Agnese Rutkēviča

Agnese Rutkēviča (sündinud 3. oktoobril 1988 Cēsises) on Läti näitleja ja luuletaja.

Luulet

Raamatust "Introvertide ball. Läti uue luule antoloogia", tlk Contra, Hea Lugu, 2022.

Kõrva juures piniseb sääsk. Sa avad
õhukese, pimeduse kaisus kardina
ja lükkad sääse õrnalt õue
jahedasse tähitusse taevasse.
Kuskil südame juures
on ookean ja tuuletus.
Keegi kustutab öölambi,
paneb peod nagu kaks
teokarpi kõrvadele
ja ongi vaikus.

Sa võiksid ette kujutada ookeani kohinat,
kuid sa ei taha enam midagi ette kujutada.

• "* Kuskil ookeani ääres", lk 163

Aprill on kui talvele
Truu naine
Kes aastaaegade üleminekul
Söandab liikuda aeglasemalt
Kui oleks
Liikluseeskirjade järgi
kohane

• "* Aprill on kui talvele", lk 164

Soojus on meid tüssanud nagu veel üks päev veel üht päeva.
Elu peab aeglaselt elama, midagi kujutlemata, see tähendab - kähku.
Ma tean, on raske jätta kujutlemata, püüa siiski uinuda
vaatamata telefoni, kus ähvardatakse maailmalõpu ja surmaga -
Seda küll ära kujutle, parem mõtle sellest, mida ette kujutada ei saa, aga
Millest saab vaid mõelda, näiteks armastusest saab mõelda, ma tean, et see
on raske, nii palju mõelda, kuid jäämägi

sulab iga päev.

• "Soojus on meid tüssanud nagu klaveriõpetaja õpilase sõrmi", lk 166

andesta, et ei kurvasta enam sinuga koos
kui sa igal hommikul
kordad ühte ja sama viga
maalides Mona Lisa silmisse
meeleheite

• "* andesta, et ma ei vasta", lk 169

Ja nõnda sündis: valu tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis
olid laotuse peal.
Ja valu nimetas laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik.
Ja valu ütles: "Veed kogunegu taeva all ühte paika, et janu näha oleks."
/---/
VALUS OLI ESIMENE KOHTUMINE MEREGA. EHK TEGI VALU
LÕPMATUS, MIDA ME TUNDSIME KALDAL SEISTES, MIDAGI
NII SUURT EI SAA JU NIMEPIDI KUTSUDA. MA KARTSIN
MERD, INIMENE ON MERE KÕRVAL VÄGA VÄIKE.
KUI MERE ÄÄREST KOJU JÕUDSIME, VALUTAS PÄIKESEPÕLETUS.
MA EI TEADNUD, ET PÄIKE VÕIB NAHA PEAL NIIMOODI VALUTADA.
/---/
Ja valu ütles:

OLLA TÄISKASVANU TÄHENDAB HARJUDA VALUGA.
INIMESE SÜDA ON KUI LAPSEPÕLVEJÕGI, MILLE ÕPIME PÄHE
JA PÜÜAME MITTE UNUSTADA. ME ÕPIME ALISTUMA VOOLULE, SEST
VAID NII SAAB ÕPPIDA UJUMA.
OLLA INIMENE TÄHENDAB ÕPPIDA KAOTAMA.

• "Luuletus valust" (Pühendus Ukraina inimestele), lk 170-172