Vikitsitaadid

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/oktoober

< Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

  • Ma ei oodanud üldse, et see abielu toimiks, ega olnud mul ka mingeid illusioone selle kestmise suhtes, aga ometi on see püsima jäänud ja tundub, et läheb kogu aeg aina paremaks. Tundub, et mõlemad pooled tahavad, et see abielu toimiks. Mitte, et keegi seda esimesel korral tahtnud poleks, aga teises abielus on inimene palju küpsem. Loodetavasti olen ma veidi kasvanud ja natuke õppinud. Vanemaks saades muutud sa vähem hukkamõistvaks ja solvud vähem. Kuid abielu on raske töö; illusioon, et sa abiellud ja elad õnnelikult elu lõpuni, on täielik jama.

2

On luuletus lahe ja ta on ka eht,
tema võib öelda, kuis tunned sa end.
Ta võib teha su tugevaks, teha su rõõmsaks.
Kuhu iganes lähed, võta luuletus kaasa.

3

Ja valu ütles:

OLLA TÄISKASVANU TÄHENDAB HARJUDA VALUGA.
INIMESE SÜDA ON KUI LAPSEPÕLVEJÕGI, MILLE ÕPIME PÄHE
JA PÜÜAME MITTE UNUSTADA. ME ÕPIME ALISTUMA VOOLULE, SEST
VAID NII SAAB ÕPPIDA UJUMA.
OLLA INIMENE TÄHENDAB ÕPPIDA KAOTAMA.

  • Agnese Rutkēviča, "Luuletus valust" (Pühendus Ukraina inimestele), rmt: "Introvertide ball. Läti uue luule antoloogia", tlk Contra, Hea Lugu, 2022, lk 170-172

4

5

  • Isal oli olemas omaenda vankumatu müüt Issanda plaanide kohta, kus igal hingel on ette nähtud oma aeg ja koht, kuid mõnikord, kui Jumal on võib-olla tukkuma jäänud, satub üks või teine mitte oma aastasajasse, aga vahest ka aastatuhandesse, mitte oma majja, maale või mandrile, ning hakkabki segadus pihta, puhkevad sõjad ja juhtuvad õnnetused, sest äraeksinu peab midagi temale mittekuuluvast kohast eemale lükkama, või peab sellel paigal pilku peal hoidma, kuni hiljem laskub keegi seaduslik hing alla. Aga võib-olla ollakse sunnitud kannatama vanemate või vana- ja vaarvanemate tehtud pattude pärast?

6

7

8

  • "Metsal on olemas tuksuv süda, mida meie ei näe," rääkis isa kord. Ta heitis maha ja me järgisime teda, asetades käed soojale pinnasele, kõrvad kuulavalt taimestikus. "See on siin, meie all. Niimoodi puud hoolitsevad üksteise eest ja räägivad isekeskis. Juured põimuvad omavahel, tuhanded ja tuhanded puud igikatkematus võrgustikus, ja nad sosistavad juurte kaudu. Hoiatavad ohu eest ja jagavad omavahel toidust. Nad on nagu meie, perekond. Üheskoos tugevamad. Mitte miski ei pääse sellest elust läbi ihuüksinda." Ta naeratas ja küsis: "Kas kuulete, kuidas tuksub?" ja me kuulsimegi, kuidagiviisi kuulsimegi.

9

  • Staněk silmitses surnut päris lähedalt. Ta nägi svobodalaste vormiriietust. "See on meie oma..." Ta jäi vait. Sõduri laubale oli lõigatud haakrist. Rist oli verine. Määris näo ära. Silmakoobastes asusid granaatpunased loigukesed. Kuid keha ümber hakkas miski särama. See polnud valgus, see polnudki üldse nähtav, ent sellest hoolimata võis seda näha. Sõdurid nägid seda alati ja siis jäid nad alati hulgaks ajaks vait.

