Gabrielle Union

Gabrielle Union (sündinud 29. oktoobril 1972) on USA näitleja, aktivist ja kirjanik.

"Me vajame rohkem veini"

Gabrielle Union, "We're Going to Need More Wine", 2017. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Sissejuhatus

Ma pole kunagi jaganud neid lugusid väljaspool lähiringi, sõpru, kellele saad rääkida kõik oma saladused, sest tead kõiki nende omi. Nii et ma tahaksin, et see raamat oleks nagu üks neist õhtutest koos kellegagi, kellega sa saad olla sina ise. Me istume teineteise vastas jookide taga ja oleme keset seda naeruväärset, hüperventileerivat naeru ja nuttu, sest isegi mina ei suuda uskuda, et tegin mõnda neist asjadest, rumalusi, mis olid tol ajal täiesti loogilised, kuid kõlavad nüüd naeruväärselt. "Oi ei, see läheb veel hullemaks," ütlen ma ja võtan lonksu, samal ajal kui kõik restoranis viibijad vaatavad meie poole, nagu oleksime täitsa sassis. Need on lood, mis nõuavad napsi. Kui ma tõesti tahan nendeni jõuda, peame kelnerile silma tegema ja ütlema, et ta ärgu jäägu võõraks ja jätkaku kallamist, kuna täna õhtul me vajame rohkem veini.
Kui ma astusin uuesti mööda oma elu otse- ja eksisamme, loobusin vältimast mälestusi, mis vallandasid emotsionaalseid tagasivaateid, ja otsustasin võtta need omaks kui ilmutused. Igaüks neist paljastas leivapuru, mille olin teel maha poetanud, et see juhataks mind edasi mööda rada mõistmiseni, kes ma tegelikult olen.

1. ptk. "Daamid ja härrad, miss Pleasanton"

