Vikitsitaadid

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/aprill

< Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

Mõtetesse on rohelust vaja,
et sa kuuleksid,
tajuksid nagu kingitust
lehtede langemist puult.
Vaikus kuulatab siin.
Härmas põldude
rahu jalge ees näen
põlvili haavatud tuult.

2

  • Või on mõni inimene just selleks loodudki, et sulle ette kuulutada, mis saab sinust kümne-kahekümne aasta pärast, ja ehkki sa talle mõistmatult otsa vahid ja tema üle naerad, peaksid - kui sa teist hoolega silmitseksid (aga seda sa ei taha teha) sisimas tunnistama, et oled temaga sarnane ja et sul on sellepärast hirm.

3

4

  • Valgus, kellelegi kuulumatu, kõikidele kättesaamatu, elas oma elu.
Õiglus oli kosmiline pannkook, millest inimestele jagatud ainult kübemeid. Veendunud oma suurepärasuses, kisendas raasukesemees enda kähedaks: mina, mina!
Kurjus oli mürgine vihm, mille tumedad piisad laskusid lilledele, kaunitele naistele, presidendile, revolutsionäärile.
  • Ilmar Jaks, "Eikellegi maal. Ülestähendusi Siimonist", 1991, 2. trükk, lk 56

5

Surmaputke ja sappi täis kruus
on suurmehe huku eel toost;
mehest parim on surilina all siis,
kui sureb parim ta unelmaist.

Ta võib jätkata nii, kuis on plaan,
kui elult on langenud õis,
olgu jumala arm selle mehega,
kel surnud enamik unelmaist.

Las teeb vaprat nägu, kui saab,
püüab kuulsust ja vara ta maist,
samahästi võib mehe kuid matta siis ka,
kõik kui surnud ta unelmaist.

6

  • Kui teadmine puudub ja on ainult arvamine, siis ole parem vait.
    • Katrin Saukas, intervjuu: Birgit Itse, "Saunaeit: kuhu see rõem kadus?", Järva Teataja, 19. juuli 2016

7

  • On naeruväärne muretseda oma välimuse pärast. Maas on pikk punane vaip, mis on ainus tee ukseni. Ukseni, mis sulgub täpselt kell pool kuus! Selle ümber on barrikaadid ja võmmid ja fännid ja fotograafid. Igal pool. Meid ei märka keegi. Pole midagi võrreldavat sellega, kui oled ainuke tundmatu säravate tähtede kambas. Välja arvatud see, kui oled ainuke tuntu eikellegite kokkutulekul. Kui peaksin hääletama kahest halvast väiksema poolt, nagu ma teen presidenti valides, siis eelistaksin anonüümsust.
    • Julia Phillips, "You'll never eat lunch in this town again", NY: Random House, 1991, lk viii

8

Kirjutage igale sõnale kolm sobivat tegusõna.
Näide. Pesumasin peseb, loputab ja väänab riided kuivaks. Koer haugub, jookseb, valvab maja.
Georgi kirjutatud vastused.
Isa magab, sööb, töötab.
Ema hoolitseb meie eest, muretseb meie pärast, armastab meid.
  • Zane Zusta, "Prussakad minu peas", tlk Ilze Tālberga, 2020, lk 54

9

Kuid ma kõnnin edasi, alla orgu ja
salajasse kivimõistatusse, mis on linn.
Kõrgel mu pea kohal rulluvad lahti tuulest aetud pilved
nagu suured räbaldunud lipud, mis laksuvad läbi sinise taeva
nagu lendavad palved; nad keerlevad ja pöörlevad nagu aeglustatud film,
filmilikud, võimatud ja alati meiega
selles kohas, kus valitseb tohutu, taltsutamatu taevas.

10

11

Tol suvel ma ei läinud hulluks,
rääkisin selle asemel oma emaga, kes väitis,
et meie inimesed ei lähe hulluks.
Selle asemel teeme seda äkilist õhtu-
vaikust, mis järgneb pumppüssipaugule.
Meie seisame üksi kakskümmend aastat hiljem
nagu hernehirmutis keset põldu,
suuresilmne, hambutu, loetledes
oma vaenlasi ja elades neist kauem.

12

  • Vaikselt seisid põlised puud ja kuulasid väikeste laulikute suurt kevadelaulu. Laul näis liigutavat isegi suurimat kodumaa looduseuurijat K. E. v. Baeri. Näis, nagu pehmeneks ta teravajooneline pronksnägu leebeks naeratuseks, nagu tahaks ta hallpunaselt graniitsambalt maha astuda, et paremini jälgida väikest porri, kes naaberkuusel nii kangekaelselt järele aimas metsvindi laulu.
    • Johannes Piiper, "Pühapäevahommik Tartu Toomemäel" [16. aprill 1933], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 218-219

13

  • Eestlastele on oluline, et meie metsad kannaksid koos meiega edasi meie kultuuri, mitte ei muutuks toormeks ja käibeks mõne eraettevõtja pangakontol. Metsad ja mererand on eestlaste identiteediküsimus, mitte raha, või kes kellega abielluda võib. Las abielluvad need, kes soovivad. Peaasi, et me ei rikuks elukeskkonda ja ei hävitaks meie kultuuri juuri, looduslikke pühapaiku, elu maal, endale toidu kasvatamise-küpsetamise oskust ja suitsusaunu.

