Edith Stein

Edith Stein (püha Teresia Benedicta a Cruce, ka püha Risti Teresa Benedicta; 12. oktoober 1891, Wrocław – 9. august 1942, Auschwitz II-Birkenau koonduslaager) juudi päritolu Saksa karmeliidi nunn, teoloog ja filosoof, katoliiklik märter ja pühak, üks Euroopa kaitsepühakuist (pühakuks kuulutatud 11. oktoobril 1998).

"Esseed naisest"

Tõlgitud väljaandest: "Essays on Woman". "The Collected Works of Edith Stein", 2. köide. 2. trükk, 1996. I.k tlk Freda Mary Oben. Washington: Institute of Carmelite Studies, 1996. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

"Naiste elukutsete eetos" (1930)

Sõna "eetos" otsest tähendust selle püsivas mõttes tuleb mõista seotuna inimtegevusega. Selle all ei pea ma silmas inimesele väljastpoolt pealesurutud käsku, vaid pigem midagi, mis toimib tema sees, "sisemist vormi", püsivat "vaimset hoiakut", mida skolastikud nimetavad habitus. Sellised püsivad vaimsed hoiakud annavad muutuvatele käitumismallidele kindla ühtse iseloomu ja hoiakud avalduvad selle iseloomu kaudu välises tegevuses. Temperament on kaasasündinud habitus, hinge loomupärane põhihoiak nagu rõõmsameelsus või melanhoolia. On loomulike kalduvuste alusel omandatud hoiakuid; siin on olulised kõik loomupärased oskused ja voorused. Lõpuks on olemas ka väljakujunenud habitus: need on ennekõike jumalikud voorused, mis üheskoos moodustavad inimese pühaduse. Ja nii nagu neid voorusi saab omandada, nii võib neid ka kaotada; nad ei kuulu hingele püsivalt, kuna neid saab kergesti muuta.

Koos eetosega saab selle üldise habitus'e kontseptsioon muuta spetsiifiliseks, keskendudes väärtustele. Rääkida eetosest tähendab määratleda üks või mitu habitus't, millel on positiivne väärtus ja mis vastavad teatud objektiivsetele nõuetele või ettekirjutustele.

Professionaalse eetose all pean ma silmas püsivat vaimset hoiakut või habitus'te kogumit, mis tekib inimese tööelus kujundava printsiibina seestpoolt. Sellisest eetosest saame rääkida alles siis, kui tööelu näitab objektiivselt kindlat ühtlast iseloomu.

Ainult vaidluskirest pimestatud inimene võib eitada, et naine on nii hingelt kui ka kehalt loodud konkreetse eesmärgi tarbeks. Pühakirja selge ja pöördumatu maailm kuulutab seda, mida igapäevane kogemus maailma algusest peale on õpetanud: naine on määratud olema abikaasa ja ema.

Muidugi jagab nainegi põhilist inimloomust, kuid tema võimed erinevad põhimõtteliselt meeste omadest; seetõttu peab eksisteerima ka teistsugust tüüpi hing.

Kõik abstraktne on lõpuks osa konkreetsest. Kõik elutu teenib lõpuks elavaid. Seetõttu on iga abstraktsiooniga seotud tegevus lõpuks kasulik elavale tervikule.

Religioosse elu motiiv, põhimõte ja siht on anda end ennastunustavas armastuses Jumalale absoluutse kingina, lõpetada oma elu, et teha ruumi Jumala elule.

Iga elukutse, milles naise hing saab iseendaks ja mida naise hing kujundada võib, on autentne naise elukutse.

Sugude terviklik koostöö tööelus on võimalik ainult siis, kui mõlemad saavutavad rahuliku ja objektiivse teadlikkuse oma olemusest ning teevad sellest praktilisi järeldusi.

"Mehe ja naise erinevad kutsumused vastavalt loomusele ja armule" (1932)

Kuna naine oli esimene, keda kiusati, jõudis ka Jumala armusõnum naiseni esimesena ja iga kord määras naise nõusolek kogu inimkonna saatuse.

Naissoo erinevus seisneb selles, et just naine oli see, kellel lubati aidata rajada Jumala uut kuningriiki; meessoo erinevus seisneb selles, et lunastus tuli Inimese Poja, uue Aadama kaudu.

Kuna patt, mida naine meest tegema innustas, oli üsna tõenäoliselt meelelisuse patt, ähvardab naist tugevamalt naine oht langeda kõledasse lihalikkusse. Ja kui see juhtub, muutub ta alati taas õelaks võrgutajaks, samas kui paradoksaalsel kombel on Jumal just teda konkreetselt käskinud kurjusega võidelda.

