, 1960, lk 33
- Rääkisin ühe loodusfotograafist sõbraga, kes hakkas kurtma, et ta jumaldab kõrbe, teeb sinna pikki reise, aga need pildid ei tule välja. Minu meelest olid suurepärased fotod ja siis ta ütles, et selleks, et kõrbe mõista, pead sa olema sinna sündinud. Seepeale sain aru, et mind tõmbab väikestesse kohtadesse, kuna ma ise olen ka pärit kusagilt maailma lõpust, seega ma lihtsalt saan nendest kohtadest paremini aru kui metropolidest, mida ma võin küll siiralt imetleda, aga kunagi mõistma ei hakka.
- Silvia Pärmann, intervjuu: Reet Weidebaum, "Silvia Pärmann: kui mingi asi hakkab mind huvitama, siis ostan lennupileti ja lähen ise kohale", ERR, 24.03.2021
- Hr Martius!
- Minu kannatus on nüüdseks lõpule jõudnud. Kui kaua Te arvate, et ma pean seda klavessiini ootama? Kaks kuud on mööda saanud ja muutunud pole midagi. Mul on kahju Teile sedasi kirjutada, kuid teisiti ma talitada ei või. Te peate tooma selle ära heas seisukorras ja viie päeva jooksul, muidu me sõbraks jääda ei saa. Adieu.
- Leipzig, 20. märts 1748
- JOH. SEBAST. BACH
- J. S. Bachi kiri hotellipidaja Johann Georg Martiusele, ära trükitud kogumikus: Christoph Wolff, Arthur Mendel, Hans T. David (toim), "The New Bach Reader: A Life of Johann Sebastian Bach in Letters and Documents", 1999, lk 234
Märtsikellukeste tilingi on vaibunud varju,
tuul ei mängita tammelehti, rähn on kohkunult vait.
Ses hämarvaikuses kõik kehad on hetkeks hingetud,
natuke hirmul. Ootuses. Tardunult tasa.
Ja siis - silmapiiri tagant tabab kõrv nukkermagusa hõiske,
ürgse ja igavikulise trompetisoolo,
nõidusliku kruugatuse, mis murrab kõik loitsud ja väed!
Sookured! Kevade hallisulised haldjad,
valguse ja varju piirialade valitsejad,
hommikused äratajad ja uduõhtute unelaulikud!
Te tants on alanud, te laulud on siin.
- Berit Petolai, "Kevadine pööripäev" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 18
- Kas me pole une ajal mitte kõik üksipäini? Unes on nii neid, kes aknast välja lendavad, neid, kes jäävad maha alguspunkti, kui ka neid, kes on juba sihtpunkti jõudnud. Me pole juba algusest peale samas ruumis. Kas kuulete, kuidas kohanimed kohutava kiirusega magamisaseme alt läbi kihutavad? Kiirus, millega koht jalge alt kaob, on igaühe jaoks erinev. Mitte keegi ei pea maha minema. Kõik meie, kes me oleme, ilma et me siin oleksime, jookseme laiali igaüks omaette ise suunas.
- Yōko Tawada, "Kahtlased kujud öises rongis", tlk Lauri Kitsnik, LR 16-17/2020, lk 90-91
- Kui sul on valikud jaa, ei, võib-olla, siis võib-olla on kindlasti ei ja ei on niikuinii ei. Jaa on jaa.
- Krisli Melesk, intervjuu: Margus Martin, Mihkel Maripuu, "Krisli Melesk: "Reisimine on minu jaoks number üks"", Postimees, 12. juuni 2021
- Kui inglise kultuuris omavad salaaiad märgilist tähtsust, siis meil hakkab kuju võtma salasalude austamine. Nende otsinguil tuleb siblida võpsikus ja trotsida puugihirmu ning kõndida üle rohkemate raielankide, kui arvasid, et metsa üldse mahub. Eriti lastele oleks padriku kogemine vajalik, enne kui termin "mets" muutub nende jaoks abstraktseks filosoofiliseks kontseptsiooniks, mis võib tähistada ka koosluse kaotanud tühermaad, ja ainus lugu, millega nad seda seostada oskavad, on see, kus mitte mõmmi, vaid kass lapsi lugema õpetas. Seal istus peategelane mäletatavasti kännu otsas.