14

  • Kokkuvõttes ei ole ma leidnud, et naisfilosoofid jagaksid mingit ühist selget "häält". Olen nautinud nende teoste lugemist, mõningaid rohkem kui teisi, ning mind on täitnud imetlus nende jõudeelus naiste vastu, kes enne ühtegi ülikooli pääsemist võtsid filosoofia ette hobi korras, saades nii üsnagi asjatundlikeks. Kuid olnuks vägagi ebarealistlik oodata, et selliseid kindlameelseid ja individualistlikke naisi ühendaks miski muu kui need iseloomujooned. Mis puutub professionaalidesse, siis pole eriline üllatus, et nad osutuvad samavõrd mitmekesisteks kui nende meeskolleegid. Usun, et see annab põhjust mitte pettumuseks, vaid uhkuseks.
    • Mary Warnock, "Women Philosophers", London: Everyman, 1996, lk xlvii

15

Aknad on piilumiseks.
  Ellu.
Uksed on lahkumiseks.
  Surma.
Aga milleks uned on?

  • Artur Alliksaar, "Morbiidseid maastikke" 5, rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 350

16

Ühel päeval olen ma surnud ega vaja enam
suitsu, raha, leiba, täiesti
ükskõikne luule suhtes.

Miks mitte naaksuda praegu, õiendada
natuke, kuni veel saan,
mind toetamas terve keel,
ühe ribana kooritud, sädelev näide
sujuvast liigutusest?

Sest on päevi, mil
valgete virsikute lõhn jõuab minuni
sahmakatena ja ma heidan pikali, elusana,
täiesti ükskõikne luule suhtes.

  • Mary Ruefle, "Valged virsikud" ("White Peaches"), kogust "Cold Pluto"

17

18

Riiklikust meditsiinihooldusest, haridussüsteemist
                               päästa mind, raha!
Üksluisusest, kokkuhoiust
                               päästa mind, raha!
Tõrjutusest, ebakvaliteetsest alkoholist
                              päästa mind, raha!
Vanaduspäevadest halvas pansionaadis
                              päästa mind, raha!
Et ma ei koonerdaks sinuga ega sind raiskaks,
                              aita mind, raha!
Et ma õpiks viimaks sinuga majandama, et mul oleks üldse millega majandada,
                              aita mind, raha!
Et ma ei mõtleks sinust liiga palju,
                              aita mind, raha!

  • Anna Auziņa, "Raha litaania", rmt: "Introvertide ball. Läti uue luule antoloogia", tlk Contra, 2022, lk 32

19

Ja veebruar oli nii pikk, et see kestis märtsiski veel
ja leidis meid kõndimas üksi kahekesi sama rada.
Sa jäid seisma ja näitasid näpuga ja ütlesid: "See on krookus."
Ja mina küsisin: "Mis on krookus?" ja sina vastasid: "See on lill."
Ma püüdsin meenutada, aga küsisin: "Mis on lill?"
Sa vastasid: "Ma armastan sind ikka veel."

20

21

22

23

  • Me kõik oleme järves. Me kõik oleme ujujad teel tundmatu põhja poole. Me kõik neelame liiga suuri tõesõõme ega jaksa enam pinnal püsida. Seepärast ulata mulle käsi, et saaksin kirjutada sinna "appi!", enne kui upun. Aga kui kirjutan selle eksikombel vesiroosi lehele, sest kõik silmade ja kõrvadega inimesed on ammu veest välja läinud, kaldale roninud ja mulle selja keeranud, sest raske piksepilv tõuseb metsa tagant ja sirutab oma varju nagu sinakasmusta keele järve keskkoha poole...

24

25

Ei ole juhus, et inimene on kõigesööja,
sest seda on ka varblane.
Inimene nopib tarkust tähistaevast.
Lind nokib teri.

  • Liepa Rūce, "*Meie seltskonnas kõik alati...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2023, lk 200

26

...Mine üle
tehisranna, 26 miilitäit liiva

kallatud mangroovisohu - mineviku
maetud maastikule. Võta kaasa vaid

see, mida pead kandma - mäluköide
oma juhuslike tühjade lehtedega. Dokis,

kus astud paati, mis viib su Laevasaarele,
teeb keegi sust pilti:

foto - kes sa olid -
ootab sind tagasitulekul ees

27

28

  • Ma tean, mispärast Jožo kirjutas, et linnud sisendavad maailmale julgust. Linnud ei karda mitte midagi. Nad laulavad ka siis, kui orul lasub tihe udu nagu piim ja mitte keegi ei näe mitte midagi. Ka linnud ei näe mitte midagi ja võiksid karta, kuid nemad ei karda ja laulavad veel palju valjemini kui muidu, et sisendada julgust teistesse elusolenditesse.

29

Mälu süütab oma kaevurilambi
ja tungib alla koopasse.
Mõistuse valguse käes löövad helendama
muundunud, otsekui elustunud
stalaktiidid ja stalakmiidid.
Kuid ei, mu sõber, need on siiski vaid kivistised,
mitte elav vesi —
nende looja!

30

Kaarin: Mina tean. Meestel on põuetaskud. Naistel ei ole. Sinul on ka, isa. Mina ükspäev vaatasin, mis sul kõik seal sees on.
  • Ly Seppel, "Kaarini ja Eeva raamat", 2016, lk 16

alamlehed

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vikitsitaadid:Päeva_tsitaadid/2023/aprill&oldid=99640"