Deborah A. Miranda

Deborah A. Miranda (sündinud 22. oktoobril 1961 Los Angeleses California osariigis USAs) on USA põlisameerika (esseleni ja tšumaši) päritolu luuletaja, prosaist ja esseist.

Luule

See vanamees tiirutab meie kandis
kahevärvilises Chevys, mis on suur nagu maja;
ta pakub 25 senti tüdrukutele,
kes tulevad küllalt lähedale, et lasta tal end põsest
näpistada - pilk peidetud tumedate
prillide taha, üks käsi roolil,
üks silm tahavaatepeeglis.

Teisel pool tänavat me ässitame
üksteist: mine sina; ei,
mine sina - meid tõmbab samavõrd rikkus,
mida kõike saab osta veeranddollarise eest,
kui ka igatsus olla kellestki
tahetud - oleme vaid treileriparkla lapsed
laupäevahommikul, mis on tehtud asfaldist,
männirääbakatest ja vihmast. Meie emad
ahelsuitsetavad Pall Malle õhukeste seinte taga,
isad ja kasuisad ja emade poisid
otsivad kusagil tööd või juba joovad.
Oleme veetnud kõik õhtud, oodates The Mecca taga
vanemate vanades autodes, piiludes üle tagaistmete
hämaratesse akendesse, justkui soovimine
kustutaks need valgusaastates vahemaad.

Olen näljane süda kõhetutel jalgadel,
seistes retke serval -
kaartideta, juhisteta, instinktid ähmastatud
hooletussejäetusest või hüljatusest või vigadest;
paljas, lastes teistel inimestel riietada mind
usaldusse, häbisse, ihasse. Tahaksin öelda,
et ma õpin peitma oma igatsust -
seda nähtamatut märki mu otsaees
mis nagu SOS-signaal paljastab mu asukoha vaenlasele -,
kuid tõde on pigem see:

Kui kusagil ongi treileriparklate kaitsepühak,
kui Treilermajade Jumalaema kannab hoolt
auklike tänavate, siilisoenguga jõhkardite,
varastatud jalgrataste ja metsalilledes kraavipervede eest, kui
lapsed õpivad kandma kärnasid ja arme
kui medaleid; kui on olemas palve, mis peletab kiskjaid -
noh, mulle pole keegi seda võlukunsti õpetanud.

Nii et ma astun tollele teele, kõnnin üle tolle tänava,
võtan tolle pistise - ja jätkan kõndimist, välja
treileriparklast, eemale tollest lapsepõlvest.
Järgin oma nälga, oma tühjust, leek
mu otsa ees on mitte reetmine, vaid meeldetuletus:
ei ole vale tahta, küsida - see pole vale -
hoian majaka põlemas, et armastus võiks mind näha.

• Deborah A. Miranda, "Tõrvik" ("Torch"), poets.org  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}
• [Autori kommentaar:] "Tõrvik" räägib häbist, mis kummitab hooletusse jäetud lapsi, kes on jäetud seksuaalse kallaletungi suhtes haavatavaks. Sellised lapsed kasvavad üles üksilduse rägastikus. Üksildus kontakti, puudutuse ja hooliva inimese täieliku tähelepanu järele. Meile õpetatakse, et see vajadus on vale. See luuletus järgib mu nooremat mina läbi selle labürindi kuni selgusehetkeni: mitte mina polnud see, kes eksis. Viga polnud kunagi minus.