Pleasantoni elanikud jagasid end elurajoonide järgi. Koht, kus sa elasid, ütles kõik selle kohta, kes sa olid. Meie ostsime maja Val Vistas, mis oli töötav keskklass sihiga kõrgema keskklassi poole. Val Vista seisis Pleasantoni kastisüsteemis otse Valley Trailsi järel. Kuid kumbki nendest linnaosadest ei olnud nii hea kui Meadows teisel pool linna, kus rohevööndid ühendasid kõiki tupikuid ja tänavaid. Kui sa ütlesid kellelegi, kus sa elad, oli see lühikood sinu pere majandusliku seisukorra kohta: hea, keskmine või puutumatu.
Kui ma kooli läksin, pidasid mu vanemad mulle sama kõne, mida peavad oma lastele kõik mustanahalised vanemad: sa pead olema suurem, kurjem, parem, et sind lihtsalt üldse võrdseks peetaks. Pead tegema kaks korda rohkem tööd ja sa ei saa oma saavutuste ega raskustest ülesaamise eest mingit tunnustust. Enamik mustanahalisi harjub tõsiasjaga, et me peame silma paistma, et meid nähtaks olemasolevana, ja see on õppetund, mida antakse edasi põlvest põlve. Sa võid olla kas superneeger või unustatud neeger.
See hullumeelne vajadus jääda laitmatuks, olles täiuslik, kehtis ka kempsuloa asjus. Teised lapsed küsisid õpetajalt seda ja ta ütles: "Sul on viis minutit", koputades käekella pihta. Mulle ei öelnud ta kunagi aega, sest ma olin Lääne kiireim kuseja. Ma mõõtsin enda aega alati ise – lugesin sõna otseses mõttes iga sekundit –, sest tahtsin tagasi jõuda nii, et viieminutilise mõttelise kella peale jääks nõnda palju aega, et tal poleks vaja mulle aega isegi tähtaega anda.
Inimesed ei tea, mida sinuga peale hakata, kui sa ei ürita assimileeruda.
Assimileerumissurve mõjutas iga meie valikut, olenemata meie rassist. Lapsed, kes ise solvanguid ei kasutanud, ei võtnud kindlasti sõna klassikaaslaste või vanemate vastu, kes neid kasutasid. Nad võtsid selle keele omaks või vaikisid. Sest linna ebavõrdsusele osutamine oleks tähendanud, et Pleasanton poleks olnud täiuslik. Ja Pleasanton pidi olema täiuslik.
Ma sain hakkama, rääkides New Editionist, kuid mustanahalisena tundsin end tõeliselt rohelisena. Ja minu vanaema Põhja-Omaha naabruskonnas olid kõik mustanahalised. Kõiges muus peale New Editioni ei olnud ma mustanahaliste asjadega kursis. Minu vanaema elas selle piiril, mida peeti "halvaks kandiks" ja see oli omaette maailm, ilma valgete inimesteta. See, kuidas inimesed valgetest rääkisid, kui valgeid ümberringi ei olnud, oli dramaatiliselt erinev – täpselt nagu valged rääkisid mustanahalistest teistmoodi, kui nad arvasid, et mustanahalisi pole läheduses, välja arvatud Pleasantonis, kus nad unustasid, et ma olen mustanahaline, sest ma sulandusin nii hästi. Hakkasin uurima oma nõbu Kenyattat ja tema sõpru, et mustanahalisust uuesti õppida.
Kokkuvõttes ei suhtunud ma kräkki eriti negatiivselt, sest nägin, kuidas meie väikesed sõbrad sellega raha teenisid. Uimastiäri tundus mulle töö nagu iga teine. Ma tundsin ainult noori edasimüüjaid ja juhuslikke diilereid, keda teadis mu tädi. Ma ei näinud selle kõhualust. Vägivalda, meeleheidet, sõltuvust. Teadsin vaid, et andsin tädile kaheksakümmend dollarit ja tema andis mulle kolmsada dollarit tagasi.
Otsustasime Kenyattaga varastada mu tädi Joanne'i veinipakid. See oli selle suve suurim viga! Jumal küll, kui keegi üldse oma veinipakid üle luges, oli see tädi Joanne. Aga kui sa oled laps ja näed kahte nelipakki ja sul on vaja poistele muljet avaldada, siis võtad ühe või kaks ja ütled: "Mõned jäävad ju alles." Oh sa poiss, küll me alles maksime selle eest.
Veel üks sõber sai kuuli ja pidi elu lõpuni kolostoomikotti kandma. Kevin liitus jõuguga, seejärel suri tema parim sõber Dennis. Üks tüdruk, keda ma tundsin, pussitas autojuhti, et ei peaks talle viit dollarit maksma. Juht jäi elama. Mees tundis tüdrukut lapsest saati ja oskas politseile täpselt öelda, kus ta elas ja kes oli tema vanaisa, pagan võtaks, isegi tema vanavanaema. Teine poiss, kes minu arvates oli nummi, hakkas Bronco Burgersis tulistama. Ühe meie sõbra ema otsustas, et peab oma poja Omahast välja tooma. Ta saatis poja Denverisse, kus too sattus mesti sealsete jõukudega. Ka tema tapeti.

Ükski neist inimestest ei muutunud. Seda tegi keskkond nende ümber. Nad kõik olid head inimesed, kes tegid valikuid, mis lõppesid hullumeelsete tagajärgedega. Kuid nende südamed ei muutunud kunagi. Nad mängisid neile määratud rolle, samamoodi nagu mina Pleasantonis.

Pleasantoni ja Omaha vahel jäin ma kinni kaksikteadvusse: kes ma pidin olema, kui olin oma inimeste läheduses, ja kes ma pidin olema keskkoolis. Tagasivaates on lihtne näha, kuidas ma jäin kinni sellesse edasi-tagasi käivasse vaimsesse malemängu, püüdes saada hakkama mõlemas maailmas. "Kaks sõdivat ideaali ühes tumedas kehas," nagu kirjutas Du Bois; noore tüdruku tumedas kehas. Need mõlemad olin mina, kuid pidev koodivahetus – keele, käitumise ja identiteediväljenduse muutmine, et see ümbrusse sulanduks – kurnas mind.

