Kartulivõtt

Vincent van Gogh, "Kartulivõtt", 1883.

Proosa

• "Oh, mul oli imetore nädalavahetus," ütles Denise, pisikesed silmad vaatlemas prillide tagant Henryt innuga, mis oli nii lapselik, et võinuks mehe südame pooleks praksatada. "Me käisime Henry vanemate juures ja võtsime hilja õhtul kartuleid. Henry pani autotuled põlema ja me võtsime kartuleid. Kartulite otsimine külmas mullas - see oli nagu lihavõttemunade otsimine!" (lk 14)
  • Elizabeth Strout, "Olive Kitteridge". Tõlkinud Jana Linnart, 2016.

• Minu suved lõppesid alati umbes viieteistkümnenda juuni paiku, kui sai otsa õnnis ajapragu kartulipaneku ja heinateo vahel, mil sai rahulikult raamatuid lugeda. Kui heinategu lõppes, tuli kartulivõtt, mis kestis vähemasti kaks kuud. Viimased kartulid maja taga hunnikus võttis külm, siis teadsime, et november on saabunud. Külmavõetud kartulid loobiti sõnnikuhunnikusse, kus neist mõned mingi ime läbi kevadel siiski idanema hakkasid, moodustades seal omaette võiduka Homo sapiens'i poolt hüljatud generatsiooni. (lk 180)
  • Valdur Mikita, "Lindvistika", Välgi metsad, 2015

• Kartulivõtjail paluti end vaos hoida. (lk 122)
  • Keiti Vilms, "@keitivilms", Tänapäev, 2017

Luule

See porine maa
võtmata kartulitega
on minu.

• Ellen Niit, "See maa" (1967). Rmt: E. Niit, "Paekivi laul", 3. trükk. EKSA 2008, lk 170-172