Emmy Abrahamson

Emmy Julia Carolina Kocula Abrahamson (sündinud 20. oktoobril 1976) on Rootsi näitleja ja kirjanik.

"Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas"

Emmy Abrahamson, "Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas", tlk Kadri Papp, Tänapäev, 2018.

Kõik tunglevad tibatillukeses õpetajate toas, et viieminutilise vaheaja jooksul iga hinna eest õpilastega kontakti vältida. Seintel on multikultuursete nägudega Berlitzi plakatid ja hüüumärkidega lõppevad laused. Kolm raamaturiiulit on pungil Berlitzi ajakirja Passport ja pealtnäha täiesti puutumatuid hispaania, vene ja prantsuse keele õpikuid. Inglise keele õpikud seevastu on nii kulunud, et paljudel neist on selg kadunud või raamat teibiga kokku lapitud. (lk 7)
Ma vihkan Leonoret. Enda kaitseks võin öelda, et ka Leonore ei suuda mind taluda, aga oleme mõlemad mõistnud meie sõpruse pakutavaid sümbiootilisi eeliseid. Kuna minu kõik ülejäänud sõbrad on suhtes ja muutuvad seetõttu otsekohe kõrvitsateks, kui kell kaksteist lööb, on tema ainus, kellega ma saan väljas käia, ja koos minuga võib Leonore teha näo, et ta on noor ja vaba, selle asemel, et olla vana ja abielus Gerhardiga või beeži mehega nagu ma teda nimetan (mitte Leonore kuuldes). (lk 10)
Poiss teeb suured silmad ja naeratab mulle.

"Kas sa oled Rootsis käinud?" küsin ma.

"Ei," vastab ta ja raputab pead. "Aga ma olen nii palju Rootsi krimkasid lugenud, et tundub, justkui oleksin seal käinud. Rootsi on Wallanderimaa."

"Wallanderimaa kõlab nagu lõbustuspark," ütlen ma, "kus kõik järjest ära surevad." (lk 12)

Saime Rebeccaga tuttavaks Berlitzi koolituse ajal. Kohe, kui ma kuulsin, et ta on viiulimeister, otsustasin ta oma sõbraks võtta. See, kes viiuleid ehitab, saab olla ainult hea ja tark inimene, umbes samasugune nagu need, kes leeprahaigeid aitavad. Kahjuks ei too viiuliehitamine eriti midagi sisse, see on põhjus, miks ka Rebeccast sai inglise keele õpetaja. Aga kujuta nüüd ette, et sinu tuttavate hulgas on viiuliehitaja! (lk 14)
Kaks toidukotti käe otsas astun ma aeglaselt üles mööda oma kodumaja treppi seitsmendas piirkonnas juugendstiilis hoones. Teisel korrusel jään seisma ja vaatan nagu tavaliselt vasakpoolse korteri ust. Selle korteri aknad avanevad tänava poole, erinevalt minu neljanda korruse akendest, mis avanevad õuele. Ukse taga lõhnab tavaliselt nõrgalt sigaretisuitsu ja kohvi järele, paar korda olen läbi jääklaasist ukseakna ka liikuvat varju silmanud. Uksekella kõrval on ehiskeerdudega kaunistatud tähtedega väikene silt: "E. Jelinek". Mul kulus paar kuud, enne kui taipasin, kes see tegelikult võiks olla. Küsisin serblasest majahoidjalt, kas teise korruse korteri omanik on tõepoolest see, keda ma arvan.

"Jah,jah," noogutas mees innukalt." Suur daam. Aga väga uje. Ei käi palju väljas. Väga eriline inimene."

Sellest saadik olen meeleheitlikult püüdnud oma kuulsa naabriga kokku juhtuda, ent seni pole mul sugugi õnne olnud. Tänavalt näen, et tema aknad on pesemata, ehkki aknalaual lokkavad mõned potitaimed. Kui väga ma ka ei pingutaks, ei suuda ma mingil põhjusel kuidagi ette kujutada pilti, kuidas Elfriede Jelinek hellalt oma asaleade eest hoolitseb. Justkui tahaks mu alateadvus näha seda naist vaid kaktusi kastmas ja lihasööjataimi kärbestega toitmas. (lk 15)

Aga sellest polnud midagi, sest lõpuks ometi oli Matthias avastanud oma sihi elus. Ta kulutas meie tagasihoidliku eelarve Mapplethorpe'i, LaChapelle'i ja Corbijni raamatute peale, terve esimese aasta olin ma innuga nõus olema modelliks, kui ta kontrasti ja kompositsiooniga eksperimenteeris. Ta ei suitsetanud enam iga päev rohtu ja tema pilk muutus taas selgeks. Kõik oli hästi.