10

  • Mu isa on vaimukas ja armastusväärne. Tööl on ta raamatupidaja, kuid kodus, suletud uste taga kannab ta mustriga kampsuneid, mille ta on ise endale kudunud. Ta juuksed turritavad üles, kui ema neid maha silunud pole. Ta ütleb naljakaid asju. Ta teeks minu heaks ükskõik mida - muidugi, kui ma oleksin võimeline midagi tegema. Kui ma teda näen, täidab kõik temas mind kergendustundega. Ta on mu kodu.
    • Emily Barr, "Flora Banksi ainus mälestus", tlk Eda-Riin Leego, 2017, lk 29

11

12

  • Iga elukutse, milles naise hing saab iseendaks ja mida naise hing kujundada võib, on autentne naise elukutse.

13

  • Avalikes esinemistes rõhutab Anna Haava oma poolehoidu demokraatlikule ühiskonnakorrale. Nii kinnitab ta kirjas "Biograafilise leksikoni" toimetusele aastal 1929: "Poliitiliselt kuulun üldinimlikku erakonda ja pooldan mõtet, et kõik kihid ja erakonnad üksteist üle trumpaksid džentelmenlikkuses". Kui 1933. aastal ilmus fašismiohu eest hoiatav brošüür "Vastutusrikkal ajal", siis oli naistegelaste üleskutsele selles esimesena alla kirjutanud Anna Haava.

14

  • Ent eks sain minagi oma karvu katkuda ja järele mõelda, miks ma õieti tahan helilooja ametit endale ristiks kaela võtta. See peab endal väga selge olema. Pead olema väga omakasupüüdmatu ja alandlik, sest kui sa tahad luua head muusikat, tuleb tohutult tööd teha. Kasu jahtides ei suuda lihtsalt oma koormat kanda. Ja koorem ei vähene kunagi. Sa ei saa rehkendada, kui palju sa tunni eest makstud saad, võid arvestada ainult oma esmase rahulolutundega, sellega, et oled ühe teose endast välja kirjutanud. Ja kui sa oled endale klaariks teinud, et tahad seda tööd kõigest hoolimata teha, siis suudad ka helilooja elu kibestumata elada. Aeg Pariisis, mil minu muusika kedagi eriti ei huvitanud, oli kasulik juurdlemiseks, kas mu töö on vaeva väärt.
    • Kaija Saariaho, intervjuu: Jüri Reinvere, "Vastab Kaija Saariaho", TMK 6/1999, lk 6

15

16

  • [Oriana Fallaci raamatust "Mitte midagi ja nii jääbki":] Jälle tõstatab ta küsimuse, mis on elu ja miks peavad inimesed nii palju jõudu raiskama, et üksteist tappa. Ent tõdeb kurvalt, et nii on see aegade algusest peale olnud. Ometi jääb kõlama üleskutse: elage oma elu võimalikult hästi ja täisvereliselt, sest kui meie eksistents kord lõpeb, ei ole meil sellest kõigest enam midagi kasu. Mitte midagi ja nii jääbki.
    • Anne Kalling, "Eessõna", rmt: [[Oriana Fallaci, "Kiri sündimata jäänud lapsele", tlk Anne Kalling, 2011, lk 9

17

Ennemalt, kui pesin mähkmeid,
mõtlesin:
nüüd riputan kuivama
oma kapitulatsiooni lipu.
Nüüd, kui kuivatan mähkmeid,
mõtlen:
heiskan tuleviku purjed.

18

19

Naiste nimetus tagab meeste nimekuse.
Lõpuks on see ju ükstapuha, oled sa naine või armuke.
Armukesel on suurem liikumisvabadus.
Naisele jääb ainult au.

  • Arja Tiainen, "* Valitsused langevad...", rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", tlk Sirje Kiin, Eesti Raamat, 1991, lk 220

20

  • Pole midagi igavamat kui purustatud süda. Kuna see käib ka minu enda kohta, siis olen alates Kanadast tagasi tulekust kõikidest eemale hoidnud. Annan tunde, käin jõusaalis, vaatan oma uut elukaaslast Netflixi, loen ja magan. Pärast Kanadat magan ma väga palju. Ja kui ma ei maga, siis mõtlen põhiliselt selle peale, kui mõnus on magada.
    • Emmy Abrahamson, "Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas", tlk Kadri Papp, Tänapäev, 2018, lk 171

21

22

Kui kusagil ongi treileriparklate kaitsepühak,
kui Treilermajade Jumalaema kannab hoolt
auklike tänavate, siilisoenguga jõhkardite,
varastatud jalgrataste ja metsalilledes kraavipervede eest, kui
lapsed õpivad kandma kärnasid ja arme
kui medaleid; kui on olemas palve, mis peletab kiskjaid -
noh, mulle pole keegi seda võlukunsti õpetanud.