- Maarja Merivoo-Parro, "Maarja varia", 2020, lk 78
- Lõhe, mis jagab inimesed headeks ja kurjadeks, ulatub äärmiselt sügavale ning kõige sügavam on see lõhe koonduslaagris.
- Õppisime inimest tundma nii, nagu pole varem teinud ükski põlvkond. Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve.
- Viktor E. Frankl, "... ja siiski tahta elada", tlk Piret Metspalu, 2002, lk 117-118
- "On antud täisnurkne kolmnurk, mille kaatetite pikkused on x ja y ning hüpotenuusi pikkus z. Tõestage, et x2 pluss y2 võrdub z2-ga."
- "Ja kuidas sa seda tõestasid?" küsis Valaskala.
- Hirame vahtis nõutult maha ja vaikis. Klassis valitses hauavaikus.
- "Ma küsin, kuidas sa seda tõestasid?"
- "Mina... Jah, hm... See oli õige. Ma mõtlen ka nii..."
- Kaugeltki mitte kohe ei taibanud Ozu Hirame sõnade mõtet. Ka teiste õpilaste nägudest võis näha, et keegi neist polnud esimesel hetkel Hirame vastusest aru saanud. Äkki aga jõudis see neile kohale. Hirame oli kõik teoreemid tõestanud ühe ja sellesama lausega: "See on õige — ma mõtlen ka nii."
- Shūsaku Endō, "Ajal, mil ma vilistasin", tlk Agu Sisask, 1988, lk 14-15
- Jutustaja on sõnadest, mitte lihast ja luust olend, nagu tavatsevad olla autorid, ta elab ainult jutustatud romaani raames ja selle jutustamise ajal (loo piirid on ka tema eksistentsi piirideks), samal ajal kui autori elu on palju rikkam ja mitmekesisem, see eelneb ja järgneb romaani kirjutamisele ning isegi kirjutamise ajal ei haara romaan endasse kõike, mis autor on läbi elanud.
- Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule", tlk Ott Ojamets, 2011, lk 31-32
- Kui midagi läheb untsu, ei maksa arvata, et sa oled halb teadlane. Sinu ees on küsimus, millele pole veel vastust. Kui saad vastuse, mis sind ei rahulda, tuleb olla loov ja tulemusi tõlgendada, võib-olla oma hüpoteesi või planeeritud eksperimente muuta. Ja mõnikord ei tulegi välja. Läbikukkumised ei ole alati halvad, nagu meile koolis õpetati. Muidugi oleme kõik inimesed ja väsime ära, aga teadlane ei viska seepärast püssi põõsasse.
- Ilona Faustova, intervjuu: Tiia Kõnnussaar, "Ilona Faustova: sünteetiline bioloogia on tulevikuteadus!" UT, detsember 2021, nr 8
- [Professor:] Sa lähed ja lähed, kuid ikka ühtegi algarvu vastu ei tule. Su ümber on ainult üks ääretu liivameri. Päike kõrvetab halastamatult, kurk kuivab, silmad on hägused. Ning äkki tundub sulle, et nägid algarvu, sa püüad selleni jõuda, aga mõistad siis, et tegemist on kõigest miraažiga. Su pihku jääb vaid kõrbetuul. Ent sellest hoolimata ei anna sa alla, vaid kõnnid ja kõnnid, kuni jõuad selge veega oaasini, mida algarvuks kutsutakse.
- Yōko Ogawa, "Majapidaja ja professor", tlk Margit Juurikas, 2012, lk 61
Viilutame oma elu
segmentideks rituaalidega, igaüks neist uks
eeldatavasse uude faasi. Näeme
endid liikumas toast
tuppa, ehk lohistades oma mänguasjugi
kaasas, kuni avaneb viimane uks
ja me läheme lõpuks olisse.
- Marge Piercy, "Uksed avanevad ja sulguvad me ees" ("Doors opening, closing on us"), poets.org, 2015