Isegi siis, kui Vienna frOnT pankrotti läks, kuid Matthiase õnn oli minu jaoks muust tähtsam. See oli aeg, mil ma ikka veel uskusin, et tõeline armastus tähendab iseenda täielikku unarusse jätmist, minu kuu pidi tiirlema üksnes ümber tema planeedi. See oli aeg, mil ma ikka veel uskusin, et mina päästan Matthiase, aitan tal saavutada tema täielikku potentsiaali ja saada täiuslikuks inimeseks, keda mu sõbrad temas miskipärast ei näinud. (lk 18-19)

Lähen ühte vähestest kinodest Viinis, mis näitab filme originaalkeeles. Kuna film algab alles pooleteist tunni pärast, loen fuajees Hemingway "Pidu sinus eneses" ja taipan, et kirjanikuks saamise jaoks elan ma vales Euroopa linnas. Mul tuleks otsekohe kolida Pariisi, juua odavat punast veini ja pidevalt nälgida. (lk 23)
Kohtingul peab alati teisega nõustuma. Kui sa seda ei tee, siis tuleb lagedale tulla võluva, ent veenva vastuargumendiga, mis näitab, et oled küll iseseisev, aga mitte - jumal hoidku selle eest! - põikpäine. (lk 25)
Kott on pungil täis koopiaid juhenditest, kuidas inglise keeles korrektselt meili kirjutada, see on ainus, mis firmasid huvitab. Kui ma neid hästi õpetan, õnnestub mul õpilased hirmutavalt militaristlike tekstide asemel — You send now the invoice! — veidi vähem hirmutavas militaristlikus stiilis kirjutama panna. Suur osa tundidest kulub selgitamisele, kui tähtis on inglise keeles umbisikuline teguviis. Tavaliselt vaatavad õpilased mind sel puhul kerge mõistmatuse ja koguni vastikusega - miks valida kurviline kõrvaltee, kui on olemas Autobahn? (lk 30)
"Austerlased on lihtsalt natuke imelikud."

" Mis mõttes imelikud?" küsin ma.

Kodutu sügab habet ja mõtleb järele.

"Kuidagi tõrjuvad, või siis nagu oleks neil mingi suur ühine saladus. Kõik teavad, aga peavad suu."

"Võib-olla hoiavad nad kedagi keldris kinni," arvan ma omalt poolt.

Hulgus noogutab ägedalt.

"Täpselt! Ja lisaks on nad kogu aeg ebatavaliselt halvas tujus. Aga teisest küljest andsid nad jällegi maailmale Arnold Schwarzeneggeri," ütleb ta. "Nii et ma olen valmis neile suurema osa andeks andma." (lk 35)

"Kust sa tegelikult üldse pärit oled?"

"Kanadast," vastab ta. "Kas oled seal käinud?"

Raputan pead.

"Ei," ütlen ma. "Aga ma olen alati tahtnud sinna sõita."

"Oh, sa pead tõesti sinna minema! Seal pole muidugi mingit kultuuri. Mitte sellist, nagu siin. Seal on ainult talumatsid. Aga mäed! Ja õhk! Seisad Wreck Beachil ja hingad sisse värsket mäestikuõhku. Või sõidad Lake Bouleau'sse ja lihtsalt istud ja püüad kala. Man, kuidas ma Kanadast puudust tunnen!" (lk 42)

"Aga kas sulle meeldib põõsas magada?" küsin ma, sest mõte tema kodutuksolemisest ei anna mulle kuidagi rahu.

"Minu põõsas on igati vinge!" ütleb Ben. "Seal on ruumi kahele inimesele ja väljastpoolt pole midagi näha."

"Aga põõsas? Kas sa ei tahaks parema meelega toas magada? Madratsi peal?"

Ben sügab oma habet. Võtan viimase lonksu veinipudelist, enne kui selle prügikasti viskan.