Kui arvestada Issanda enda suhtumist, siis mõistame, et Ta võttis vastu naiste tasuta armastava teenistuse enda ja oma apostlite heaks ning et naised olid Tema jüngrite ja kõige intiimsemate usaldusisikute hulgas. Ometi ei andnud Ta neile preesterlust, isegi mitte oma emale, Apostlite Kuningannale, kes oli inimliku täiuslikkuse ja armutäiuse poolest kõrgeim kogu inimkonnast.

Kristus kehastab inimese täiuslikkuse ideaali: Temast on eemaldatud kõik eelarvamused ja puudused ning mehelikud ja naiselikud voorused on ühendatud ja nende nõrkused lunastatud; seetõttu tõusevad Tema tõelised järgijad järk-järgult üle oma loomupärastest piirangutest. Seepärast näemegi pühades meestes õrnust ja tõeliselt emalikku hoolitsust neile usaldatud hingede suhtes, pühades naistes aga mehist julgust, vilumust ja sihikindlust.

"Kristliku naise vaimsus" (1932)

Oleme kohustatud pidama naise tähtsust ja tema olemasolu probleemiks. Me ei saa hiilida kõrvale küsimusest, millised me oleme ja millised me peaksime olema.

Sügavaim naiselik igatsus on saavutada armastav liit, mis oma arengus seda küpsemist kinnitab ning samal ajal õhutab ja edendab teistes iha täiuslikkuse järele.

Naise hing on kohal ja elab intensiivsemalt kõigis kehaosades ning kehaga toimuv mõjutab seda sisemiselt; seevastu meeste puhul on kehal rohkem tööriista iseloom, mis neid nende töös teenib ja millega kaasneb teatav eemalseis.

Iga naine, kes elab igaviku valguses, saab täita oma kutsumust olenemata sellest, kas see seisneb abielus, usulises ordus või maises elukutses.

"Naiste hariduse aluspõhimõtted" (1931)

Naise hing peab seetõttu olema avarduv ja avatud kõigile inimestele; see peab olema vaikne, et tormituuled ei kustutaks väikest nõrka leeki; soe, et mitte tuimastada hapraid pungi; selge, et ükski kahjur ei asuks pimedatesse nurkadesse ja süvenditesse; iseseisev, nii et ükski väljastpoolt tulev sissetung ei ohustaks sisemist elu; isetu, et välisel elul oleks ruumi; lõpuks enda ja ka oma keha käskijanna, nii et kogu isiksus on hõlpsasti kättesaadav iga kutse korral.

Me ei saa ise midagi teha; Jumal peab seda tegema. Nõnda on Temaga kõnelemine naise jaoks loomult lihtsam kui mehe jaoks, sest naisess elab loomupärane soov end kellelegi täielikult anda.

Töötava naise ainulaadne missioon on sulandada oma naiselik kutsumus elukutselise kutsumusega ning selle sulandumise abil anda oma elukutselisele kutsumusele naiselik loomus.

"Naiste hariduse probleemid" (1932)

Naise vaimse olemusega arvestatakse sama vähe kui tema ajaloolise arengu põhimõtetega. Tema vaimu suhtes rakendavad vägivalda mitte üksnes bioloogiline väärtõlgendus ja tänapäeva majandussuundumused, vaid ka vastandlike rühmade materialistlikud ja fundamentalistlikud vaatepunktid.

Kiriku häirimatus seisneb tema võimes ühildada igaveste tõdede tingimusteta säilitamine võrreldamatu paindlikkusega, kohanedes muutlike aegade olude ja väljakutsetega.

Helene Lange rõhutas kogu oma elu, et naiseliku olemuse vabaks arenemiseks ja õigeks kujunemiseks tuleb rõhutada sugude erinevust. Alles siis võib see olemus saavutada oma kultuurilise täiuse, saavutus, mis on meie ajal tõepoolest vajalik meie "maskuliinse" lääne kultuuri ilmselgete mõjude sobivaks kompenseerimiseks; siis võib naiselik loomus olla võimeline inimese autentseks kujunemiseks ja armastust abistavaks tegevuseks.

