Birutė Jonuškaitė

Birutė Jonuškaitė (sündinud 5. oktoobril 1959) on leedu kirjanik, luuletaja ja tõlkija, alates 2018. aastast Leedu kirjanike liidu esimees.

"Maranta"

Birutė Jonuškaitė, "Maranta", tlk Tiiu Sandrak, Eesti Raamat, 2021.

Võib-olla mängib tihke pimedus väsinud ajukurdudes kõigil lapsepõlves kuuldud pillidel? Võib-olla köidab pimedus ninasõõrmed erutava süvavee lõhnaga enam kui armsama hingamine, võib-olla on see tema, see novembrikuu pimedus - kleepjas, sookurgede kluugutamise ja kolnurksete pistetega kokku traageldatud - toonud sind taas kord Venna isamaja juurde, kus juba kaua aastaid ei ela keegi, sest vanad peremehed on surnud ja pärija sõidab siia vaid suviti ning sedagi lühikeseks ajaks. (lk 9-10)
Taskulambi helk hüpleb Venna sandaalidelt (jõuad vaid vilksamisi märgata, et ta pole siiski paljajalu, vaid sokidki on jalas) märjale rohule, ja plirts-plärts, plirts-plärts larbite mändide vahel, aga vahest hoopis kuusemüha vahel, kuid kindlasti mitte sangleppade ja kaskede vahel, sa tead, et niimoodi ägavad sügisel vaid okaspuud, kõrged sihvakad puud, mille okstega pühib tuul kui äsja kokku seotud luuaga läbi õhu, vihma, udu, puhastab taeva, valmistab teda ette violetseks talvehärmaks, puhastab hinged, keerutab prahirullid üles, tõstes need niii kõrgele, et tundub nagu lämbuksime, hing jääb kinni, ei jõua neist vabaneda enne, kui päike taas tõuseb, ent kas kõneled siis sellest eespool astuvale mehele. (lk 11-12)
"Ema, kas sul on valus?“

Noor naine kummardub vanema kohale, nad mõlemad on otsekui kuu kaks külge, mõlema näod on raamistatud heledate lokkidega, mõlemal on sama huulejoon ja silmade mandlikujuline lõige, ning pikad ripsmekarvad, ainult et Viltė nahk on särav, roosakas, aga Saulė nahk pärlmutrine, juba igavikuvarjundiga, juba pööratud teispoolsusse, mida ta enam ei karda, sest teab, et kõik, mis oleks võinud teda teispoolsuses hirmutada, on juba olemas olnud. (lk 15)

... ja hiljem kositi talle, juba neljandat aastakümmet tuterdavale kavalerile, suurekasvuline kaunikujuline puruvaene, ent kange kahekümneaastane. Avaratele hektaritele otsustavalt paigale asunud, kärmesti kõik üle mõõtnud, kokku lugenud ja välja arvestanud, kloppis ta mehe räpase magamisaseme puhtaks, pesi ja nühkis muldpõranda üle, ajas ämblikud, hiired ja hulkuvad koerad kõikidest nurkadest minema, ning kui päike loojus, laskis mehe rahulikult enda peale, embas teda nagu viimast ja kõige armsamat tööriista.

Sedamoodi vajus mehike aasta aasta järel oma naise laiadesse niuetesse ja seejärel võttis tema käest vastu röökivad pambud, mähkis neid, pesi, koogas koos nendega, küpsetas neile ise maailma kõige maitsvamat leiba, millega kutsus kogu külas esile vimma, sest mehe sihuke toimetamine oma lastega ahju ees rikub kogu jahimeeste ja sõjameeste soo. (lk 16)

