Peremees

Peremees on isik, kes on kinnisvara või muu omandi omanik või valdaja, näiteks talu- või majaperemees.

Proosa

Kindlasti uuris Liine sind seal jutukäigus pealaest jalatallani, kuigi vist juba varemgi oli vargsi vaadanud. Pikkust jätkus sul temasuguse matsaka jaoks rohked kui vaja, käed-jalad olid jah terved ja jõudu-oidu piisavalt — seda olid sa juba näidanud. Ja pikemalt kaalumata tõi tüdruk oma või ema soovi lagedale:

"Ehk jääksidki Tollimäele!"

"On seda sulaseleiba juba küllalt söödud," vastasid sa külmalt.

"Aga kui peremeheks?" pahvatas Liine ja veri viskus talle näkku. Niiviisi õhetavana-häbelikuna tundus ta sulle vist küll päris sobiva suutäiena. Aga sa ei kiirustanud ogalikku alla neelama. Lasksid tüdrukut rahuneda, rahunesid ka ise ja laususid siis:

"Ju see tähendaks seda, et peaksin peremehe nime eest hakkama palgata sulaseks. Paberiteta peremehel pole just suurt väärtust."

Liine punastas veelgi sügavamalt, kui ütles:

"Paberid saad siis, kui sünnib esimene poeg."

Küllap sa nüüd astusid tüdrukule üsna lähedale ja küllap su häälgi kõlas soojalt, kui teatasid oma otsuse:

"Kui nii, siis ei lähe ma täna öösel enam heintesse." (lk 52)

Aga siis, kui sa olid ära kandnud juba mitu paari neid Liine tehtud halle pükse, kui sa olid pannud tarele uue katuse ja hakkasid põllukraave soo poole pikendama, siis sõitis ühel pühapäeval Tollimäe õue vanker naise ja mehega ja paari tunni pärast teine samasugune ja siis veel kolmaski. Kõigile kolmele õele oli korraga pähe turgatanud, et nad olid kodust läinud tühjade kätega, ja nende mehedki kinnitasid, et naiste kaasavarakirstud olid olnud hoopis kerged. Ehkki neil kõigil oli juba oma elamine siinsamas või teises-kolmandas külas, leidsid nad nüüd ometi, et on juba küllalt kaua kannatanud ja et nad tahavad oma osa saada. See ei tähendanud muud, kui et Tollimäe oleks tulnud neljaks lüüa ja igaühele üks tükk vankri peale visata. Aga siis vihastasid sa nii, et keerasid külalistele selja, tõstsid jala üles ja lasksid paugu peeru!

"Nii palju te siit saate!" teatasid sa tahtjaile.

Küllap pool sellest andmisest jäi su oma hallidesse pükstesse pidama, sest külalised tõstsid ennekuulmatut kisa. Sina aga naersid ja soovitasid, et võtku nad sealt, kust võtta on ja kust neil õigus saada — sinu Tollimäega pole neil pistmist. Ja võib-olla just siis saadigi kindlalt teada, kes on Tollimäe õige peremees ja kelle peos on kohapaberid. (lk 54-55)

Vanim, see, kes oli saanud poisikesena labidavarrega vopsu kubemesse, kasvas küll pikaks ning sihvakaks ja paistis mitmeti sinu enese noorpõlvepildiga sarnanevat. Heledavõitu juuksedki olid tal nagu sul enesel ja mitmeti lahtine mõistus, aga ometi ei osanud sa teda Tollimäe peremehena kujutleda. Midagi liiga õrna oli temas, tema välimuses ja tema hinges. Ei puutunud ta lehma vitsaga ega löönud kassi jalaga, ei kraagelnud külapoistega ega hakanud koduski õigust nõudma. Nagu mõni tütarlaps armastas ta lilli: neid istutas ta maja ette ja maja taha, neid ta kastis ja kaitses, kobestas nende mulda, korjas ja kuivatas seemneid ja oli õhevil, kui kuskilt mõne uue lilletaime leidis. (lk 57)
Jah, ajalooratas tegi pöörde, ja nagu paljud säärasel korral ikka, jäid ka sina selle vahele nii, et su kondid ragisesid.