"Sa olid sünnist saati lahe, tuuge ja imeline," ütleksin ma sellele tüdrukule nüüd. "Alates sellest hetkest, kui tegid oma esimese hingetõmbe, olid sa õige ja päris. Ja mul on kahju, et sa pidid nii kaua ootama, et seda ise õppida."

2. ptk. "Seksuaalväärkasvatus"

Viiendas klassis viidi kõik tüdrukud kooli mitmeotstarbelisse tuppa, kus meile selgitati, et ME VÕIME IGAL HETKEL RASEDAKS JÄÄDA. Noh, vähemalt meie menstruatsioon võib tulla iga kell, mis tähendas, et me võime hüpoteetiliselt lapse eostada.

Probleem on selles, et preili Brackett unustas lisada selle osa, kuidas me rasestuda saaksime. Ta piirdus lihtsalt ütlemisega, et "see võib juhtuda". Keegi ei julgenud küsimusi esitada. Ja kui sa ei tea, kuidas sa rasedaks jääd, vaid üksnes, et see VÕIB IGAL HETKEL JUHTUDA, on see natuke hirmutav. Lamasin öösiti oma toas ärkvel, surusin tekikotis voodilinad lõua vastu ja mõtlesin, mis võib juhtuda, et ma rasestuksin. Kui sind kasvatati katoliiklasena nagu mind, siis teadsid sa juba pühapäevakoolist, et tegelikult ei pea üldse midagi juhtuma. Sa võid õhtul magama minna ja ärgata Jeesuslast kandes. Olen näinud lugematul hulgal Maarja Kuulutamise maale, kus Maarja "võtab vastu" teate, et ta on rase. Aga minu lemmik on Dante Gabriel Rossetti maal Tate Britaini muuseumis Londonis. Maarja on voodis ja vaatab ingel Gabrielile otsa tuhmi pilguga: "Kas sa teed minuga praegu mingit kuradima nalja?"

Elasime peamiselt katoliiklaste ja mormoonidega asustatud linnas, nii et meie emad ei vestelnud omavahel menstruatsiooni teemal. Kui mõne mu sõbra ema nendega rääkis, andis ta tütrele lihtsalt mõned sidemed. Kindlasti ei kavatsenud ma sellest rääkida oma vanema õega ja kuna suutsin vaevu Tampaxi reklaame dekodeerida, otsisin teavet raamatutest. Loomulikult pöördusime sõpradega Judy Blume'i klassikalise 1970. aasta menstruatsioonijuhendi "Oled sa seal, Jumal? See olen mina, Margaret" poole, mis on maskeeritud puberteediealise jutustuseks. Meie, kümne- ja üheteistaastaste seas muutus see raamat kohustuslikuks lugemisvaraks ja me otsisime kapsaks loetud eksemplare kohalikust raamatukogust, suurtelt õdedelt ja mõnedelt edumeelsetelt emadelt. Mõned tüdrukud, nagu mina, läksid otse verelehtede juurde. Nemad ulatasid mulle koopia ja ma lappasin läbi raamatu kuni heade osadeni. Siis andsin tarkuse edasi järgmisele tüdrukule. "Siit," ütlesin ma osutades. "Ja siis siit."
Seitsmendaks klassiks ei olnud Melody oma kuupuhastusdraamaga enam üksi, sest meid kõiki nopiti ükshaaval ära nagu kärbseid. Üks meie sõber jäi koolist koju või jooksis õe kabinetti ja siis saime teada: "Nüüd tuli see tema järele." Mitte keegi, keda ma teadsin, ei olnud sellest vaimustuses. Sa ootasid seda samamoodi nagu toidumürgitust.
Nii see läks. Minust sai kondoomide jaotuspunkt, kes tõi neid kooli ja pidudele iga kord, kui mulle teada anti. Täiskasvanud ei vaadanud meie järele. Nad eeldasid, et me teadsime, et võime rasestuda, ja sellest hoidumiseks ei riski seksimisega üldse. Kuid isegi kui sa tead, mis teha tuleks, ei tähenda see, et sa seda teed. See on vale, mida vanemad endale räägivad, nii et nad ei peaks endale tunnistama, et nende lapsed seksivad. Ja muidugi seksivadki. Lapsed elavad kas hirmu ja kottide ja abortidega või teadmiste ja kondoomidega.