"Muidugi... mõnikord..." alustab ta. "Eriti nüüd, kui õhtud hakkavad jälle külmaks minema. Sellepärast tulebki mul varsti mõni maja leida." (lk 44)

"Miks sul kingi ei ole?" küsin ma. "Kas sul ei ole valus kogu aeg paljajalu käia?"

"Hispaanias avastasin, et mu kingad olid täiesti auklikud," ütleb ta. "Algul mässisin neile hõbeteipi ümber, aga kui neid enam parandada ei saanud, viskasin kingad merre. Kahjuks taipasin liiga hilja, et Hispaanias pole võimalik osta number nelikümmend seitse jalanõusid, sest kõik hispaanlased on ainult poolteist meetrit pikad. Nii et käisin edasi paljajalu. Prantsusmaal pole nad samuti oluliselt pikemad ja kui ma Šveitsi jõudsin, olin paljajalu olemisega juba harjunud. Aga sa peaksid nägema, mihukesed paksendid mul taldade all on! Täiesti uskumatu! Kas tahad näha?"

"Ei, aitäh," ütlen ma. (lk 45)

Ühel kolmapäeva pärastlõunal istun klassis oma lemmikõpilasega. Edeltraud on seitsmekümne ringis, ta on otsustanud oma inglise keele teadmisi värskendada. Neli aastat tagasi suri ta mees ära, samal ajal diagnoositi Edeltraudil soolevähk. Sellest ajast saadik, kui ta terveks sai, on ta õpetanud Katmandus tänavalapsi, õppinud harfi mängima, õlale sinise liblika tätoveerinud ja kavatseb varsti hakata soome keelt õppima. (lk 84)
"Oota, kas sul on see punane T-särk seljas?"

Beni jope all välgatas midagi punast. Ta noogutab.

"Aga see oli must," ütlen ma. "Ma olen selle särgiga viimased ööd maganud."

"Kui mingi riideese on tüdruku seljas olnud, siis on see automaatselt vähemalt veel nädal aega puhas," ütleb Ben. "Kas sa seda siis ei teadnud?" (lk 97)

Mees müksab mind küünarnukiga ja noogutab akna poole.

"Kanada," ütleb ta,justkui oleks lennuki sihtpunkt siiani ebakindel olnud. Sirutan kaela ja püüan aknast välja vaadata. Näen üksnes pruunivärvilisi metsi.

"Ma arvasin, et Kanadas kasvavad põhiliselt männid," ütlen ma.

"Need ongi männid," sõnab naine.

See on esimene kord terve reisi jooksul, kui ta suu lahti teeb.

"Aga need on ju pruunid," ütlen ma.

Mees ja naine vaatavad minu poole ja noogutavad.

"Oh yeah," ütleb naine. Oo, jaa. "See on mäestiku-männiüraski pärast. Need on vist rohkem kui pooled puud British Columbias ära tapnud. Öeldakse, et see on maailma suurim putukarünnak. Talved pole viimasel ajal mäestiku-männiüraski hävimiseks enam piisavalt külmad."

Olen vastamiseks vaat et liiga šokeeritud. Aknast paistavad ikka veel peaaegu ainult pruunid metsad.

"Kas kõik need metsad on surnud?" küsin ma.

Mees ja naine noogutavad.

"Aga miks sellest ei kirjutata?" pahvatan ma. "See on ju maailmatähtsusega uudis! Maailma suurim putukarünnak. Pool metsadest on surnud. See on ju kohutav."

Naine kehitab õlgu.

"Oh, Kanadast ei kirjuta keegi kunagi midagi," vastab ta. (lk 132)

Viinis ei ole hipisid. Kui neid seal kunagi üldse oli, siis surid nad kiiresti välja. Nagu umbrohi. Tõrjevahenditeks operetid ja Sachertorte. (lk 140)
Mis mõtet on elamustel, kui sul pole kedagi, kellele öelda "Kas mäletad, kui..."? (lk 145)
Pole midagi igavamat kui purustatud süda. Kuna see käib ka minu enda kohta, siis olen alates Kanadast tagasi tulekust kõikidest eemale hoidnud. Annan tunde, käin jõusaalis, vaatan oma uut elukaaslast Netflixi, loen ja magan. Pärast Kanadat magan ma väga palju. Ja kui ma ei maga, siis mõtlen põhiliselt selle peale, kui mõnus on magada. (lk 171)