Arusaam, mis eeldab, et kirikus on kõik pöördumatult kõigi aegade jaoks paika seatud, näib mulle väär. Oleks naiivne jätta tähelepanuta, et kirikul on ajalugu; kirik on inimlik institutsioon ja nagu kõik inimlikud asjad, oli ta määratud muutuma ja arenema; samuti toimub selle areng sageli võitluste vormis. Enamik dogmade määratlusi on eelnevate, aastakümneid ja isegi sajandeid kestnud intellektuaalsete konfliktide lõpplahendused. Sama kehtib ka kirikuõiguse ja liturgiliste vormide kohta – eriti kõigi objektiivsete vormide kohta, mis peegeldavad meie vaimulikku elu.

Olen veendunud, et liik inimkond hõlmab kaksikliiki mees ja naine; et tervikliku inimese olemust iseloomustabki see kahesus; ja et olemuse kogu struktuur näitab seda eripära. Erinevus on mitte pelgalt keha struktuuris ja üksikutes füsioloogilistes funktsioonides, vaid kogu kehalises elus.

Hinge ja keha suhe on mehel ja naisel erinev; hinge ja keha suhe on erinev nii nende psüühilises elus kui ka vaimsete võimete omavahelises suhtes. Naiselik liik väljendab kogu psühhosomaatilise isiksuse ühtsust ja terviklikkust ning võimete harmoonilist arengut. Meessoost liik püüab edendada individuaalseid võimeid, et jõuda oma kõrgeimate saavutusteni.

Tõeline kristlane ei ole kohustatud selle maailma asjadest lahti ütlema ega oma loomupäraseid võimeid kahandama. Vastupidi, niivõrd, kuivõrd ta kaasab need distsiplineeritud viisil oma tavaellu, arendab ja täiustab ta neid; sellega õilistab ta loomulikku elu ennast, pakkudes sellele mitte ainult vaimse ja igavese maailma, vaid ka materiaalse ja maise maailma mõjusaid väärtusi.

Ja kes eitaks tüdrukute mõistust ja tahtejõudu? See seaks kahtluse alla nende täieliku inimlikkuse. Keskeltläbi neile abstraktne ja üksipäini intellektuaalne tegevus ei sobi; nad tahavad mõista reaalsust täielikult ja nad tahavad seda mõista mitte üksnes intellekti, vaid ka südamega.

"Naise sisemise väärtuse tähtsus rahvuslikus elus" (1928)

Emaks olla tähendab toita ja kaitsta tõelist inimsust ning suunata see arenema. Kuid see omakorda eeldab, et naisel endal on juba tõeline inimsus ja et talle on selge, mida see tähendab; vastasel juhul ei saa ta teisi selleni juhtida. Inimene võib saada selle topeltkohustuse täitmiseks sobivaks, kui tal on õige isiklik suhtumine.

Liigne huvi nii enda kui ka võõra isiksuse vastu sulandub naiselikku allaandmisse, tungi iseennast teises inimeses täielikult kaotada; kuid seda tehes ei toimi naine õiglaselt ei iseenda ega teise inimsuse suhtes ning muutub ühtlasi kõlbmatuks muude kohustuste täitmiseks.

Võltsi prestiiži püüdlemisega on seotud ka väärastunud iha totaalsuse ja kõikehõlmavuse järele, maania kõike teada, seeläbi kõige pealispinnal libiseda ning sügavuti eimiskisse sukelduda. Selline pealiskaudsus ei saa aga kunagi olla tõeline inimlikkus.

Naise sisemine väärtus seisneb põhiliselt erakordses vastuvõtlikkuses Jumala töö suhtes hinges ja see väärtus jõuab häirimatu arenguni, kui me end enesekindlalt ja vastupanuta sellele tööle loovutame.

Õpetaja vajab seega põhiharidust dogma ja askeesi alal. Kindlasti on ka apologeetika hea, kuid esimene tundub mulle olulisem: valmis argumendid, nii õiged kui nad ka poleks, ei oma sageli läbitungivat jõudu. Kuid see, kelle hing on kujunenud usutõdede kaudu – ja ma nimetan seda askeetlikuks kujunemiseks –, leiab sõnad, mis on kohased just selle inimese ja selle hetke jaoks.

Kõikjal on vajadus emaliku kaastunde ja abi järele ning seega suudame ühe sõnaga emalikkus kokku võtta kõik, mille oleme naisele iseloomuliku väärtusena välja töötanud. Entt emalikkus peab olema selline, mis ei jää veresugulaste ega isiklike sõprade kitsasse ringi, vaid vastavalt Halastava Ema eeskujule peavad selle juured olema universaalses jumalikus armastuses kõigi olemasolijate vastu, kes on vaevatud ja koormatud.