23

  • Imardinis öeldakse, et tuulel on hing ja kui tuul linnatänavatel kaeblikult ulguma hakkab, on avanenud vaatepilt teda kurvastanud.
    • Trudi Canavan, "Võlurite gild", tlk Marge Paal, Pegasus, 2007, lk 13

24

25

  • Tema ise oli küll juba aastaid surmamõtteid heietanud, aga suremise ühte aspekti polnud ta kunagi silmas pidanud; kui ära sured, ei saa sa iialgi näha, mis sellest kõigest välja tuleb. Sinu poolt esitatud küsimused jäävad igaveseks vastamata. Kas see minu laps saab endale lõpuks püsiva eluaseme? Kas too teine õpib kunagi ka õnnelikum olema? Kas saan ma kunagi teada, mida selle või tolle all mõeldi?
    • Anne Tyler, "Perekonnalõuna koduigatsuse restoranis", tlk Asta Blumenfeld, Eesti Raamat, 1995, lk 31

26

27

Mäletad armastust?

Kuidas see avas oma lõuad meie suudlustele?
Kuidas see meid segaseks ajas? Kuidas see proovis meid

nagu paljusid võtmeid nagu paljusid roostes
lukke? Kuidas see mööda lõi, ehkki aina
tagus? Kuidas selle jõud võinuks meid
     tappa?

28

  • Ümbrus andis vankris toimuvatele vestlustele värvi. Kuusemetsade vahel muutus Ramoja julgeks ja rääkis sellest, mida varjati, sellest, mida keegi kuulda ei tohtinud. Ta rääkis sellest, kuidas iga kord pole valikut, vaid tee näib olevat ette määratud. Kuidas ühel päeval ärgatakse ja mõeldakse, kus oldi siis, kui valik tehti.

29

  • Mis puutub minu emasse, siis alles nüüd saan ma aru, et ta tegi otsuse mitte kunagi mu välimust kiita, sest kui ta ise üles kasvas, kinnitati talle, et tema välimusest piisab. Ei piisanud. Noort Theresa Glassi julgustati tegema kogu panust oma õitsvale ilule ja lihtsalt uskuma, et see õitseb piisavalt kaua, et võita turvalisus hea mehe näol. Tema mõtted ahnelt loetud raamatute kohta ainult rikuksid kõik ära. "Kuss," öeldi talle. "Ole lihtsalt ilus. Kui oled mehele saanud, räägi kõike, mida tahad."
Nii et mu ema oli üheksateistkümneaastane neitsi, kes abiellus esimese mehega, kes ütles, et armastab teda. Ja selleks ajaks, kui ta minu sai, oli ta mõistnud, et abielu pole veel kõik. Meeski ei tahtnud tema mõtteid kuulda. Välimus oli viinud ta mittekuhukuradilegi.

30

  • Ma üldse ei tea, milleks neid õpetajaid vaja on, arvan et parem oleks, kui igaüks mängiks, nagu ise tahab.
(Kujutlen seda epistlit, mis nüüd Emmult saan!)
  • Lilian Semper, pianist ja muusikapedagoog, õpingute ajal Moskvast kodustele saadetud kirjas, 18.04.1958; rmt: "Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958-1961", Tallinn: Eesti Teatri-ja Muusikamuuseum, 2017, lk 24

31

On naeratus hommikul, pisarad õhtul
kogu maailma peal,
on lootused hommikul, palved vaid õhtul
igal rändajal seal.

On nutmata pisarad, laulmata laulud
ja lõikav on äng,
on lootused, pisarad, hirmud ja naerud
ja vahepeal õnn!

  • Marie Louise Andrews, "Tasu" ("Compensation"), rmt: "W. A. W.: souvenir of the Fourth Annual Convention at Warsaw, Indiana: July 9, 10, 11, and 12, 1889". Vol. 4, 1890, lk 200

alamlehed

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vikitsitaadid:Päeva_tsitaadid/2023/oktoober&oldid=99646"