Mu isa muidugi leidis mu varu ja keeras täitsa ära.

"Need on mu sõprade jaoks," karjusin ma. See ei aidanud. Siis kasutasin "Miks sa mu toas nuhkisid?" taktikat, mis seekord imekombel töötas. Ma arvan, et ta oli hirmunud.

Ma tahan, et inimesed teeksid seksi asjus teadlikke, rõõmsaid valikuid. Sest ma armastan seksi. Kahekümnendatel ja kolmekümnendatel eluaastatel armastasin ma mitmekesisust. Nüüd, kui olen abielus, olen monogaamses suhtes. Kuid varem arvasin ma, et monogaamia on hädavarestele, kellel pole valikuid. "Mõned valivad monogaamia," ütlesin ma siis, "kuid enamikule on see peale surutud."

Ma lihtsalt ei näinud tollal selle mõtet. Küll aga nägin mõtet enda avalikult monogaamses suhtes olevaks kuulutamises. Mulle ei läinud korda see, kui ühiskond arvab, et ühele naisele tuleks eraldada üks riist ja ta peaks sellega elu lõpuni rahul olema. Kuid ma nägin seksis alati kui midgi, millest peaks rõõmu tundma. Korduvalt. Võimalikult erinevate partneritega.

On üks imeilus, täiuslik, andekas noor näitlejanna, kellega ma paar nädalat tagasi ühel peol vestlesin.

"Vaata, sa ei saa oma tussut teise ilma kaasa võtta," ütlesin. "Kasuta seda. Naudi seda. Kepi, kepi, kepi, kuni sul riistad otsa saavad. Reisi teistesse riikidesse ja seksi. Avasta kõike ja ära tunne häbi. Ära lase ühiskonna kitsal arusaamal sellest, mida sa nende arvates oma vagiinaga tegema peaksid, määrata seda, mida sa oma vagiinaga tegelikult teed."

Kui ma rääkisin, oli tema näol sama ilme kui filmides aeglase plaksutamise kohtades. Algul taipamine, et ma tõesti ütlen seda, ja seejärel vaimustav rõõm tohutust naeratusest, kui ta teadis, et ma mõtlen iga sõna. Aitab inimeste õpetamisest teesklema, et seks on ainult sigimiseks ja ainult misjonäripositsioonis ja ainult abieluvande andmise järel. Kui sa seksid konsensuslikult teise täiskasvanuga, naudi seda.

Nii et korrake minu järel: ma otsustan omaks võtta oma seksuaalsuse ja vabaduse teha oma kehaosadega nii, nagu ma ise õigeks pean. Ja ma õpin tundma oma keha, et saaksin selle eest hoolitseda ja saada naudingut, mida olen väärt. Ma jagan seda teavet kõigi ja igaühega ning ei valva ühegi vagiina kasutamise järele peale minu enda oma. Ja aidaku mind Judy Blume.

3. ptk. "Musta tüdruku bluus"

Siin on teismelistega rääkimise saladus: nad avanevad kõige paremini siis, kui sa ei istu teisel pool lauda neid põrnitsedes.
Ka minul oli aegu, kus ma hoidsin varju. Päevituskreem muutus mulle kinnisideeks ja hilissuvel tahtsin näidata kõigile oma päevitusrante. "Vaata, see on minu algne värv," ütlesin ma ja näitasin valgele tüdrukule oma õlga. "Vaata, kui hele ma olen." Tegelikult ütlesin sellega: "Mul on võimalus selle varjundi juurde tagasi jõuda, nii et palun vabanda minu praegust tumedust."

