Kartulivõtt

Proosa

Ema oli raamatukogust juba tagasi, läks, kartulikonks ühes ja traadist punutud korv teises käes, kartulimaale "kõhvitsema" - kunagi ei mallanud ta oodata, millal isa sovhoosist hobuse laenab ja kartulivõtutalgud korraldab - ikka olid emal talgute ajaks pooled kartulid konksuga "välja kõhvitsetud" ja ära valitud.
- Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev 2021, lk 19-20

"Oh, mul oli imetore nädalavahetus," ütles Denise, pisikesed silmad vaatlemas prillide tagant Henryt innuga, mis oli nii lapselik, et võinuks mehe südame pooleks praksatada. "Me käisime Henry vanemate juures ja võtsime hilja õhtul kartuleid. Henry pani autotuled põlema ja me võtsime kartuleid. Kartulite otsimine külmas mullas - see oli nagu lihavõttemunade otsimine!"
- Elizabeth Strout, "Olive Kitteridge". Tõlkinud Jana Linnart, 2016, lk 14

Minu suved lõppesid alati umbes viieteistkümnenda juuni paiku, kui sai otsa õnnis ajapragu kartulipaneku ja heinateo vahel, mil sai rahulikult raamatuid lugeda. Kui heinategu lõppes, tuli kartulivõtt, mis kestis vähemasti kaks kuud. Viimased kartulid maja taga hunnikus võttis külm, siis teadsime, et november on saabunud. Külmavõetud kartulid loobiti sõnnikuhunnikusse, kus neist mõned mingi ime läbi kevadel siiski idanema hakkasid, moodustades seal omaette võiduka Homo sapiens'i poolt hüljatud generatsiooni. (lk 180)
- Valdur Mikita, "Lindvistika", Välgi metsad, 2015

Kartulivõtjail paluti end vaos hoida.
- Keiti Vilms, "@keitivilms", Tänapäev, 2017, lk 122

Luule

See porine maa
võtmata kartulitega
on minu.

Ellen Niit, "See maa" (1967). Rmt: E. Niit, "Paekivi laul", 3. trükk. EKSA 2008, lk 170-172

rabiseb vakka mu saak
sirutan tuikavat turja
küla pool punane haab
põletab ennast kui urja

kirikuvahtrate tukk
läkitab värvide naeru
igitumm kullane kukk
maa peale vaatabki vaevu

Milvi Seping, "Kartulinoppijad", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 30