Arja Tiainen

Arja Riitta Hannele Tiainen (sündinud 19. oktoobril 1947 Seinäjoel) on soome kirjanik.

Luulet

Arja Tiainen, luulet valimikust "Kümme nüüdissoome luuletajat", tlk Sirje Kiin, Eesti Raamat, 1991.

Ja klaasverandalt paistab kaugele, kaugel
on surma silmapiir ja elu sünnijooned, päikesetee
kuusild, kui kõnnid kõrgetes kõrkjates, rohus,
kui kõnnid, sest sild on pehkinud, see mädaneb,
sul peavad olema vettpidavad saapad.
Su sees peab olema palju elu,
et kestaksime mõlemad,
et kestaksime seda laimu, mida kannan,
mis sunnib mind kartma rohtu, põõsaid, puid.

• "* Vedagem pikka õngenööri, vedagem lanti", lk 208

Kasutad sa armastust võimu vahendina?
See on julm protokoll, hirmus seadus.
Koridorides lebavad ohvrid, metsas
oled sa kõndinud, märkides endale ära
kauneimad puud, ja mind nimetad sa
sinisilmseks. Mind, kes ma näen.

• "* Su kõrvad kuulevad salajasi asju", lk 210

Unenäod, mida me tavaliselt kohe tsenseerime.
Need unenäod, mida võib alati müüa, igavesed arhetüübid.
Keskaja kaljujoonistustest aatomiajastu mitmevärvipiltideni.
Mees kergitab tule paistel oma naise särki.
Koer vaatab, väljas ulub tuul, voodi on tavaline
raudvoodi.

• "* Aga siis näen üllatunult asju teisiti" , lk 211

Esiletoodud nimed on varjamiseks
ega ma otsigi midagi.
Kui päike kuldab merd ja kajakad kisendavad
kui ma viskan võrke vette; siis usun ma hetkeks
õnne. Lõhe välgatab nagu naise silmad voodis.

• "* Ta on sireen, lõhnab soola ja tuule järele", lk 213

Ma ei kannata lillutavat juttu.
Armastus on tegevus.
Armastus on see kui peetakse oma sõna
ja tullakse õigel ajal sööma.

• "Ma ei kannata lillutavat juttu", lk 217

Naiste nimetus tagab meeste nimekuse.
Lõpuks on see ju ükstapuha, oled sa naine või armuke.
Armukesel on suurem liikumisvabadus.
Naisele jääb ainult au.

• "* Valitsused langevad", lk 220