Esialgsed muutused sind suuremat ei puutunud. Laiemate maade peremehi küll natuke näpistati, aga sina polnud jõudnud oma põldusid soo poole veel niipalju pikendada, et sealt midagi oleks olnud ära võtta. Valla täitevkomiteesse sind küll kutsuti, kuid seal nõuti ainult seda, kui kaua sa Tollimäed oled pidanud. Kui sa seletades rõhutasid, et oled juba sest ja sest aastast seaduslik Tollimäe peremees, mis on paberite ja pitsatitega korralikult kinnitatud, teatati sulle, et sa võid nende paberitega tuld süüdata. Kõik maa ja mets, soo ja need kraavijupidki, mis sa olid kaevanud, kuulusid nüüd riigile. Ja samas lohutati sind lubadusega, et nõukogude võim annab Tollimäe sulle eluks ajaks kasutada, sa võid seal edasi elada, hooneid kohendada, kraave kaevata ja oma poisse ekspluateerida. Ja ühtlasi teatati rõõmusõnumit, et kõik kohavõlad on kustutatud, nii et kui see sinu võimuses seisab, võid sa oma hobuse vanuse nüüd meelde tuletada ja tema silma terveks arstida. Ja kõige lõpuks torgati sulle paber pihku, kus pitserid ja allkirjad kinnitasid, et kõik on tõepoolest nii ja sa oled jällegi Tollimäe peremees. Nüüd pidid sa end küll kindlal põhjal tundma, sest taskus olid sul ju kahed dokumendid, mis su peremeheõigusi tõendasid. (lk 60)

Laudad ja aidad olid juba lagedad, põrsaaiad tühjad ja kanaõrred hõredad. Paar kondist lehmakiitsakat kõndis veel karjamaal ja jalust kange Ükssilm hulkus söötijäänud põldudel. Otsekui pilkeks kutsuti sind uute võimumeeste ette, nõuti aru su elust ja tööst, sellest, palju sa sööd ja palju jood ja palju "panuseks" viid, ning pisteti taas uued uhkete pitseritega paberid sulle pihku. Suur-Saksamaa kinnitas sind Tollimäe "põliseks" peremeheks, et sa võiksid kõik "kohustused" Suur-Saksamaa vastu täita ja temale võid ja mune anda. Niiviisi olid sa nüüd juba kolmekordselt paberite ja pitsatitega kinnitatud peremees, aga vaesem ja viletsam kui iialgi varem. (lk 64)
On tõsi seegi, et sa ometi ei saanud lahti iganditest oma mõttelaadis ja et sa hoidsid neid hobuseid ning hoolitsesid nende eest, otsekui kuuluksid need üksnes sulle. Sa sõimasid läbi karjaku, kui see jättis hobuse konutama lauda juurde, rangid kaelas; sa hurjutasid brigadiri, kes kihutas hobuse vahule ja unustas selle siis kontori ukse taha mitmeks tunniks seisma; sa haugutasid agronoomi, kes laskis vankrile laduda nii suured koormad rasket mineraalväetist, et hobune end pehmel põllul sirgeks pidi venitama, ja sa ei unustanud esimehelegi ütlemata, niis öelda oli tarvis. Ja kõike seda ei teinud sa mitte üks ega kaks korda, sa tegid seda nii tihti, kui pidasid tarvilikuks ja ikka niisugusel moel, nagu oleksid su sahtlis alles nüüd tõelised peremehepaberid. (lk 69-70)
Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70

Luule

Juss oli väike peremees
talu liivaaugu sees
adraks kõver kapsaraud
äkkeks silgupüti laud

Ernst Enno, "Juss oli väike peremees", luulekogust "Üks rohutirts läks kõndima" (1957)

Ülevaatajaid insenere
jälle ringi käib, kaenlas mapp:
tere, kuidas siis on see pere,
miks teil lahti elektrikapp?
...
Seisab peremees vait, umbusklik.
Sügaks habet, kui oleks see.
Mis kaev too seal on mõistatuslik?
Kuhu juhite solgivee?

Mats Traat, "Järelevalve", rmt: "Septembrifuuga", 1980, lk 14

Eesti vanasõnad

Heinamaa on põllu peremees (ema).
Kui peremees kottu ärä, siis viis vaja.
Kuidas peremees, nõnda sulane.
Parem hea sulane kui halb peremees.
Parem hea sõber kui halb peremees.
Parem pisike peremees kui suur sulane.
Peremees ees, sulane järel.
Peremees hulgub, ori magab väsimust.
Peremees, kes põhku müüb, sandikoti kaela viib.
Peremees sööb piima, leiba, sulane sööb soola, leiba.
Peremees tüves, sulane ladvas.
Peremehe hea sõna kutsub külalisi sisse.
Peremehe jäljed väetavad põldu.
Peremehe nüri kirves lõikab enam kui kolme sulase teravad kirved.
Peremehe silm teeb loomad rammusaks.
Peremehe üks silm teeb enam kui sulase kaks kätt.
Raha hea sulane, aga paha peremees.
Rukis maja peremees.
Truu sulane, õnnelik peremees; truu ümmardaja, õnnelik perenaine.
Kõht isand, sina ta sulane.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929