Õppisin varakult vabandama oma nahavärvi pärast.

Mis puutub minu emasse, siis alles nüüd saan ma aru, et ta tegi otsuse mitte kunagi mu välimust kiita, sest kui ta ise üles kasvas, kinnitati talle, et tema välimusest piisab. Ei piisanud. Noort Theresa Glassi julgustati tegema kogu panust oma õitsvale ilule ja lihtsalt uskuma, et see õitseb piisavalt kaua, et võita turvalisus hea mehe näol. Tema mõtted ahnelt loetud raamatute kohta ainult rikuksid kõik ära. "Kuss," öeldi talle. "Ole lihtsalt ilus. Kui oled mehele saanud, räägi kõike, mida tahad."

Nii et mu ema oli üheksateistkümneaastane neitsi, kes abiellus esimese mehega, kes ütles, et armastab teda. Ja selleks ajaks, kui ta minu sai, oli ta mõistnud, et abielu pole veel kõik. Meeski ei tahtnud tema mõtteid kuulda. Välimus oli viinud ta mittekuhukuradilegi.

Kuna ma olen osalenud nii paljudes mustanahaliste tehtud filmides, ei ole juuksed alati olnud minu etteaste keskpunktiks. Aga valgete toodetud filmides on juuksed on koos minuga võtetel nagu teine näitleja. Probleemne näitleja. Esiteks ei taheta valgetes filmides kunagi palgata mustanahalisi juuste ja meigi peale. Soengu- ja meigiinimesed palkavad oma sõpru ja nad tahavad loomulikult uskuda oma sõpra, kes ütleb, et suudab kõike. "Oo jaa, ma oskan mustanahaliste juukseid teha," ütleb too. Siis ilmud sa kohale ja näed kohe, et tal pole õigeid tööriistu ega tooteid, ja sa näed hull välja. Kui näete kunagi ekraanil mustanahalist inimest, kes näeb välja nagu segane, siis ma garanteerin, et filmimeeskonnas polnud juuste ja meigi peal mustanahalist.
Täismustas filmis osalemine ei garanteeri muidugi, et sinu juustega mingit draamat ei teki. Olin hiljuti ühes, kus tekkis tagasilöök loomuliku ilma kuumutuseta soengu asjus. Arvasin, et see oleks minu tegelase jaoks huvitav variant.

"Noh, me tahame, et ta oleks nagu väga ilus..."

"Kullake, minu nägu on see koht, kus tegevus toimub," ütlesin ma. "Looduslikud juuksed on ilusad, aga raha teeb minu nägu."

Liigub ringi arusaam, et kui sa oled mustanahaline naine ja tahad blonde juukseid, on see moraalne puudujääk.
Minust oleks naiivne väita, et juuksed on vaid aksessuaar. Ma mõistan, et mustad juuksed on politiseeritud ja mitte meie poolt. Sellest ajast saati oleme selle politiseerituse tagasi võtnud. Oleme omistanud teatud omadused inimestele, kes näevad head välja loomuliku välimusega, mitte kunstlokkide ja parukatega. Kui otsustad omada loomulikke juukseid või isegi propageerida ideed loomulikest juustest, oled millegipärast parem mustanahaline kui keegi, kellel on kunstlokid või kes oma juukseid sirgendab. Oled ületanud väikluse ja pääsenud enesehinnanguga seotud probleemidest. Kuid ma olen maailma näinud ja tean, et tõsi on see: on sitapäid, kes kannavad loomulikke juukseid, ja sitapäid, kes kannavad kunstlokke. Sinu juuksed ei määra ega isegi mõjuta seda, milline inimene sa oled.