Tolles majas teadis mitte mees, vaid naisterahvas kõike, isegi seda, mis peab ookeani taga olema, sest tema kehtestatud korra vastu ei julgenud keegi astuda. Sellest sai aru ka tõsine mees, kes võttis esimest korda istet tulevase ämma õuepoolsel verandal ja oli sunnitud lahti riietuma kuni Hiinast pärit aluspüksteni ning lahti seletama, kust ta oli need ostnud, kui palju maksnud ja miks nii palju, sest meie kandis oleks ema arvates saanud na palju dollarite eest pool kärutäit tuhleid, tema aga, ena nüüd - kulutas aluspükstele, peab aga kõva karman raha täis olema. Nii või teisiti, aluspükse võiks siit aastateks ette osta, need pole ju saapad, ei kulu kiiresti läbi. (lk 17)
Isal oli olemas omaenda vankumatu müüt Issanda plaanide kohta, kus igal hingel on ette nähtud oma aeg ja koht, kuid mõnikord, kui Jumal on võib-olla tukkuma jäänud, satub üks või teine mitte oma aastasajasse, aga vahest ka aastatuhandesse, mitte oma majja, maale või mandrile, ning hakkabki segadus pihta, puhkevad sõjad ja juhtuvad õnnetused, sest äraeksinu peab midagi temale mittekuuluvast kohast eemale lükkama, või peab sellel paigal pilku peal hoidma, kuni hiljem laskub keegi seaduslik hing alla. Aga võib-olla ollakse sunnitud kannatama vanemate või vana- ja vaarvanemate tehtud pattude pärast? (lk 19)
Siis saabub isa toimetamiste päev: ühel õhtul segab ta leivataina ja teisel hommikul kerkib juuretise lõhn keldrist teise korruse ülesrivistatud vooditeni, kõditab laste kurgulagesid ja kumab nende unenägudes. Jätmata mingeid jälgi veristest tseremooniatest. Vähemalt nii neile tundub, kui võtavad laua taha istudes kätte sooja leivakääru, millele võid määritud, ja peaaegu usuvad, et isa ahjust võetud leibadest peaks jätkuma viiele tuhandele näljasele ja kaksteist korvitäit leivapuru jääks veel ülegi. (lk 28-29)
"Ja mis sa nüüd teed?"

Noh, olen "ükssilmaga".

"Ole parem emaga koos," ei pea Viltė enam vastu.

"Aga kes või mis see "ükssilm" on? tunnen mina huvi.

"Klaasist vanaema. Televiisor. Ameerikas valvab lapsi telekas, mitte elusad vanaemad. Ta hoolitseb ka penskarite eest väga kenasti." (lk 121)

"Mis see on?" küsib Maestro.

"Valgeroodne maranta."

"Kuidas? Kuidas?"

"Maranta leuconeura. Vanamoodne toataim. Jumala kümne käsu taim. Tädi Lionė seletas sedasi. Ta oli minu lapsepõlve kaitseingel, vanapiigast õmblejanna, meie õueteoloog. Vaata, iga helerohelise lehe keskmise roo mõlemal pool on viis tumedat tähni..." (lk 127)

... Lionė aga tiris mind voodist välja, torkas kõvera sõrmega maranta tähnile: "Esimene: sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!... Noh, korda!" Ma kordasin. Teine tähn: sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta." Kordasin. "Sa ei tohi tappa."

Algul kordasin umbes viie või nelja taimelehe järgi aina uuesti ja uuesti. Siis piisas juba kahest, ja lõpuks saabus Lionėle õnnis päev, mil oskasin ilma verekarva tähne rohelisel taustal nägemata kõik kümme käsku juba une pealt ja ühe hingetõmbega ette vuristada. (lk 127-128)

... mõte, et Mustiku suurtele lahtistele silmadele ja tema ilusatele pikkadele ripsmetele variseb muld, tekitas mu peas sellise segaduse, et seisin nagu post keset õue ega saanud pilku lahti mahajäänud jälgedelt: rohul olid vaid Mustiku mokkade vahelt nirisenud kleepjas sülg, vahutordid, ja korraga vallutas kogu mu ihu raske kahetsusvalu, endal õlgedest päitsetega (!) lehmakuju visalt silme ees, kuidas ta mööda õue ammuutades ringiratast kelpas, kuni kokku varises ega tõusnud enam.

Kas surmale poleks võimalik päitseid pähe panna? (lk 130)

Kui külaline majas, on Jumal majas. Nii ütles taat ja kui keegi üle lävepaku sisse astus, võttis köögiriiulilt pudeli.

Kord "parandas" teda teispoolt järve paadiga meile aerutanud teravkeelne Julius:

"Aga tead, kuidas poolakad ütlevad? Külaline majas - naine käima peal."

"Pole ka paha," puhkes taat naerma. "Tuleb ikkagi koju, mitte kodust välja ... Eks seegi ole varandus! Paljalt aitähi eest!"

Kõik mehed hirnusid. (lk 163)

Ühel õhtul tõstis isa kapist välja oma ammuunustatud viiuli, hakkas keeli nakitsema, näppis, häälestas, tõmbas poognaga üle - algul aralt, siis aga aina valjemalt ja valjemalt, mängis sulle täiesti tundmatuid meloodiaid, mis ei meenutanud ei pulmapidudel ega aleviku rahvamajas kuulduid, ei kirikulaule, ei nutulaule. Need olid ühtaegu magusad nagu esimesed kevadised metsmaasikad kui ka valu täis nagu paise, nagu pind suures varbas. (lk 212)